User:Jkammist
Erialatutvustuse aine arvestustöö
Autor: Johanna Mariah Kammiste
Esitamise kuupäev: 27. oktoober 2012
Essee
Kuidas aitasid mind IT-valdkonna erialasid tutvustavad loengud ennast tulevikuks ette valmistada?
Olen tööturu ja majanduse koha pealt võhik, see tähendab, mul pole tegelikult aimugi, milliseid spetsialiste tööturul napib ning keda sinna kohe kindlasti vaja pole, kas ülekülluse või töö väljasuremise tõttu. Seetõttu olin väga huvitatud selle aine kuulamisest, et mingigi ülevaade saada sellest, kuidas IT-alase haridusega midagi ette võtta. Ma tulin kooli pigem huvist kui kindla aimdusega, mida tulevik mulle toob – olen vaid lihtsamaid ameteid keskkooli kõrvalt juba pidanud. Olen alati kuulnud, üldjuhul naiivsete statistikakummardajate käest, et „itivennad saavad nii palju palka, mine kindlasti seda õppima“. Leian, et on ikka kohe väga tobe midagi vaid sellepärast õppima minna, et vanaema midagi „Õhtulehest“ luges (selline tendents on mul mõnede puhul silma torganud). Tegelikult see, et mind väga palganumber ei huvita, ei tulene sellest, et olen naine ja kardan palka küsida, raha on minu jaoks pigem äraelatamisvahend ja selle liigne kogunemine tekitab tunnet, nagu oleksin unustanud maksud tasumata. Seetõttu võib-olla ei pannud loengutes tähele väga finantsilist valdkonda puudutavaid teemasi, vaid kuulasin huviga kõike muud. Rõõmsaks tegi meele, et rääkima tulid ka muud kui ainult põhilised Skype ja Helmes või Playtech (ega IT pole ainult need kolm firmat!), esinesid nii vabakutselised programmeerijad kui ka – minu kui naise rõõmuks – naisterahvas.
Kõige eredamalt on meeles viimane loeng, loomulikult ikka seetõttu, kuna see toimus hiljuti ning väga huvitav tundus öeldu loengu pidaja Siim Vene poolt, et Põhjaregionaalhaiglas on oma rohkem kui 10 inimesest koosnev IT-tiim. Võiks ju esmapilgul mõelda, et kas ei piisa ühest, kes õdede internetikasutust piirab ja arstidele arvutiõpetust peab, aga asi on iseenesest palju keerulisem: kasvõi hädaabinupp on vaja ühendada haigla võrku, pidevalt mõeldakse võimaluste peale, kuidas erinevate infosüsteemidega liitumine oleks kiirem ja universaalsem (et ei oleks vaja sadu paroole mällu talletada), kuidas paberimajandus vähendada digitaalsete haiguslugudesüsteemide arvelt ja muudki. Lisaks on haigla pind kaetud wifi võrguga, mis nõuab juba selle hooldajaid. See on huvitav näide sellest, kuidas IT on vajalik igas valdkonnas, kuna suundume sinnapoole, et kõik teenused oleksid kättesaadavad elektroonilisel kujul ja seega on vaja asjapulki-meistreid, kes on huvitatud ja teadlikud nii arvutitest kui ka valdkonnast, mida nad üritavad elektroonselt kättesaadavaks teha. Tundub, et tööpuudust ei ole, küll aga on tendents, et surevad välja mõned töökohad - kauaks veel on vaja näiteks COBOL keeles programmeerijaid (1)- samas kui juurde tekib palju teisi. See võib-olla tekitab paanikat, kuna nõuab juurdeõppimist nende jaoks, kes vana süsteemiga harjunud.
Liikudes nüüd ajas ja mälusopis tagasi, pajatati teises loengus Peetrite Uustal ja Raielo poolt ka helpdesk’ist ehk kasutajatoest, mis on ka üks väga tore ja oluline osa antud valdkonnast, sest kuigi tehnoloogia kasutamine tundub nii loomulik meie kui noorte seas, on ju meie ühiskonnas endiselt neid, kes veel arvutit ei tunne, ei halda. Muidugi, õige pea oleme me ise need, kes ei suuda tehnoloogia arenguga sammu pidada, kuna tavainimese mõistus areneb aeglasemalt kui tehnoloogia (pigem teab arvuti meie ülesehitusest kui meie tema omast). Seega on kasutajatoe olemasolu juba sellepärast äärmiselt vajalik, et ei tekiks olukorda, kus inimene enam kasutatavast seadmest/teenusest aru ei saa ja tehnoloogia võim temast üle käib. Mind natuke häiris öeldu, et varsti võtavad kõik kasutajatoe ametid üle naisterahvad, kuigi tean, et see on tõsi. Juba on tendents, et helpdesk’id kanduvad pigem arengumaadesse(2) (nt India), kuna töötajate palganõuded on seal madalamad. Õige pea saab see ka eksklusiivselt naisterahvaste tööks, võib-olla siis seetõttu, et eeldatakse, et naised on oskamatumad ning meeste pärusmaaks saab kõiksugune tehnika arendamine ja peenem töö. Vaidleksin vastu, aga samas pole kindel, kas mul tegelikult oleks vastuargumente, kuna tõepoolest jääb mulje, et naised on töö suhtes pealiskaudsemad (olulisemaks on pereelu, suhted) ja ei tunne nii paljude valdkondade vastu huvi nagu mehed.
Naistest rääkides, peatuksin siinkohal Janika Liivi esitlusel. Esmapilgul, kui ta endast ja enda motivatsioonist sellel alal töötada pajatas, olin hetkeks pahviks löödud, kuna ta mainis, et tegelikult ei teadnud ta enne ITK-sse sisseastumist õieti, mida ta õppima oli tulnud. See külvas minus üsna palju pahameelt, kuna ta justkui kinnitas stereotüüpi, et naine tuleb ITK-sse meest leidma või siis lootuses, et palju raha teenida. Selle pahameele aga hajutas ära tema väga meeldiv esitlus ja teatri põimimine oma teemasse: ta suutis tuua hea paralleeli loomingulisuse ja programmeerimise vahel ja leian, et see paralleel tõesti eksisteerib. Programmeerija peab lisaks üsna heale matemaatilisele mõtlemisele olema kreatiivne, sest üksnes tehted ja ülesannete järgimine ei vii sind innovatiivsete lahendusteni, mille eest saaksid taotleda patenti või isegi hunniku raha kokku teenida. Lisaks külvas ta kokkuvõttes inimestesse siiski positiivsust, üritas ümber lükata väidet, justkui oleks IT vaid valgete meeste privileegiks. Tundus, et ta on tõesti huvitatud nendest projektidest, milles ta osaleb: näiteks Rails Girls, mis on neiudele mõeldud workshop sellise programmeerimiskeele nagu Ruby tutvustamiseks.
Sain külalislektorite käest vastused ka mõnedele küsimustele, mille üle ma varem juurelnud, kuid vastuse otsimiseks nähtavasti liiga laisk olen olnud. Üheks neist küsimustest oli see iidvana nõiaring töötamise ja nõutud töökogemuse vahel ehk kuidas saada tööd, kui sul pole töökogemust, aga kuidas saada töökogemust, kui sa pole käinud tööl. Vastuse sain Andres Septeri loengust, kus ta kõneles kahest tema arvates võimalikust variandist: akadeemilised programmid nagu Archimedes ning praktika mõnes ettevõttes. Lisaks mainis ta, et suur ettevõte ei võrdu suur palk. Ta kõneles ka üsna muhedal viisil sellest, kuidas me "kõik peaksime tahtma olla just selles sektoris" ja "kindlasti mitte selles" - silmas pidades siis seda, et kõige targem on kuuluda sinna äri-ja infotehnoloogia vahepealsesse sektorisse (teisisõnu äriinfotehnoloogia), sest seal voolab raha ja "Windows'ist pole haisugi". Iseenesest on tal õigus, sest infotehnoloog peab seisma oma õiguste eest, mitte muutuma nö "koodineegriks". Küsimuste koha pealt veel nii palju, et huvitaval kombel esitati tudengite poolt loengutes palju ebahuvitavaid küsimusi ning võib-olla see peegeldab ka natuke esinejate endapoolset panust, et teemad kõigile kohale ei jõudnud või kõiki ei puudutanud/huvitanud.
Kuigi ITK-s on sisseastujate hulgas oluliselt rohkem arendajaid kui süsteemiadministraatoreid, käsitleti õnneks mõlemaid teemasid. Andres Septer, kelle nime juba ennist mainisin, kõneles süsteemiadminist kui inimesest, keda tihtipeale ei olegi vaja püsivale töökohale, vaid ühekordseks tööks, struktuuri ülesehitamiseks. See võib-olla natuke hirmutab administreerimise erialale tulnud õppureid ilmaasjata: mulle tundub, et arendajad tihtipeale keskenduvad tarkvara arendusse ning jätavad kõiksugused riistvaralised teemad endast kaugele, kuid kuidas toimiks firmas IT-alaselt midagigi, kui poleks neid, kes süsteemi üleval hoiaksid? Vastuseks nii palju, et tegemist on retoorilise küsimusega.
Märkasin, kuidas kõigis esinejates oli teatud julgust ja enesekindlust, mida eestlases, eestlasest IT-inimesest rääkimata, üldjuhul ei kohta. Kõige ebameeldivamaks, nii kurb, kui see ka pole, teeb esitluse see, kui esineja ei suuda keskenduda öeldule, vaid muretseb esinemise pärast. Väga hindasin seda, kuidas esinema olid kutsutud julged inimesed. Näha oli, et kõik esinejad olid tööd ja vaeva näinud ja üritasid enda vaateid esitada ka mänguliselt: nt Ignite’i tiim demonstreeris, kuidas ilma suhtlemisoskuseta on võimatu või vähemalt raskendatud probleemide lahendamine, Janika Liiv aga õpetas huvitava „lõunakarbi“-mudeli abil programmeerimist,skriptimist, servereid ja andmebaasi puudutavaid lühendeid selgeks õppida. Kuulamise tegi lõbusamaks esinejate muhesus ja populaarmeediast võetud pildid (nt see kuulus kiige-ehitamispilt, kus iga projektis osalenu näeb asja erinevast vaatevinklist). Ma ei saaks öelda, et õppisin väga palju uut, kuid see tuleneb pigem sellest, et ma ei tea veel piisavalt palju, et omandada kõike informatsiooni. Oskus informatsiooni koguda ja töötleda on oskus omaette, mida ma pean õppima siin koolis käimise ja nö eluülikooli jooksul. Kindlasti andis loengu kuulamine mulle mõtteainet selle koha pealt, et peaksin lisaks õppimisele mõned aastad ajas ette mõtlema: kellena kujutaksin ennast ette töötamas? Kahjuks ma täpselt ei mäleta, milline esinejatest seda täpselt ütles, kuid sinu hobi ei tohiks saada sinu töökohaks, kuna sa tüdineksid sellest õige pea. Ei oska ennast ka veel ette kujutada kusagil „serveri rack’ide vahel ringi hiilimas“, kuna üks teema, mida ma leian, et ei puudutatud piisavalt palju, oli see, et kuidas üldse kindlaks teha enda IT töömaastikule sobimine. See, et midagi mind huvitab, ei tee mind veel selle ala meistriks või isegi sobivaks kandidaadiks antud valdkonnas töötama. Üldjoontes meeldisid mulle need neljapäevahommikused loengud ja olles varem juba ülikoolis õppinud, oli see minu jaoks midagi uudset, puutuda otseselt kokku (võib-olla isegi tulevaste) tööandjatega.
(1) http://www.techrepublic.com/blog/10things/10-dying-it-skills/842
(2) Michael J. Quinn, "Ethics of the Information Age", p. 447, l. 8
Õpingukorralduse küsimused
Küsimustele on vastused leitud, kasutades IT Kolledži Õppekorralduse eeskirja alalõike 5.2 ja 6.1
Küsimus A
Kukkusid eksamil läbi. Kuidas edasi? Kaua on võimalik eksamit teha? Kellega kokkuleppida, et eksamit teha? Kuidas toimub järeleksamile registreerimine? Mis on tähtajad? Palju maksab, kui oled riigieelarvelisel (RE) kohal? Palju maksab, kui oled riigieelarvevälisel (REV) kohal?
Vastus
Õppuril, olles saanud eksamil negatiivse tulemuse, on korduseksami sooritamise võimalus kahe semestri vältel peale semestrit, mil toimus õpetatav aine. Järeleksamile registreerimiseks oodata korduseksami väljakuulutamist ning minna õppeosakonda või registreerida ÕIS-is. Registreerida tuleb vähemalt 2 tööpäeva enne eksami toimumise kuupäeva [allikas: 3.kursuse tudeng varasemast kogemusest, seega puudub 100% kindlus õigsuses] kas ÕIS-is või õppeosakonnas. Riigieelarvelisel kohal õppides ei ole korduseksami sooritamine tasuline, küll aga riigieelarvevälistele tudengitele, kelle puhul tasumiseks määratud summa määrab rektori käskkiri.
Küsimus 4
Millised võimalused on minna akadeemilisele puhkusele teisel õppeaastal? Mis tegevused tuleb selleks teha? Kui pikk on maksimaalne puhkuse aeg? Kuidas toimub puhkuse lõpetamine? Kuidas toimub puhkuse varasem lõpetamine? Kas puhkuse ajal saab deklareerida õppeaineid? Kas saab teha järele eksameid ja arvestusi?
Vastus
Alles teisel õppeaastal on võimalik oma soovil (ehk ilma tervisliku või mõne muu paratamatu põhjuseta nagu kaitseväe teenistusse asumine) akadeemilist puhkust võtta. Selleks tuleb esitada avaldus rektori nimele kuni käesoleva semestri punase joone päevani. Oma soovil võetud akadeemilist puhkust saab taotleda kuni 1 aastaks, kaitseväkke asumisel samuti 1, tervislikel põhjustel kuni 2 ja lapse saamise puhul kuni lapse 3-aastaseks saamiseni. Üliõpilane on ise kohustatud esitama avalduse kas puhkuse lõpetamiseks või pikendamiseks, seda mitte tehes on koolil õigus ta puhkuse viimasele semestrile järgneva semestri punase joone päevaks eksmatrikuleerida. Rääkides nüüd õppetöös osalemisest, on see õigus tegelikult vaid neil, kes lapsepuhkusel: neil on õigus deklareerida aineid (loomulikult kuni punase joone päevani). Teistel akadeemilisel puhkusel olijatel on võimalik sooritada eksameid ja arvestusi.
