Infotehnoloogilise ühiskonna apokalüpsis? - Ülemaailmne elektrikatkestus

Sissejuhatus

Meist kõik on ilmselt näinud kui mõne suurema tormi ajal, kuidas kodus elekter ära läheb. Vähem juhtub seda suur-linnades, kuid ka elektriliinide remondi ajal keeratakse see vahest paariks tunniks välja. Väiksena võis see tunduda isegi põnev, sai küünlad välja panna ja perega suhelda. Mida suuremas kohas elasid, seda kiiremini sai elekter taastatud. Mis juhtuks siis kui elekter ei tuleks tagasi? Oleme filmidest näinud erinevaid maailma lõpu tsenaariume ning vähemalt korra aastas ootab üks grupp inimesi täiesti tõsi meeli ka selle juhtumist. Viimset päeva on ennustatud juba inimkonna algus aegadest ning selle üle arutlevad nii teadlased, kui ka erinevad nõiad ja selgeltnägijad. Kui enamasti oodatakse meteoriidi kokkupõrget, päikese plahvatust, ufo-sid või kolmandat maailmasõda, siis meie lähenesime tehnoloogilisemalt. Mis siis, kui ühel hetkel kaoks samaaegselt kogu maailmast elekter. Kas see oleks üleüldse võimalik? Mis oleksid suurimad katastroofid? Kes jääksid elama ning kaua võtaks aega normaliseerumine? Nendele küsimustele loodame vastused leida järgnevates peatükkides.

Potentsiaalsed põhjused

Aegade jooksul on teadlased ja muud targad välja toonud erinevaid võimalusi sellise katastroofi toimumiseks ning ka varasemaid näiteid, millest võiks ometi midagi õppida. Järgnevalt toome välja neist neli: päikesepurse, carringtoni juhtum, elektromagnetiline sõda ja tulnukate rünnak.

Päikesepurse tekib siis, kui päikese atmosfääri kogunenud magnetenergia äkitselt vabaneb. Energiaga laetud footonid ja muud osakesed eemalduvad Päikesest suhteliselt lühikese aja jooksul (mõne minutiga). Kuigi kiired püsivad Päikese lähedal, on plahvatuste tagajärjel kosmosesse paisatud materjal radioaktiivne. See on potentsiaalselt ohtlik kosmoselaevadele ja eriti kosmoses viibivatele inimestele. Kiirgus on peaaegu kogu elektromagnetilise spektri ulatuses, alates raadiolainetest, seejärel optilisest emissioonist kuni röntgeni- ja gammakiirgusteni. [3] See kiirgus võib korrodeerida seadmeid, üle koormata kaameraid ning olla ohtlik ka inimestele. Kõige enam kardetakse seda, et selline purse võib hävitada elektroonilised seadmed Maal ning matta kogu inimkonna pimedusse. Tundub, et pääsu pole, sest iseg praeguse kosomses oleva tehnika korral saavad teadlased teha parimal juhul vaid mõnepäevase hoiatuse, et purse on toimunud.

1859. aastal paiskas tohutu päikesepurse Maa poole elektrifitseeritud gaasi ja subatomaarseid osakesi, põhjustades telegraafivõrkudes suure hävingu. Algselt arvati, et oli saabunud hommik, seega mitmed elanikud ärkasid ja valmistusid tööleminekuks, kuid tegelikkus oli teine - juhtunud oli massiivne päikesepurse 10 miljardi aatomipommi energiaga. Sündmuse järel lakkasid töötamast telegraafisüsteemid kogu Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Mõnel juhul andsid telegraafid operaatoritele elektrilöögi, muudel juhtudel lõid liinid asustatud kohtades sädemeid ja tekitasid ka tulekahjusid. [1] Juhtuks selline purse tänapäeval, ei oleks meie elektroonikaseadmed kaugeltki kaitstud. Paarsada aastat tagasi võisid vaid telegraafid üles öelda, kuid 21. sajandil on elektroonikal kahtlemata essentsiaalsem funksioon. Üha tehnoloogilisemaks muutuvas maailmas, kus peaaegu kõik toetuvad mobiiltelefonidele ja GPS ei juhi mitte ainult teie autosisest kaardisüsteemi, vaid ka lennunavigatsiooni ja finantstehinguid, on kosmoseilm tõsine asi. Viimane selline juhtum oli 2005. aastal kui päikesepurskest tulnud röntgenkiirgus katkestas sideme maa ja satelliitide vahel umbes kümneks minutiks. [2] Sarnased juhtumid ei ole ebatõenäolised ja väljamõeldud. Uuringud näitavad, et Carringtoni-laadsed tormid tabavad maakera iga paari sajandi jooksul. Hiljutises uuringus leiti, et selline torm leiab aset 12% tõenäosusega järgmise kümne aasta jooksul. [4]

Areneva tehnoloogiaga maailmas leiab üha enam kasutust sõjapidamise viis, mis kasutab pommide ja kuulide asemel elektrienergiat, et rünnata vaenlase elektroonikaseadmeid - elektromagnetiline sõda. See lähenemine kasutab sihipäraselt elektri- ja magnetenergiat, et hävitada kriitilise tähtsusega vaenlase elektroonikaseadmete navigeerimise funktsioone, sidevahendeid, kuvareid, andureid ja paljusid muid sõjaliste rakendustega seadmeid. Ühe sellise katse ajal Vaikses ookeanis lõid EMP-d Hawaiil välja tänavavalgustid ja katkestasid elektrisüsteemid koguni Austraalias. [5] Arvutid, mida kasutatakse andmetöötlussüsteemides, sidesüsteemides ja tööstuses, juhtimise rakendused, sealhulgas maantee- ja raudtee signalisatsioon, elektroonilised lennujuhtimisseadmed ja mootori digitaalse juhtimise süsteemid on kõik potentsiaalselt haavatavad EMP-efekti suhtes. [6] Pideva ja kontsentreeritud strateegilise pommitamise kampaania pikaajaline mõju võib olla uskumatult laastav. Arvuti- ja sideinfrastruktuuri maksumus on märkimisväärne ning pomme ehitada on tunduvalt lihtsam kui pidevalt rünnakute järel elektroonikat taastada. Seega on üpris tõenäoline, et elektromagnetiline sõda jätaks meid kõiki pimedusse, eriti kui sellised relvad jõuavad terroristirühmituste kätesse. Samuti pole E-pommid nii kulukad kui mõned muud sõjapidamisvahendid, mis tähendab, et need on tunduvalt kättesaadavamad kõigile, muutes ohu võimalikkuse veelgi suuremaks. Maapinnast 25-200 miili kõrgusele paigutatud tuumapommm võib põrkuda magnetväljaga ja luua ülivõimsa EMP plahvatuse. Sellise inimtekkelise kiirguse tugevuse jõud oleks palju suurem kui päikese oma ning tagajärg võib olla piisavalt karm, et hävineksid täielikult kogu planeedi elektroonika- ja elektriseadmed. [7]

Tulnukate rünnak võib kõlada ebatõenäoliselt, kuid me ei tohiks seda mainimata jätta isegi, kui see läheb ulmekirjanduse alla. Teadlastel pole praegu õrna aimugi, millised võivad võõrad eluvormid välja näha või kuidas nad reageerivad inimtsivilisatsiooni suhtes. On teooria, et tulnukad võib-olla ei üritaks meid hävitada võimsate laserrelvadega, vaid hoopis küberrünnakuga. "Lõppude lõpuks on inimeste hävitamiseks pahatahtliku viirusega sõnumi saatmine odavam kui lahingulaevade saatmine," kirjutasid Hawaii ülikooli ja Saksamaa Sonnebergi observatooriumi teadlased oma teooriat käsitlevas artiklis. [8] Teine võimalus oleks tutvustada ühele meie satelliitidest tehisintellekti, mis võtab üle või sulgeb meie arvutid ja elektrivõrgud. Õnneks võimalus kohtuda tulnukatega ning veel enam, et nad meile veel lisaks halba sooviksid, on piisavalt väike.

Tagajärjed meil ja mujal

Oletame, et homme mattub Maa täielikku pimedusse, olgu põhjuseks siis looduskatastroof, mõni kosmiline jõud või midagi kolmandat. Mida suuremas ja tehnoloogiast sõltuvas linnas me asume seda suurem paanika ja kaos valitseb [12]. Samas on enam asustatud kohtades rohkem varu-generaatoreid ning algselt töötaksid esmavajalikud tehnoloogiat edasi just nende pealt.

Alustame tänase Eesti vaatest, ilm on talviselt jahe ja siin-seal on lund. Õues läheb vara pimedaks ja küttesüsteemid töötavad täisvõimsustel. Esimesel päeval erilist kaost ilmselt ei tekiks, kuna lubatakse, et elekter taastub peagi. Inimesed kellel on generaatorid või kes ise taastuvenergiat toodavad kasutavad sellel ajal neid varusid ning ka riigi asutustel (päästeamet, haiglad, televisiooni ja raadio) ja samuti mõnedel suurematel firmadel (pangad ja mõned poed) on reservid olemas. Hullemaks läheb nädala möödudes, kui hakatakse mõistma, et olukord on arvatust halvem. Inimesed hakkavad paanitsema ja linnades tekib kaos. Maa-kohtades võib olla vähem, kuna sealne elu ei tugine nii palju tehnoloogial. Paljud linnainimesed on põgenenud suvilatesse, kus on lihtsam hakkama saada (ahju-küte, saunad, keldrid varudega, kaevud, kuivkäimlad jne). Kuna väljas on külm, saab toitu õues säilitada, sest külmkapid ei tööta. See on halb aga toidupoodidele, kus ilmselt juba esimestel päevadel taolised toidud suuresti alla hinnatakse või lausa tasuta jagatakse (nagu 2019. aasta sügistormi ajal, kui Võru linnast kadus elekter ning poed jagasid sügavkülmutatud kaupa nagu jäätised, pitsad ja liha, mida müüa enam ei kannatanud [10]). Poodide varud vähenevad tohutu kiirusega ning riiulitel valitseb peagi tühjus. Probleemiks oleks ka kaardimaksed mis ilma elektri ning internetita ei tööta, ehk maksta saaks ainult sularahas. Inimesed, kellel seda kodus ei ole, peaksid minema panka, sest ka sularahaautomaadid ei tööta. Toidu ning puhta vee jahtimine muutub aja jooksul üha olulisemaks ning ellujäämisinstinkt lööb välja. Tõeline maailmalõpu tunne.

Uuringud on näidanud, et vaid 15% Eesti elanikest on kriisi olukorraks valmis. Umbes pooled eestlased ei ole teinud midagi, et ennetada või leevendada võimalikke hädaolukordi (peamiselt kortermaja elanikud, kuna nad usuvad, et neid see ei puuduta). Seega tekiks juba loetud päevadega enam kui pooltel eestlastel probleeme kodu kütmisel ja toiduvalmistamise, lisaks vee ja kanalisatsiooniga.[13] Kui seni on olnud Eesti suurimaks tormiks 2011. aasta jõulutorm Patrick, mis jättis elektrita 213 000 klienti ning mille taastamiseks kulus ligi 8 päeva[9], siis nüüd on oletatavalt elekter olnud ära juba kuid. Linnad on inimestest tühjad ning poed ja asutused on laastatud. Koolid ja haridusasutused ei tööta katastroofi algusest saati. Inimesed üritavad ise lapsi raamatutega küünlavalgel õpetada. Võib loota, et haiglatest on veel midagi alles, kuid hukkunuid on olnud tohutult ning ellu on jäänud vaid nooremad ja tugevamad. Ajalugu justkui korduks ning elaksime läbi esivanemate rasket elu. Õnneks tänu Eesti rikkalikule looma- ja taimekasvatus kultuurile peaksime hullemast nälja hädast pääsema. Kevade tulekul hakkab ka väljas soojemaks ja valgemaks minema, ning alles jäänud inimesed on õnnelikud, et raske talve üle elasid.

Vaadates mõnda megapoli, nagu Tōkaidō, või hiidlinna, nagu New York, oleks olukord sootuks erinev. Alustades sellest, et inimesi elab neis kohtades sadu kordi rohkem kui Eestis on nad veelgi enam tehnoloogiale toetuvad. Elektri kadumisega valitseks paljudes kohtades loetud tundide pärast paanika. Toidupoed oleksid täiesti tühjaks ostetud 3-5 päevaga ning nädalaga, kui mitte varem, hakkaksid lõppema ka olemas olevad veevarud. Kord kaoks kiiresti ning riigijuhid kukutatakse troonilt. Päästjad tegeleksid peamiselt inimeste pilvelõhkujatest ja nende liftidest vabastamisega, kuna elektrita jääks kõik seisma. Looduslik valik teeks suuresti oma töö ning esimesed langeksid üsna kiiresti. Kuigi alguses töötaksid haiglad generaatorite abil, tuleb ühel hetkel energiakulu vähendada ning alles jääks vaid kriisi meditsiin ja abi saaksid vähesed väljavalitud. Mida suurem linn seda kiirem on näljhäda tekkima. Eriti, kui linnaosade hulka kuuluvad ka slummid, tuleb valmis olla nõrgemate hukkumiseks. Samas osad neist on harjunud ilma tehnoloogiliste luksusteta elama, mis võib neile justkui eeliseks olla. Soojema kliimaga kohtades ei töötaks elektrita ka konditsioneerid, jahutusseadmed ega ka taime-vihmutid, mis omakorda palju probleeme tekitavad. Sealjuures ilma veeta olemine on eluohtlik ka inimestele ning see sunniks peagi paljusid linnadest lahkuma. Inimestele võib takistuseks saada ka liiklus mis ilma valgusfooride, elektriliste liiklusmärkide ja GPS-ita kaoseks võib muutuda. Pikemas perspektiivis jääks autosi vähemaks, kuna bensiinijaama pumbad ei tööta elektrita ning alles jäänud bensiini hoitakse hädaolukordadeks.

Paremas olukorras on need inimesed, kes on kriisiks ette valmistunud ning omavad piisavaid varusid. Kasuks tulevad ka üldised ellujäämise oskused. Kui katkestus kestab pikemat aega tuleb olenevalt asukohast ellujäämiseks võidelda või põgeneda ning toitu jahtima hakata. Mida kauem elektrikatkestus kestab, seda trastilisem see on inimkonnale. Teadlased on väitnud, et üle aasta kestva katkestusega võib ellu jääda vaid 10% maailma elanikkonnast. Tänapäeval meile nii oluliseks saanud telefonide elu jääks sellises olukorras üsna üürikeseks ning mõne aja pärast ei ole need kasutatavad. Kasuks tuleks vaid raadiosaatjad ja patareidega raadiod, mis taolisel hetkel ainsateks kaug-suhtlus vahenditeks oleksid. Olukord võib üsna kiiresti ka ohtlikuks muutuda, nimelt kui masinate jahutussüsteemid ei tööta võivad need tekitada lühiseid ja ülekuumenemisi, halvemal juhul isegi plahvatusi ja tulekahjusid[11]. Samamoodi võib ka taime- ja maastiku kastmissüsteemi seisma jäämine põhjustada, mitte ainult täielikku põuda, vaid ka tohutuid maastiku põlenguid. Nende tagajärjel hukkuks palju loomi ja inimesi, puudest ja taimedest rääkimata. Abi oleks vaevaline saada ning ka päästetööd ei pruugi alata õigel ajal. Isegi kui leitakse ressursse tulekahju piiramiseks ja kustutamiseks, on tagajärjed laastavamad kui siiani.

Tulevik?! Kas saaks üle sellest või sureme välja? Peame uuesti elektrit/tuld leiutama hakkama?

Inimkond eksisteeris ka enne elektri leiutamist, seega ilmselt ei sureks inimesed välja kui peakski juhtuma, et elekter läheks pikemaks ajaks ära. Ka praegu pole elekter kättesaadav pea 940 miljonile(13% inimeste koguarvust) inimesele, kes elavad vaesuses[13]. Küll aga kindlasti mõjutaks see suurel hulgal inimeste arvu ja ilmselt looduslik valik teeks oma töö. Suuresti tuleneks meie saatus ka sellest, mis põhjusel elekter ära kaoks, sest praeguses maailmas peaksime me olema võimelised erinevaid süsteeme taastama. Juba hetkel eksisteerib päris palju erinevaid viise, kuidas inimesed saaksid peale suurt elektrisüsteemide riket elektrit toota ning uuesti seda leiutama ei pea.

Lühemas perspektiivis saaksime toetuda generaatoritele, mis ka praegu on paljudele varuvariandiks, kui elekter ära kaob. Pikaajaliselt pole see jätkusuutlik, samas on generaatorite suureks plussiks see, et neid saab kasutada vastavalt vajadusele [14]. Need võib näiteks siis sisse lülitada, kui sul neid kõige rohkem vaja on ning kütuse kokkuhoiuks muul ajal välja lülitatuna hoida. Üldiselt vajavad generaatorid palju kütust ja kuna enamus inimestel ei ole seda koju (või mujale) varutud, siis oleks selle hankimine suureks probleemiks, sest ilma elektrita ei tööta ka näiteks kütusepumbad tanklates.

Päikesepaneelid on üha enam populaarsust koguvad puhta energia kogumis- ja tootmislahendused, hetkel küll pigem jõukamatele inimestele. Need tulevad kasuks nii suuremates asulates elektriarvete vähendamisel, kui ka eraldatud kohtades iseenda elektri tootmisel. Üha rohkem on märgata ka Eestis majade katustel päikesepaneele, paljusid neist kasutatakse suurettevõtetele elektri müügiks. Päikesepaneelid on ostes küll päris kallid, aga vaadates praegust elektri hinnatõusu, siis on nende ost igati kasulik investeering. Päike ei lähe veel nii pea kuskile, kuid muidugi kui apokalüpsiga peaks kaasnema ka pidev pilvine ilm või näiteks tugev sudu, siis ei saa me puhtalt päikesepaneelidele lootma jääda[14]. Lisaks ei salvesta enamik inimesi hetkel päikeseenergiat enda tarbeks, sest need salvestusseadmed on samuti üsna kulukad ja lihtsam on müüa elektrit otse võrku ning tarbida ise. Põhjamaistes riikides, kui meil päikesevalgust niigi vähe on, eriti sügis-talvisel ajal, ei saa me päikeseenergiat vastavalt vajadusele toota, seega tuleks leida mõni muu pädevam lahendus.

Teiseks energia ise-tootmise võimaluseks on tuuleenergia kasutamine, sest on raske uskuda, et katastroof Maale niisuurt mõju avaldaks, et tuuled ja hoovused kaoksid. Eesti on liikumas rohepöörde ja puhta energia tootmise suunas ning üha enam tahetakse luua uusi tuuleparke. Hetkel on meil juba ca 145 tuulikut nii maal kui meres. Kuigi tuul ei ole ettearvatav, siis esineb seda Eestis ikkagi pigem palju, olenevalt muidugi piirkonnast. Tuulikuid näeme eramajapidamiste juures harvemini kui päikesepaneele, kuid siiski on need täiesti arvestatavad elektri tootmise allikad. Pool ehk 51% Eesti taastuvelektri tootmisvõimsusest moodustavad elektrituulikud. [15]

Hüdroelektri tootmine ja kasutamine oleks samuti üheks võimaluseks. Tugeva vee vooluga jõgesid leidub Eestis pigem vähe, küll aga on meil üle 50 hüdroelektrijaama. Kõige suuremad neist asuvad Jägala jõel, mis toodavad üle poole kõikide hüdroelektrijaamade toodangust. Hetkel on Eestil küll majanduslikult kasulikum toota rohkem tuuleenergiat kui hüdroenergiat, kuid vähemalt on meil selleks kõik vajalik olemas. Tehnoloogia arenemisel saaksime ka laine-jaamu looma hakata, mis kasutaksid veekogude laineid, kuid hetkel pole need veel konkurentsivõimelised teiste taastuvenergia liikidega. [16]

Eestis kasutatakse elektri tootmiseks ka biogaasi. Sedea saab toota peamiselt loomasõnnikust, reovee setetest, erinevatest söödakultuuridest, märgalal kasvavatest taimetest, taimekasvatuse- ja toiduainetööstuse ülejääkidest. Eestis avati esimesed biogaasijaamad juba aastal 1987, mis küll paar aastat hiljem suleti, kuid hetkel toodavad biogaasi päris mitmed ettevõtted ning selle potentsiaali on hinnatud väga kõrgeks. Suuremas plaanis aitaks tootmine vähendada kasvuhoonegaase. Apokalüpsi olukorras ei ole see meile ilmselt enam nii tähtis, kuid kui see juhtuma peaks, siis üks selle kõige tõenäolisemaid põhjuseid võiks olla kliimamuutus, milles kasvuhoonegaasid mängivad olulist rolli. Seega võib biogaasi ning teiste taastuvenergiaallikate kasutamine aidata katastroofi hoopis ennetada. [17]

Isegi kui tervel maailmal elekter ära läheks, siis on vähemalt meil Eestis päris suur võimalus toime tulla ning ilmselt ei oleks eestlased väljasuremisohus. Kuigi kõikidel meist ei pruugi olla isiklikke elektrit tootvaid seadeid, siis võibolla peaksime me nende kohta rohkem uurima ning võimalusel mõne tagavaraks soetama. Kindlasti tuleks apokalüptilises olukorras kasuks ka oskus erinevaid seadmeid kasutada ning vajadusel valmis ehitada.

Kas elektrikatkestus kogu maailmas korraga oleks tõenäoline?

Kas ülemaailmne elektrikatkestus oleks üldse võimalik? Maailmas on tohutult palju elektrivõrke, mida kontrollivad eraldi valitsusasutused või kommunaalettevõtted. Võrkude eraldatus muudab looduskatastroofidel või terrorirünnakutel raskeks neid kõiki hävitada. Kuid siiki...

Suuri elektrikatkestusi on maailmas toimunud mitmeid, näiteks 1977 aastal, kui vool katkes kogu New Yorgis. Inimestel tekkis paanika ning kaks päeva valitses linnas täielik kaos. Sarnaseid katkestusi on ette tulnud ka viimastel kümnenditel, kuid mida aeg edasi seda ulatuslikumate tagajärgedeni need viivad. India, kus samuti on olnud väga suuri elektrikatkestusi, on Ameerika Ühendriikide ja Hiina järel suuruselt kolmas elektritootja ja -tarbija maailmas. 2012. aastal toimus seal üks ajaloo suurimaid blackout’e. Umbes 38% India elektritööstustest oli maas, mis jättis täielikku pimedusse ligi 10 tunniks 400 miljonit inimest.[18] Riigis tehakse pingutusi, et vähendada ülekande- ja jaotuse kadusi tootmise suurendamiseks[19]. Nende sündmuste vältimiseks ja nende mõju minimeerimiseks on vaja investeerida võrkudesse. Kriitilisi süsteeme saab kaitsta nii inimeste poolsete rünnakute, kui ka elektromagnetiliste impulsside eest, kui nende peale piisavalt raha kulutada[12].

Jeff Barry on toonud välja mõned näited, mis suurendaksid tõenäosust, et kõik elektrivõrgud katkeksid samaaegselt. Üheks näiteks on ebapiisav kaitse suure geomagneetilise tormi vastu, nagu 1859.aasta päikesetorm ehk Carringtoni sündmus Põhja-Ameerikas. Sellised tormid võivad pikkadesse ülekandeliinidesse süstida tohutul hulgal energiat, mis omakorda võib hävitada nende ülekandeliinide suured jõutrafod. Mida pikemad on liinid, seda suurem on kahjustuste võimalus. Kas üksainus geomagnetiline torm võib kogu maailma pimedaks teha? Kui piisavalt suur katastroof peaks langema kokku kehva võrguhaldusega ja halva juhusega siis võib see tõepoolest juhtuda. Õnneks ei teki päikesetormid päris üleöö, ning kosmoseagentuur NASA jälgib pidevalt potentsiaalseid probleeme ning otsib neile lahendusi. Ohu korral annavad nad teada, nii on inimestel aega veidi endid ette valmistada, et et ei tekiks tohutut paanikat ja kaost. [20]

Juliet Mian, Resilience Shifti eestvedaja – algatus, mis aitab organisatsioonidel ja üksikisikutel valmistuda kriitilisteks infrastruktuuri tõrgeteks, on öelnud. “So much of our lives and almost everything we do is now dependent on energy, and particularly on our electricity supplies.” Tal on õigus, sest enamik eluksvajalik vajab elektrit. Alates meie finantssüsteemidest kuni meie sidevõrkudeni. Muu infrastruktuur nagu veevarustus, kütte- ja kanalisatsioonisüsteemid, sõltuvad elektrilistest pumpadest. Elektri puudumisel lakkavad töötamast ka bensiinijaamad, foorid ja rongisüsteemid, lisaks seiskuvad transpordivõrgud, GPS seadmed ja kõiksugu muud igapäevaelus kasutatavad vahendid.

On sündmusi, mida ei saa ette planeerida ja mis võivad tekkida halva juhuse tõttu. Elektrivõrkude olemus on keeruline ja nende omavahelised ühendused on märkimisväärselt haavatavad. Näiteks see, mis juhtus 2003. aasta septembris, kui Šveitsis Lukmanieri kurus kukkus puu alla elektriliinile ja 24 minutit hiljem langes teine puu lähedalasuva Bernhardiini kuru liinile. Nende kahe võtmeliini ootamatu rike põhjustas teiste Euroopa elektrivõrgu ühenduste katkemise, mis tõi kaasa elektrijaamade sulgemise kogu Itaalias. Kogu riik jäi elektrita kahe mahalangenud puu tõttu.[12]

Tänapäeval kasutatakse elektrikatkestuste ennetamiseks juba tehisintellektide abi, et nende keeruliste ja kriitiliste probleemidega toime tulla. USA energeetikaministeerium rahastab 7 miljonit dollarit tehisintellekti kasutamiseks, et ennustada võimalikke katkestusi ja tuvastada kõrvalekaldeid. Elektrivõrgud ise võivad end samuti kaitsta, suurendades salvestatud energia hulka (nt suuremahulised patareid), kui generaatorid ootamatult alt peaksid vedama.

Kokkuvõte

Me sõltume nii palju endateadmata igapäevaselt tehnoloogiast. Elektri kadumisel oleks meie esimeseks mõtteks ilmselt telefonidest ja arvutitest ilma jäämine, kuigi tegelikult peaksime muretsema vee- ja bensiini pumpade ning tervishoiu süsteemi peale. Kuigi vanasti just nii, ilma kõige selleta oldigi, oleme tänaseks harjunud kõiksugu luksustega ning ei kujuta elu muudmoodi ette. Targem oleks kuulata hoiatusi ning aegsasti valmis olla ükskõik milliseks hädaolukorraks. Seega tuleks hoida ohutus kohas piisavalt ellujäämiseks vajalikke varusid ja käia ka ellujäämis laagrites või kursustel, kus taolised olukorrad läbi mängitakse.

Kokkuvõttes võib öelda, et terve maakera samaaegselt elektrita jäämiseks on vaja kas väga halba juhust, tohutut loodus-katastroofi või mõlemat samaaegselt. Kuna kogu maailma elekter pole õnneks omavahel seoses, siis pole vähemalt maailmal korraga ohtu pimedusse jääda. Samuti peaks inimkond olema võimeline sellest välja tulema, küll aga ilmselt suurte kaotustega, kaasa arvatud kaotatud inimeludega, kuid siiski.

Kasutatud allikad

• A Perfect Solar Superstorm: The 1859 Carrington Event, Christopher Klein, 22.08.2018 [1]
• How a Massive Solar Storm Could Wipe Out Modern Technology, Rafi Letzter, 09.09.2016 [2]
• What are solar flares?, European Space Agency [3]
• Here's how the world could end—and what we can do about it, Julia Rosen, 16.07.2016 [4]
• E-Bomb, Clay Wilson, 20.08.2004 [5]
• The Electromagnetic Bomb - a Weapon of Electrical Mass Destruction, Carlo Kopp [6]
• Will EMP Weapons Cause An Existential Threat?, Poondru Prithvinath Reddy, 30.07.2020 [7]
• Aliens could wipe us out with ‘coded message’ that shuts down electronics and unleashes killer robots, astrophysicists warn, Harry Pettit, 24.09.2019 [8]
• KAS MÄLETAD: need 16 tormi on kaasa toonud viimaste aastate ulatuslikumad elektrikatkestused, Silja Ratt, 8.01.2018 [9]
• Võrus annavad poed kaupa ära, mis kannatas elektrikatkestuse tõttu, 28.10.2019 [10]
• Could We Survive a Long-Term Power Outage?, Sherry Hewins, 16.03.2020 [11]
• What would happen in an apocalyptic blackout?, Richard Gray, 24.10.2019 [12]
• Access to Energy, Hannah Ritchie, Max Moser, 2020 [13]
• Ways to Generate Power After the Apocalypse, K. Thor Jensen, 27.08.2016 [14]
• Eesti Tuuleenergia Assotsatsioon, [15]
• Kuidas ja kui palju saab Eestis veest elektrit toota?, Eesti Energia, 09.12.2019 [16]
• Tootmine ja kasutamine, Eesti Biogaasi Assotsatsioon, [17]
• Worst India outage highlights 60 years of missed targets, Rajesh Kumar Singh, Rakteem Katakey, 01.08.2012 [18]
• The 11 Biggest Blackouts Of All Time, Chris Owens, December 7, 2020 [19]
• The Next Major Blackout on Earth Will Be Caused by This Natural Source, Chelsea Gohd, 07. 22. 17, [20]