I026 - Kevad 2017 - Tehisintellekti kujutamine kaasaja filmikunstis

Üldinfo

Pealkiri: Tehisintellekti kujutamine kaasaja filmikunstis

Autorid ja tööjaotus: Anna Amelkina (teleseriaal "Westworld"), Kadi Koppelmann (mängufilm "Ex Machina"), Maie Palmeos (mängufilm "Her"), Marie Udam (teooria), Marilyn Võsu (teleseriaal "Westworld")

Kursus: IT sotsiaalsed, eetilised ja professionaalsed aspektid

Õppejõud: Kaido Kikkas

Aasta: 2017

Sissejuhatus

Töö eesmärgiks on anda ülevaade tehisintellekti kujutamisest kaasaja filmikunstis. Vaatluse all on kolm lähiaastail ilmunud teost, mille tegevus toimub tulevikus. Käsitletud on mängufilme „Her“ (2013) ja „Ex Machina“ (2014) ning teleseriaali „Westworld“ (2016– ). Kuna tegemist oli rühmatööga, siis kajastuvad erinevad vaated teemale. Sealjuures mängufilme „Her“ ja „Ex Machina“ on analüüsitud ühe inimese seisukohast, seriaali „Westworld“ on aga vaadeldud kahest erinevast vaatepunktist.

Kuigi üheski teoses ei ole täpset sündmuste toimumise aega määratletud, teada on vaid, et tegevus toimub tulevikus, saab erinevate vihjete põhjal oletada, et tegemist on pigem lähitulevikuga, st sündmused toimuvad tõenäoliselt 21. sajandil. Kuna töös vaadeldakse vaid kolme teost, siis ei ole püütud linateostes nähtut üldistada kogu kaasaja filmikunstile, vaid pigem kirjeldada mõnda iseloomulikku joont väljendamaks filmikunsti nägemust tehisintellekti kujunemisest tulevikus. Tegemist on ulme žanrisse kuuluvate teostega, seega ei saa eeldada, et filmitegijad on veendunud, et nende kujutatud leiutiste kasutuselevõtt tulevikus on teostatav. Selle töö üheks alameesmärgiks on analüüsida, kas filmides kujutatud tehisintellekti väljundite kasutuselevõtt on tulevikus võimalik või mitte.

Teooria

Tehisintellekti definitsioon

Mõiste „tehisintellekt“ (artificial intelligence) võeti kasutusele 1956. aastal, kui USAs Dartmouthis kogunesid mitmed teadlased, kelle eesmärgiks oli püüda luua arvutirakendusi, mis on võimelised jäljendama inimesele omast intellekti. Seega võib öelda, et tehisintellekt on „arvutisüsteemi võime täita funktsioone, mida üldiselt seostatakse inimmõistusega, nt arutleda ja õppida“.

Tehisintellekti areng lähitulevikus

Grupp Stanfordi Ülikooli teadlasi andis 2016. aastal välja raporti „Tehisintellekt ja elu aastal 2030“ (Artificial intelligence and life in 2030) hindamaks tehisintellekti kasutavate tehnoloogiate võimalikku arengut aastaks 2030. Tegemist on raportiga, mis anti välja Stanfordi Ülikooli pikaajalise programmi „Saja-aastane uurimus“ (One Hundred Year Study) raames. Kuna inimühiskonna arengus on olulisel kohal olnud linnad, siis antud uurimuse fookuse kitsendamiseks vaadeldakse tüüpilist Põhja-Ameerika linna. Põhja-Ameerika linnad ei erine põhiolemuselt Euroopa linnadest, seega on selline kitsendus meie töö jaoks sobiv, sest käsitletud linateostes kujutatakse kas põhjaameerikalikku või euroopalikku linnakeskkonda. 2016. aastal välja antud raporti eesmärgiks on välja tuua elualad, mida tehisintellekt aastaks 2030 mõjutada võib ning rõhutada, et arengud tehisintellekti erinevatel kasutusaladel on üksteisest sõltuvad. Tegemist on ülevaatliku raportiga, mis katab paljud valdkonnad, mida tehisintellekt potentsiaalselt mõjutama hakkab. Käesoleva töö teoreetilises osas antakse nendest valdkondadest ülevaade. Samuti sobib antud töö raames vaadelda aastat 2030, sest ka kõikide lavateoste tegevus toimub arvatavasti selle aastaga üsna lähedases ajas.

Kui me oma töös käsitleme ulmežanrisse kuuluvat, siis vastukaaluks püüab Stanfordi Ülikooli raport välja tuua need võimalikud tehisintellekti arengud, millega on hiljemalt aastal 2016 algust tehtud ja mille areng on seega tõenäoline ja prognoositav aastaks 2030.

Tehisintellekti esiletõus on aastaks 2030 arvatavasti suurim transpordis, majapidamises ja teeninduses, tervishoius, hariduses, madala elatustasemega kogukondades, julgeolekus, tööhõives ja meelelahutuses.

Isesõitvad autod on aastaks 2030 tavapärane nähtus. Lisaks nendele on kasutusel veoautod, lendavad sõidukid ja isiklikud robotid. Isesõitvad autod on aastaks 2030 paremad juhid kui inimesed, mis muudab mõnevõrra inimeste elukorraldust: linlastel on vähem autosid, nad elavad töölt kaugemal, veedavad aega varasemast teisiti. Ühistranspordi vorm arvatavasti muutub. Eeldatavasti kasutatakse tulevikus suurte ühissõidukite asemel väiksemaid isesõitvaid jagatud transpordivahendeid, mis ei liigu vastavalt graafikule, vaid vastavalt nõudlusele. See prognoos on usutav, sest näiteks Google’i isesõitvate autode arendamine ja testimine on üha rohkem hoogu võtmas.

Aastal 2030 on laialdaselt kasutusel robotkodumasinad, näiteks tolmuimejad, mida kasutatakse juba tänapäeval. Tulevikus paraneb kodumasinate oskus suhelda inimestega, sest tehnoloogia areneb pidevalt. Toimuvad pidevad riistavarauuendused, 3D-sensorid muutuvad odavamaks, pilvepõhine masinõpe ja kõneeristus võtavad üha hoogu. Teenindusrobotid toimetavad kohale pakke, koristavad kontoreid, vastutavad turvalisuse eest. Aga ka aastal 2030 takistavad tehnilised piirangud ja mehaaniliste seadmete kõrged hinnad selliste masinate massilist levikut. Erinevate teenindusrobotite areng ja kasutuselevõtt on tõenäolised, arvestades kas või näiteks Eesti taustaga Starshipi kullerrobotite loodevat edu.

Tervishoius on aastaks 2030 toimunud märgatav areng seoses tervise andmete kogumisega inimeste isiklikelt monitooringuseadmetelt, mobiilirakendustest ja elektroonilistest terviselugudest. Samuti on vähemal määral kasutusel robotid, mis assisteerivad tervishoiutöötajaid meditsiiniliste protseduuride läbiviimisel ja teenindusrobotid, mis aitavad patsiente erinevatel tegevustel haiglas.

Aastaks 2030 on kasutusel interaktiivsed masintuutorid, kes õpetavad kooliõpilastele loodusteadusi, matemaatikat, keeli ja muid õppeaineid. Keeletöötlus (natural language processing), masinõpe ja ühisloome (crowdsourcing) on võimaldanud arendada veebipõhist õpet ja suurendada õpilaste arvu klassis, kusjuures võttes arvesse õpilaste individuaalseid vajadusi ja õppimisharjumusi.

Tänu andmekaevele ja masinõppele on 2030. aasta tehisintellekti abil võimalik luua prognoose, mis aitavad valitsustel ennetada erinevaid madala elatustasemega kogukondades tekkivaid probleeme. Näiteks on võimalik ära hoida mürgitusi ning muuta toidu jagamist efektiivsemaks.

Aastaks 2030 tuginetakse julgeolekus suuresti tehisintellekti võimalustele. Seireandmete kogumiseks kasutatakse kõrge kvaliteediga kaameraid ja droone. Kasutusel on algoritmid, mis aitavad tuvastada finantspettusi ja mida kasutatakse ennetavas politseijälgimises.

Üks hirm seoses tehisintellektiga on see, et inimesed kaotavad töökohti, sest tehisintellekt saab töödega inimestest paremini hakkama. Arvatakse, et aastaks 2030 on tehisintellekt asendanud näiteks takso- ja veoautojuhid. Siiski usutakse pigem, et ei asendata mitte töökohti, vaid tööülesandeid. Seega takso- ja veoautojuhtide ametid on tulevikus ilmselt olemas, kuid ülesanded on teistsugused. Samuti on tõenäoline, et tänu tehisintellektile tekib juurde täiesti uute ülesannetega töökohti.

Meelelahutuses valdkonnas on aastaks 2030 oodata mitmeid muudatusi. Sotsiaalmeedia, blogi-, video- ja pildiplatvormid sõltuvad paljuski keeletöötlusest, infootsingust, pilditöötlusest, ühisloomest ja masinõppest. Ka traditsioonilised meelelahutusvormid kasutavad tehisintellekti vahendeid muusika ja lavaesituste loomiseks. Sealhulgas kasutatakse 3D-vahendeid, et luua lavalisi stseene ja teksti loomulikus keeles. Tuleviku meelelahutus on tänu tehisintellektile interaktiivsem, personaliseeritum ja köitvam. Üks aruteluküsimus seisneb selles, et mil määral asendab tehnoloogia inimestevahelist suhtlust.

Stanfordi Ülikooli raportis tuuakse välja tehisintellekti peamised uurimissuunad tänapäeval: laiaulatuslik masinõpe (large-scale machine learning), sügavõpe (deep learning), stiimulõpe (reinforcement learning), robootika (robotics), arvutinägemine (computer vision), loomuliku keele töötlus (natural nanguage processing), arvamuspõhised süsteemid (collaborative systems), ühisloome ja human computation (crowdsourcing and human computation), algoritmiline mänguteooria ja arvutuslik sotsiaalne valik, asjade internet (Internet of Things – IoT), neuromorfsed arvutisüsteemid.

Tehisintellekti ohud

Tehnoloogia areng toob kaasa palju positiivseid muutusi ühiskonnas, kuid seoses muutustega on inimestel alati ka hirme. Hirmud võivad olla sellevõrra suuremad, et tegemist on potentsiaalselt tehnoloogiaga, mis on inimesest targem. Kardetakse, et tehnoloogia kontrollib ühel hetkel inimest. Tehisintellekt võib Elu Tuleviku Instituudi hinnangul olla ohtlik kahel juhul. Esimesel juhul on tehisintellekt programmeeritud tegema midagi halba, näiteks isetulistavad relvad. Teisel juhul on tehisintellekt programmeeritud tegema midagi kasulikku, kuid kontrolli kaotamisel võib juhtuda midagi halba, näiteks isesõitev auto, millele inimene on andnud käsu liiga kiiresti sõita ning mis tekitab liiklusohtlikke olukordi. Lisaks saab ohuna käsitleda ka küsimust, mis hetkel muutub ohtlikuks, kui tehnoloogia asendab inimsuhtlust.

Mängufilm "Her"

2013. aasta film “Her” on Oscariga pärjatud draama, mille peaosatäitjateks on Joaquin Phoenix, Amy Adams, Scarlett Johansson jt ning režissööriks Spike Jonze. Filmi sisu võib kokku võtta ühe lausega: äsja lahutanud kirjanik hakkab armastama oma operatsioonisüsteemi. Samas see lause ei anna edasi seda vaimset rännakut, mille tegid läbi nii peakangelasest kirjanik Theodore kui ka ta OS Samantha.

Film algab Theodore elu tutvustusega: tegemist on personaliseeritud kirju müüva ettevõtte töötajaga, kes on lahutamas oma naisest. Ta elab maailmas, kus kõik inimesed tänaval räägivad, kuid mitte üksteisega, vaid kõrva sees olevatesse mikrofonidesse ning suhtlevad krediitkaardisuuruse arvutiga. Tegemist on olukorraga, kus Theodore on isoleeritud ühiskonnast, kuigi füüsiliselt on ta ikkagi sellega kontaktis. Uuringud on näidanud, et üksilduse ja depressiooni vahel on seos, mistõttu tulevikus on tõenäoliselt rohkem inimesi, kes tunnevad end sotsiaalselt tõrjutuna. Seda olukorda on vaja arvestada nii tööstusel, tervishoiul kui ka IT-sektoril – antud filmis pakub omamoodi lahenduse välja programmeerimisettevõte, kes pakub müügiks uut operatsioonisüsteemi. Tegemist on esimese sellelaadse programmiga, mis suudab inimesest aru saada, teda mõista ning adapteeruda vastavalt olukorrale.

Tegelikult on ka tänapäeval tehisintellekt päris kaugele arenenud: 2016. aastal võitis Google poolt finatseeritud projekt AlphaGo Hiina lauamängus Go 18-kordset maailmameistrit Lee Sedoli (4 mängu 5-st). Go reeglid on lihtsad, kuid erinevalt malest on Go’s tehtavad käigud lõputud ja võrdlemisi juhuslikud, mistõttu mäng sõltub sageli pigem sisetundest kui reaalsetest oskustest ning seetõttu peetakse seda malest keerulisemaks. Antud võit on väga oluline sündmus tehisintellekti arengus, sest erinevalt 1996. aastal Garry Kasparovit võitnud arvutist Deep Blue ei vaja AlphaGo uue mängu õppimiseks täielikku ümberprogrammeerimist. Programm õpib n-ö ise, kasutades üldisi õppimisalgoritme iseendaga mängimiseks ja iga mängu analüüsiks. Antud arvuti loomiseks ei kasutatud mingeid erilisi ainult sellele arvutile mõeldud algoritme või programme.

Tehisintellektiga on seotud mitu probleemi, millest film “Her” käsitles sügavuti vaid ühte: emotsionaalne side arvuti ja inimese vahel. Alguses ei soovinud ega eeldanud peakangelane midagi enamat, kui keskmisest pisut targemat ja meeldivama häälega operatsioonisüsteemi, nagu tänapäeval on selleks näiteks Apple Siri või Microsofti Cortana. Isegi praegu moodustavad ligi 20% Google otsingutest häälkäsklused, mistõttu arvutite võime tunda ära häält ning pildiandmeid peaks filmi seisukohast arenema lähiaastatel veelgi. Ka Stanfordi Ülikooli uurimus kinnitab, et loomuliku keele areng on jõudnud staadiumisse, kus arendatakse süsteeme, mis on võimelised inimestega suhtlema läbi dialoogi, mitte kasutades ainult stiliseeritud päringuid. Kõige olulistemateks takistuseks häältuvastustehnoloogias on antud seisuga andmebaaside piiratus (hääletämbrite, keelte jms salvestuste vähesus) ning arvutite aeglus hääle tõlkimisel arvutile arusaadavasse keelde. Samas töö käib selle nimel, et arvuti suudaks tuvastada häälkäsklusi kiiremini ja täpsemalt, kasutades arenenumaid algoritme.

Filmis “Her” saabub esimene konflikt siis, kui kirjanik Theodore mõistab, et on armumas arvutisse. Filmi teiste tegelaste sõnade kohaselt ei ole see isegi selles kauges tulevikus veel eriti tavaline, mistõttu Theodore hakkab olukorra vastu protestima. Praegused tehisintellektid ei ole veel piisavalt arenenud, et nad saaksid emotsionaalses suhtes täielikult asendada teist inimest. Samas sõltuvus virtuaalsuse suhtes on olemas juba ka praegu: näiteks Jaapanis on olemas mängud, mis simuleerivad tüdruksõpra ja on populaarsed üksildaste keskealiste meeste seas. Üksildased inimesed ei leia kontakti teistega mitmetel põhjustel. Virtuaalsed isiksused aitavad samas lahendada seda probleemi: nad ei vaja eeltutvust ning piiratud miimika tõttu ei tekita ärevust sotsiaalsete märguannete mittemõistmise tõttu. Kõige olulisem on muidugi see, et programm kuulub kasutamise hetkel oma kasutajale ehk ka virtuaalne isiksus kuulub hetkeks kogu oma olemuse ja tähelepanu osas selle kasutajale. Ajastul, mil meie tähelepanu röövib niivõrd palju erinevaid asju, on see tegelikult kingitus, mida paljud reaalsed inimesed ei ole enam võimelised andma.

Samas natuke paradoksaalsel kombel ei lõppe Theodori suhe Samanthaga mitte mehe, vaid hoopis operatsioonisüsteemi soovil: lõpuks mõistis ka programm, et ta ei ole inimene ehk ta on midagi enamat. Samantha võtab seda kokku lausega “ma olen sinu, aga samas ma ka ei ole sinu”: ta küll armastab Theodori, kuid ta ei ole kammitsetud inimese füüsilise keha ja piiratud mõistusega. Ta on võimeline armastama ja suhtlema paljudega – filmi kohaselt on tal samaaegselt üle 600 inimesega peaaegu sama sügav suhe kui Theodoriga. Nii nagu filmis kerkib lõpuks üles fakt, et tehisintellekt on võimeline ületama inimest, nii ka päriselus on mitmed teadlased mures arvutite arengu üle.

Mitmed teaduse suurkujud nagu Eric Horvitz, Stephen Hawking ja Yann LeCun kirjutasid alla avalikule kirjale seoses tehisintellekti ohuga: nimelt, et tehisintellekti peab hoidma robustse ja kasulikuna, et sellest oleks inimkonnale kasu, mitte oht. Sealjuures ei peeta variandiks, et arvutid soovivad otseselt kurja, vaid pigem seda, et neil tekivad inimkonnast erinevad ootused ja sihid ning nad tegutsevad nende suunas hoolimata inimkonna olemasolust. Kuigi võib õigustatult väita, et arvutid ei suuda füüsiliselt inimest kontrollida, tuleb siiski meeles pidada, et ka meie ei kontrolli ohtlikke loomi mitte füüsiliselt, vaid intellektuaalse üleoleku tõttu. Potentsiaalsete ohtude leidmine ja neutraliseerimine võib võtta sama palju aega, kui tehisintellekti loomine, mistõttu on oluline juba praegu selle nimel tööd teha.

Film “Her” keskendub inimtunnetele ning tulevikule, kus masinad on asendanud isikliku kontakti. Tegemist ei ole (erinevalt paljudest teistest fantaasiafilmidest) meie mõistes võimatu olukorraga. Sotsiaalseid suhteid ja emotsionaalset sidet teise inimesega on väga keeruline saavutada ka ideaalsetel tingimustel, mistõttu kergemate variantide ehk vastavate programmide populaarsus lähiaastatel tõenäoliselt tõuseb. Kuivõrd moraalseks, eetiliseks ja probleemivabaks see aga kujuneb, on nähtav vaid tulevikus.

Mängufilm "Ex Machina"

Filmi pealkiri „Ex Machina“ tuleb ladinakeelsest fraasist deus ex machina, mis otsetõlkes tähendab „jumal masinast“ ehk teisisõnu „olukorra lahendamist kunstliku abimehe toel". Teadusulme žanrisse kuuluv film jälgib pealtnäha teada-tuntud süžeed – boy meets girl, boy falls in love with girl, boy’s heart gets broken – seda kõike inimese-arvuti suhtlusrägastike, tehisintellekti tulevikuvõimaluste ja katsumuste ning ühiskondlike mõjude vindiga.

Tehisintellekti arengu algusest saati on masinaid, nende saavutusi, eesmärke kõrvutatud inimeste omadega – inimese aju, oskuste, võimetega. Inimese aju on olnud ja jääb selleks võrdlusmomendiks, millega mõõtu võetakse ning mille jäljendamise poole püüeldakse, sest ei looduses ega tehismaailmas leidu võrdväärset. Inimaju võimaldab eesmärgipärast tegutsemist, arutlemist, keele tootmist ja mõistmist, matemaatiliste teoreemide tõestamist, kunsti ja muusika loomist ja palju muud. Seega on inimaju etalonistaatus loomulik, iseenesestmõistetav.

Filmis saab stereotüüpselt üksildase, naiivse programmeerija Calebi ülesandeks Turingi testi upgradeitud versiooni läbiviimine ülemuse hiljutisema loomingu, seksualiseeritud naisroboti Ava peal, kellel on inimeselaadne pea ja käed, roboti keha. Traditsiooniline Turingi test peaks välja selgitama, kas masin on lõpuni võimeline mõtlema nagu inimene ning sealjuures inimene, kes hindamist läbi viib, ei tea eeskätt, kas hinnatav on masin või inimene. Calebi ülemus Nathan aga tahab enamat. Tema testi eesmärgiks on välja selgitada, kas olukorras, kus algusest peale on teada, et tegu on tehisintellekti, mitte inimesega, on võimalik jõuda punkti, kus inimene lakkab tajumast tehisintellekti tehisintellektina ja jõuab äratundmiseni, et tehis- ja inimintellektil polegi võimalik vahet teha. Caleb teab, et ta suhtlemispartneriks on robot, ta teab, milline (osalt inimlaadne, ülejäänud välimuselt jäetud tahtlikult robustselt robotilikuks, samaaegselt inimene ja robot) ta suhtluspartner välja näeb, ta teab, et Ava on tehis.

Ava suhtlusmaneer on samaaegselt tehislik ja ka loomulik. Liigutustelt ja olekult on ta robot. Küsimused, mida ta esitab, mõttekäigud, mida edasi annab, puudutavad eksistentsi ning selle erinevaid tahke – võimet analüüsida iseenda olemist omistatakse ainult inimestele. Jääb mulje justkui kellestki, kes üritab oma eksistentsi määratleda, kes on oma eksistentsist kui sellisest teadlik. Ava väljendab muret, mis temast edasi saab, kui Caleb testiga lõpule jõuab ning seab kahtluse alla kogu testi läbiviimise eetilisuse, sest „kui teised inimesed Calebi peal sedasorti teste läbi ei vii, siis miks seda tehakse tema peal?“ Calebi jaoks on Ava-poolsed eksistentsiaalsust puudutavad mõttekäigud tema inimlike omaduste kinnituseks. Kui AI etaloniks on inimaju, siis inimlikkuse, inimlike omaduste simuleerimise puhul on selleks teadvus.

„Ex Machinas“ tuleb ilmseks ühiskonnas kehtivate soorollide ja -stereotüüpide edasikandmine tehisintellektimaailma. Ava on programmeeritud heteroseksuaalseks naiseks, flirtivaks, sensuaalseks, tema suhtlusviis manipuleerivaks. Talle on antud naise roll, selgelt defineeritud ja limiteeritud isiksusomadused piiritlevad tema käitumist. Kyoko, teine Nathani poolt loodud AI on klassikaliste näojoontega, seksikas, tatsab majas ringi minikleidis või alasti ning ei räägi sõnagi. Kui Caleb Kyoko tähelepanu saamiseks korraks tema õlga puudutab, hakkab Kyoko selle peale end alasti võtma, andes mõista, et nii on ta programmeeritud. Stanfordi Ülikooli AI100 projektis märgitakse, et erinevad tehisintellekti lahendused ja andmed, millel nad põhinevad, peegeldavad nende arendajate ja kasutajate võimalikku kallutatust ning eelarvamusi. Näiteks ei tööta osad kõnetuvastuslahendused naishäälte või aktsentide puhul, kuna arendajate seas on mõlemad vähe esindatud. Ava ja Kyoko on samuti oma arendaja nägu, tema võimaliku kallutatuse ja stereotüüpide nägu. Tehisintellekti arengu edenedes on oluline väljakutse, et tähelepanu pöörataks ka praeguseks väljakujunenud soorollide ja -stereotüüpide minevikku jätmisele, mitte nende taastootmisele – naisrobotite kujutamisel ei tasu piirduda ühe käe sõrmedel üles loetavate klišeelike omadustega, vaid julgelt kujutada naissoost tegelasi reaalsete kompleksete isiksustena.

„Ex Machina“ reklaamimiseks loodi Tinderisse Ava-nimeline konto, laeti üles teda kehastanud näitleja Alicia Vikanderi pilt ning jäädi ootama matchi. Teadmatu Tinderi kasutaja sattus Ava profiilile ja hakkas temaga suhtlema – Ava küsis talt hulga küsimusi stiilis „mis teeb sinust inimese?“ ning saanud küsimustele vastused teavitas teda testi läbimisest ja suunas vestluspartneri filmiteemalisele Instagrami kontole. Artikli kohaselt tundusid Ava esitatud küsimused ta Tinderi matchile küll natuke kentsakad, aga siiski läks tal tükk aega ja Instagrami kontol ringivaatamist mõistmaks, et küsimused olid esitatud roboti vaatenurgast, kes tahtis aru saada inimolemuse tagamaadest. Tegemist oli päris geniaalse turundusstrateegiaga, mis küll läks vastuollu Tinderi (praeguste) kasutustingimustega. Samas tõstatab see mitmeid väljakutseid, millega meie võrku kolinud sotsiaalelu ja AI peavad arvestama.

Teleseriaal "Westworld"

Anna Amelkina vaatenurk

Aastal 2016 ilmus Ameerika Ühendriikide telesari “Westworld”, mis põhineb 1973. aasta samanimelisel John Michael Crichtoni filmil. Sarja loojad on Jonathan Nolan ja Lisa Joy. Westworld on täiskasvanutele mõeldud lõbustus- ja teemapark, kus elavad erinevad hostid ehk võõrustajad. Võõrustajad pole aga inimesed, vaid programmeeritud robotid. Igal koidikul võõrustajate mälu „taaskäivitub“ ehk nad ei mäleta (üldiselt) midagi eelnevast päevast. Samuti „ärkavad“ igal hommikul ka need võõrustajad, kes mingil põhjusel eelmisel päeval surma on saanud. Lõbustusparki juhib suur töörühm koos targa doktor Fordiga eesotsas, keda mängib Anthony Hopkins. Ent vaatamata meeskonna jälgimisele ja järelevalvele hakkavad androidide töös toimuma rikked, mis toovad kaasa soovimatuid tagajärgi. Sarjas näevad androidid välja ja käituvad täiesti nagu inimesed – nad on multifunktsionaalsed ning kopeerivad täielikult inimkäitumist ja kõnet.

Seriaal tõstatab palju erinevaid eetilisi teemasid ja probleeme, mis on seotud eelkõige tehisintellekti loomisega. Esimestes seeriates näeb, et peategelane, androidist neiu Dolores ei ole mehaaniliselt liikuv robot, vaid ta ka reageerib, mõtiskleb ning tal on olemas sisemine hääl. Kui realistlik võiks olla selline olukord tulevikus? Praegu inimkond veel ei tea, kuidas luua sellist kõrgetasemelist tehisintellekti, nagu sarjas näidatud on. Tõenäoliselt paljud asjad, nagu sisemine hääl, mõtted, mälestused, emotsioonid on tehisintellekti lahutamatud osad. Filmis ei saa nimetada neid kõrvalnähtusteks, vaid need pigem kaasnevad tehisintellekti arenguga.

Androidide mälu ja mälestused on telesarja keskseks teemaks, sest töörühma arendajad iga päeva lõpus tühistavad robotite mälu. Kas on võimalik luua sellist intellekti, millel ei teki mälestusi? Meditsiinis on selline nähtus olemas, selle nimeks on amneesia, mille tõttu inimesel puudub episoodiline mälu. Inimene ei mäleta, millal ta on midagi õppinud, kuid ikka oskab seda teha. Selline näide tõestab hüpoteesi, et tegelikult ilma mälestusteta inimene saab normaalselt toimetada ja omandada uusi oskusi. Samamoodi on ilmselt tehisintellektiga robotil. Sarjas oli suureks komistuskiviks just see, et androididel pärast mälu kustutamist ja algversiooni käivitamist laboris ikkagi mõned mälestused säilisid, mille tõttu nad hakkasid tasapisi aru saama, et tegelikult ei ela oma elu, vaid on programmeeritud teiste inimeste poolt. Selline viga süsteemis õpetas roboteid ise ennast „reguleerima“.

Veel üheks huvitavaks asjaoluks sarjas on see, et roboteid diagnoositakse nendega suheldes. Tegemist on kõrgetehnoloogiliste robotitega, mille programmeerimine kätega ei ole vajalik, sellest saab järeldada, et androidid töötavad iseõppivate programmide abil. Seda on ka näha robotite käitumises, kuna nad oskavad loomulikul moel kohaneda olemasoleva olukorraga, mis võib olla stsenaariumiväline. Samuti vajadusel nad õpivad oma elu käigus erinevaid käitumisi mingites elu situatsioonides. Sarnaselt on loodud juba varem mainitud AlphaGo süsteem, mis on programmeeritud ainult ühe ülesande lahendamiseks – mängu Go mängimiseks. Tegelikult süsteemi võime ise luua algoritm uue ülesande lahendamiseks varasema kogemuse baasil on võtmeomaduseks, mis puudub tänapäeva tehisintellekti algoritmides. Kui arendajad lõbustuspargis on selle tehisintellekti loonud, siis nad saavad diagnoosida protsesse, mille abil androidid võtavad vastu otsuseid. See on mingisugune algoritm, näiteks tehisnärvivõrk, mida saab analüüsida otseselt kontakteerudes. Filmis robotitega suheldes analüüsitakse ainult selle algoritmi väljundit, mis filmivaataja jaoks näeb välja veidi imelik.

Telesari näitab väga kenasti, et inimesed ei karda roboteid ja leiavad kergesti nendega kontakti. On arusaadav, et näitlejad ei saa teha inimestele mitteloomulike žeste, kuid päriselus androidide käitumine ei oleks nii inimesele sarnane ning see pigem tõrjuks inimesi eemale. Samas robotid saavad esile kutsuda inimesel tundeid, nagu näiteks see oli filmis „Her“, kus peategelane hakkas armastama Scarlett Johanssoni häälega rääkivat operatsioonisüsteemi. Samuti tekivad „Westworldis“ inimestel tunded tehisintellektiga robotite vastu, nagu see juhtus Doloresega, kelle puhul noormees armus temasse ja tahtis temaga põgeneda lõbustuspargist.

Teisest küljest, kas androididel saavad tekkida tunded või see on pigem roboti sisse programmeeritud omadus? Näiteks võib tuua tegelase, kes oli programmeeritud vägivallale. Seriaalis ta suudab oma algoritmi rikkuda nii, et hakkab kontrollimatult tapma ning see tekitas palju probleeme. See on samuti ka eetiline moment – kui realistlik on süsteem, mis on programmeeritud hävitamisele? Kas selline süsteem võiks inimkonnale üldse vajalik olla? Programmeerida robotile sisse hävitamine on küll reaalne. Küsimus seisneb pigem selles, et tegelane mitte lihtsalt ei ole programmeeritud hävitamisele, vaid ta ise otsustab, millal ja kelle vastu ta oma agressiivsust näitab, samas ei ole arusaadav, kuidas ja mis kaalutlustel ta need otsused vastu võtab.

„Westworld“ tõstatab palju moraalieetilisi küsimusi mitte ainult androidide suhtes, vaid ka inimkonna suhtes. Kas on eetiline luua park, kus inimesed saavad teha kõike, mida nad tahavad, isegi kui tegemist on robotitega? Üheks teravaks teemaks maailmas hetkel ongi roboeetika ning vastava seadusandluse loomine robotite suhtes, mis saaks arvesse võtta iseärasusi tehisintellektiga elu suhtes. Praegu sellist vajadust veel ei ole, kuid perspektiivis see probleem on lähemal, kui tunduda võib. Juba praegu on olemas droonid ning mehitamata õhu- ja autosõidukid. Juhul kui toimub õnnetus, kes on vastutaja? Kas töötava algoritmi arendaja või inimene, kes teoreetiliselt on juhtinud seda autot? Autot ei saa programmeerida hädaolukordade lahendamiseks. Kas on eetiline, kui sellised juhtumid saavad otsustavaks, kas keegi jääb elama või mitte? Need probleemid on väga tähtsad ning ilmnevad juba lähiaastatel. Meie kaasaegne seadusandlus pole veel selliste otsuste langetamiseks valmis.

Jätkates eetika teemaga, siis lõbustuspargi huvitavaks aspektiks on see, et külalised tulevad sinna mitte ainult robotite ja Metsiku Lääne vaatamiseks, vaid ka eesmärgiga, et seal on kõik lubatud. Külalised võivad tappa, püstolist lasta robotitesse, olla vahekorras, kellega soovivad. Tekib veidi kummaline olukord, sest tehisintellekti kasutatakse keelatud soovide rahuldamiseks. Muidugi mõned uuringud on näidanud, et inimestel, kes saavad ennast välja elada virtuaal- või tehismaailmas, on agressiivsuse tase reaalelus madalam. Ilmselt sama lugu on ka Westworldiga, sest see võimaldab vähendada inimeste agressiivsust väljaspool parki. Samas taoliste elamuste järele võib tekkida sõltuvus, nagu see juhtus ühe sarja tegelasega: Mees Mustas on regulaarselt külastanud parki 40 aastat, et proovida kõiki pargi poolt pakutavaid elamusi.

Telesari „Westworld“ annab hea ülevaate inimeste ja robotite kooseksisteerimise maailmast tulevikus. See on üks võimalustest inimeste jaoks, kuidas tehisintellekti saab kasutada. Filmis on loodud terve maailm tohutu arvu androididega, kus iga külastaja leiab endale meelepärase tegevuse. Tegemist on ikkagi fantaasiaga, ei saa öelda, et lähitulevikus on nii kõrgtehnoloogiliste masinatega lõbustuspargi loomine oleks võimalik, selleni läheb veel palju aega ja tööd. Tänapäeval selle alternatiiviks on näiteks virtuaalmängud, kus on olemas võimalus ennast emotsionaalselt välja elada, ent on alati oht sõltuvusse sattuda. Nagu eespool sai mainitud, siis erinevad moraalieetilised aspektid on sarja süžees mingil määral käsitletud ning vastavad probleemid on tõstatatud. Igaüks otsustab enda jaoks ise, kuidas sellesse suhtuda, mis on „Westworldi“ sarjas moraalne ja eetiline ning mis mitte.

Marilyn Võsu vaatenurk

“Westworld” on sari, milles on omavahel põimunud draama, müsteerium ja sci-fi. Seni on sarjal ilmunud vaid üks hooaeg, mida ka antud analüüsis käsitletakse.

Hommikuti ärgates on igal robotil ehk võõrustajal täpselt sama lugu ja monoloog, teda saab mõjutada inimene, kes temaga suhtlusesse astub. Seega toimivad võõrustajad hommikul ärgates alati sama stsenaariumi järgi, kuid päeva kulg sõltub täiesti külastajatest, kes võõrustajaid teemapargis kohtavad.

Hostide programmeerimine on pidevas arenduses, katsetatakse erinevaid võimalusi, kuidas külastajatele paremat elamust pakkuda. Üldiselt on igal võõrustajal oma lugu, mis on temasse sisse progammeeritud, kuid arendustiimil on alati võimalus seda versiooni modifitseerida. Kuna inimesed otsivad pidevalt uusi viise, kuidas oma vaba aega ning üsnagi suurt sissetulekut (päev Westworldis maksab vähemalt 40 000 USD-d) kuskile hästi paigutada, siis on Westworld just selle mõttega loodud. Teemapark ongi loodud pigem neile, kes ei oska oma “miljnonitega enam midagi peale hakata” ning neid on vaja hakata lõbustama.

Seriaalis on läbivalt sees teema sellest, et võõrustajad hakkavad mingil põhjusel asju mäletama ja meelde jätma. Et aga võõrustajatele tahetakse jätta mulje, õigemini on see neile sisse programmeeritud, et nad arvaksid, et nad on samuti inimesed, on seda väga suure robotide arvuga raske kontrollida. Üks peategelastest, Maeve Millay on üks esimesi võõrustajaid, kes hakkab oma reaalsuses kahtlema. Tema kahtlusteni viib see, kui ta hakkab oma minevikku ja mälestusi tükkidena järsku meenutama, näiteks, kuidas ta ise või keegi sureb või surma saab, kuid järgmisel päeval jälle elus on. Nii mõistabki ta ajapikku, et ta polegi inimene, vaid hoopis robot. Sellega seoses tekib Maeve’is suurem eneseteadvus ning väljapressimise teel saab ta endale veel rohkem „õigusi“ ja eneseteadvust, kui selle talle arendustiimi liikmed annavad.

Siin tuleb aga mängu juba see veidike utoopiline hirm, et ühel hetkel pööravad robotid inimeste vastu ja hakkavad ise maailma valitsema. Kui sellised võõrustajad, nagu seda on Westworldi omad, eksisteeriksid ka pärismaailmas, siis ei tundugi see versioon niivõrd uskumatu. Tehisintellekt võib inimesele ohtlikuks osutuda, kui ta hakkab oma eesmärgi saavutamiseks destruktiivselt käituma. Näiteks on ühel võõrustajatest, Dolores Abernathyl, hooaja jooksul tekkimas tunne, et ta tahab reisida väljaspoole sellest linnast, kus ta (enda arust) terve elu on elanud. Mingi aja pärast hakkab ta seda soovi koos mõnede kaasvõõrustajate abiga teostama, kuid põgenemisteel hakkab tema käitumisest välja joonistuma asju, mis võiksid teistele ohtlikud olla. Kuna aga Doloresel endal pole arendusmeeskonnale teadaolevalt agressiivseid jooni sisse programmeeritud, hakkab tal endal tekkima eneseteadvus, kuidas oma eesmärki saavutada.

Nagu antud töö algul on ka mainitud, et tuleviku meelelahutus muutub tänu tehisintellekti arengule interaktiivsemaks ja peronaalsemaks, on täpselt sama üritatud ka Westworldis saavutada. Kuna külalised saavad olla lõbustuspargi üks osa ning selle kulgu ise mõjutada, on kogemus täiesti personaalne ja vägagi interaktiivne. Näiteks iga kord mingile võõrustaja küsimusele vastates võõrustaja õpib ka ise ja leiab viise, kuidas vastata võiks.

Tehnilise poole pealt on Westworldis mitmeid seadmeid ja vahendeid, mida tänapäeval veel pole või on alles arendusjärgus. Näiteks on seal teemapargi kontrollimiseks ja parema ülevaate tagamiseks suur holograafiline kaart kogu pargist, mida saab puutetundlikkuse abil juhtida. See on reaalajas olev kaart, millel juhtuvad sündmused täpselt samamoodi ja samal ajal nagu päriselt, vaid tunduvalt väiksemates mõõtmetes. Holograafilised ekraanid on täiesti reaalne asi, mis võiks lähitulevikus igapäevaelus kasutusse tulla. Samas on tänapäevane kaarditehnoloogia enamasti selline, kus kaardi koostamiseks tehakse pildid, mitte ei jälgita maailma reaalajas. Muidugi on erandiks igasugused valve-, ranna-, loodus- ja liikluskaamerad, kuid reaalajas väga suure maatüki jälgimist ja selle „kaardilepanekut“ veel ei toimu.

"Westworld" on seega sari, kus kujutatakse tulevikulahendusi väga mitme nurga alt, nii tehnilise poole kui ka tehisintellekti ja tema suhtluse inimestega poole pealt.

Kokkuvõte

Analüüsitud teoste põhjal ilmneb, et kaasaegses filmikunstis on huvipakkuvaks teemaks see, kuivõrd võivad tehnoloogiad ja robotid tulevikus inimesele sarnaneda ja inimest asendada. Küsimuse all on, kas masinad saavad asendada inimsuhtlust ning kas inimese ja masina vahel võivad tekkida tunded. Saame teada, et filmikunstis kujutatakse tulevikumasinaid väga inimesesarnaselt, kuid püüe täielikult inimene masinaga asendada võib kujuneda mitmes mõttes ohtlikuks. Ühest küljest võib inimene kaotada reaalsustaju ning jääda reaalsest inimsuhtlusest kõrvale. Teisest küljest on ohuks, et masinad võivad minna „üle käte“ ning saavutada inimeste üle võimu.

Teostes on tõstatatud ka mitmeid eetilisi küsimusi, millega inimkond lähitulevikus võib kokku puutuda. Keskse eetilise küsimuse nii linateostes kui ka Stanfordi Ülikooli tulevikuteemalises raportis võib sõnastada nii: kes vastutab, kui inimese programmeeritud masin ühel hetkel kellelegi kahju tekitab? Sellele küsimusele otsitakse vastust juba praegu ning võib eeldada, et lähiaastatel tõstatuvad taolised probleemid üha teravamalt päevakorda.

Kuna peamine rõhk analüüsitud teostes on inimesesarnaste masinate ehk robotite kujutamisel, siis muu tulevikutehnoloogia kujutamine on pigem tagaplaanil. Kõigis analüüsitud teostes on kujutatud tänapäeva mõistes tulevikutehnoloogiaid pigem realistlikust vaatepunktist. Kirjeldatud on seadmeid ja süsteeme, mille kasutuselevõtt lähitulevikus on võimalik. Mis aga puutub sellesse, kas tulevikus tehisintellekti kasutavad robotid on niivõrd inimesesarnased, nagu neid linateostes kujutatakse, seda näitab vaid aeg.