User:Lliba

From EIK wiki

Erialatutvustuse aine arvestustöö

Autor: Lauri-Rihard Liba
Esitamise kuupäev: 24. oktoober 2013

Essee

SKui nuud täiesti aus olla siis esimese loengus oli mu tähelepanu alguses väga suur, kui mõne minuti vältel hakkas see ikka päris ruttu ära hajuma. Varasemalt sai kätt proovitud TTÜ's ja seega kõik need tutvustused ÕIS'i, stipendiumite, hoiatused plagiaadi tegemisest olid juba varasemast ajast nii öelda enamvähem selged juba. Otseloomulikult terve loeng ma facebookis, twitteris ja google plusis ei istunud, kuna sealgi palju huvitavamat ei toimunud, seega tähelepanu oli kord loengul rääkiva esineja, seinal ilutsevatele slaididele, oma enda rüperaali ekraanil ja muidugi ei saa salata ka seda, et pilk piilus aegajalt üle auditooriumi kenade tudengineidude poole. Enda jaoks eriti huvitavaks leidsin just neid kohti loengus, kus mainiti just ITK kohta käivate asjade puhul, alà mis kellast uksed lahti tehakse ja lukku pannakse, ning hoones olevad erinevad võimalused nagu arvutiklassi kasutus ja kiiremale Internetile ligipääs, üleval, endises raamatukogus. Muidugi läksid kõrvad kohe kikki kui mu vaene tudengiaju kuulis sõna „stipendium“, millele oli ka üks osa loengust pühendatud, aga sama kiiresti kui mainiti, et kevadsemestri jüngritel pole erilisi võimalusi (veel) stipendiumit taodelda, siis tähelepanu hakkas jällegist hajuma. Otseselt midagi ette heitagi polegi esinejatele või nende poolt esitatud sisule, poleks ma enamus teemadega varasemalt tuttav olnud siis oleks ilmselt suurema huvi ja tähelepanuga kuulanud.

Teises loengus esines Margus Ernits, esimese mõttena tuli kohe pähe, et see härra on staažikas Linuxi kasutaja (teatud fakt, et mida pikemad juuksed IT alal, seda kauem on itimees linuxiga tegelenud, unixi onudel muidugi kohevad habemed, süsteem toimib muidugi sarnaselt puu vanuse määramisega) ja teisel või kolmandal slaidil sai minu hüpotees kinnitust. Margus rääkis lähemalt õppimisest ja motivatsioonist, viimasest siis rohkem. Muidugi enamus asjad olid enesest mõistetavad, et kui tegeled loengus kõrvaliste asjadega siis on õpitava kinnitamine raskendatud ja võib tekkida selline olukord, kus vaatad, et algus on väga lihtne, kaotad oma tähelepanu mõneks minutiks facebooki ja kui uuesti silmapilgu slaidide poole viskad siis võid kreepsu saada täiesti seosetutest valemitest. Samuti mainis ta, et sellise suhtumisega võib selline suletud nõiaring tekkida, et alguses tudeng kaotab motivatsiooni õppejõu jutu kuulamisest, siis õppejõud märkab seda ja viskab ka käega ning hakkab rohkem tähelepanu pöörama nendele tudengitele, kes kogu aeg pingsalt kuulanud ja siis kui see esimeses punktis mainitud tudeng uuesti tähelepanu proovib pöörata võib õppejõust üleolev mulje tekkida ja asi hakkab jälle algusest pihta. Marguse loeng vahepeal hüppas teistesse teemadesse samuti nagu robootikaklubi, mindmapi tarkvarast (millega ise juba varem natukene kokku puutunud, kuigi ise eelistan paberil lihtsate mõtte mandalate joonestamist), turvalisusest ja selle vajalikkusest IT sektoris ja DevOps'ist, mis minu üllatuseks polnudki mingi küberkaitse delta force. Esitlus oli muidu väga muhe ja päris ruttu lükkasin oma sülearvuti kinni ja kuulasin suurema huviga.

Kolmandal loengul esines Linnar Viik. Kahjuks pean tõdema, et tollele loengule kohale ei jõudnud haiguse tõttu ja pidin pärast loengusalvestust vaatama, ja nii pea kui vaatama hakkasin hakkas endal füüsiliselt lihtsalt halb, et isiklikult kohal polnud, kuna esitlus, hääl ja enesekindlus oli lihtsalt super ja kohe huviga jälgisin järjest, kuidas ta innovatsioonist, selle mõistest, ajaloost ja olemusest rääkis. Üldse oli ta kuidagi väga head analoogiad oma mõtete edastamiseks välja mõelnud, et see (vähemalt mulle tundus) haaras kohe publiku huvi ja hoidis seda tugevalt kinni. Eriti hea mulje jättis mulle arengu paradigma, et „fail fast, fail small“. Sest kui sa oma vigadest õpid siis ütleme nt. Võrdluseks kaks situatsiooni – arenguperiood 1 aasta, 1 projekt ja arenguperiood 1 aasta, aga mitu erinevat projekti, milledel siis tulenevalt väiksemad arenguperioodid – kukud kõikidega läbi, aga kummas situatsioonis sa rohkem õpid ja arened? Teises pigem kuna õpid oma vigadest. Loeng oli tõesti huvitav ja pani mind mõtlema rohkem enda IT arengule. Ise näiteks näpin vabal ajal palju erinevaid Linuxi distributsioone ja vanasti palju eriti ei katsetanud kuna mul oli kogu aeg see kinnisidee, et kohe alguses kõik asjad õigesti ära confida (alà Archlinuxis lokalisatsiooni sätted nii, et muidu esitatakse kõike inglisekeeles, aga kuupäeva, klaviatuuri, jne. vaikimisi esitatakse eesti formaadis) ning ma pidevalt failisin ja kuna minu „projekt“ oli nii suur, et kohe korralik töölaua keskkond luua siis ma alatihti lendasingi tagasi erinevate *buntude peale, kus ma midagi erilist confima ei peagi. Aga peale Linnari esinemist ma võtsin jälle archi plaadi välja, panin peale, lasin oma vigase lokaali configa peale ja sealt edasi jamasin graafilise liidese lokaali sättega. Hiljem proovides LXDE töökeskkonda avastasin just enda jaoks õiged lokaali sätted, mida ma olengi alati tahtnud X serveril kasutada. Samas oleks ma kohe archis hakkama saanud siis ma võibolla polekski kohe aru saanud, et neid samu sätteid LXDE konfigureerimisel saan X serveril kasutada ja vice-versa. Seega jah, nüüdsest hakkabki tagamõttes ilutsema need motod „fail fast, fail small“ ja „õpi oma vigadest“.

Neljanda loengu esitas meile Tarmo Randel. Muidu polnud esitlusel midagi vigagi ja jutt täiesti õige, aga kuna ise juba loomult selline paranoiline siis ütleks, et enamus loengus esitatud väited olid minu jaoks juba „common-sense“. Tarmo esitlus oleks võinud pisut parem olla, näiteks hääles rohkem entusiasmi ja žeste rohkem kasutada, kuid samas eelmises loengus oli Linnar lati nii kõrgeks kütnud esitluste suhtes, et võibolla ma ei oskagi enam objektiivselt hinnata selliseid asju.

Viiendas loengus oli eelmisel aastal ITK lõpetanud vilistlane Andres Käver. Ise kohal polnud seal loengus ja enne loengu salvestuse vaatamist olid paar kursakaaslast mulle sellise mulje jätnud, et Andres on üks paras kuivik, nohik ja miljon muud paha asja, mida ma kooli ametlikku vikisse väga ei julgegi kirjutada. Kuid kui ma loengu-salvestust hiljem ise järgi vaatasin siis minu üllatuseks vaatas vastu inimene, kes on suht samasuguse maailmapildi ja suhtumisega inimene nagu ma ise. Põhiline erinevus muidugi see, et mul juba üliraskes staadiumis tudengisündroom sünnist saati kaasas. Jutt ja puha oli kõik õige, kuigi võibolla kohati ekstreemne (alà „kui sul on alla 90 punkti füüsikas ja matemaatikas siis sul pole kohta arenduses“, õnneks/kahjuks ma siiski admin), kergelt häiris see ka, et lõpupoole kiskus Andresel olek pisut üleolevaks, kuigi samas kui mul endal samasugused hinded koolis olnud siis ma oleks samamoodi käitunud. Kergelt tekitas vastuolu samuti see, et manitses tudengeid, kes õlleraha eest arendustööd teevad varastatud tarkvara ja laenutatud riistvaraga ja siis pärast lõpus ise rääkis nüanssidest, et kuidas maksudest eemale hiilida. Kõige suurem viga esitlusel oli minu arvates see jubedamaist jube pidev sõnakordus sõnade „nagu“ ja „onju“ puhul.

Kuuendas loengus lendasid laivi Erki Naumanis ja Jüri Gavrilenkov vanast heast skaibist. Poisid rääkisid meile monitooringust ja oma armu/viha suhet Nagios'iga. Esitlus oli kahjuks kuiv, kuid samas teema oli ka suhteliselt kuiv. Kui ma üldse midagi sellest loengust kõrva taha panin siis seda, et ma jumala eest monitooringusse ei läheks kuna ma arvan ma lihtsalt läheks hulluks sellest, kas midagi ei toimu või siis just sellega, et nagios mingeid lambiseid erroreid viskab. Samuti ei hakka ma näpuga näitama, kuid loengu ajal tundus, et üks kuttidest lihtsalt tiriti oma postilt kaasa, et rääkida asjast ja tal oli ilmselgelt suht ebamugav esitluse andmise protsessiga, kuid samas kutid olid omas elemendis ja väga sisutühja asja ei rääkinudki.

Seitsmendas loengus tuli juttu rääkima meile Ats Albre ja Helen Piirsalu Nortalist, kuigi Helen tundus loengus olevat pigem just Atsile moraalseks toeks, sest ega Helen eriti ei rääkinudki midagi. Loengust oli päris huvitav kuulata just seda, kuidas projektijuhi vaatevinklist mõne tarkvara arendus käib, enamasti ikkagi sellest ärinurgast, et tuleb klient ja tahab X asja endale ja siis vastavalt kliendisoovidele lood selle X asja kõigi oma kellade ja viledega ja et arendus ei piirdu ainult X asja valmis tegemisega, vaid edaspidise toega ka kui nt. klient avastab, et ohhooi, oleks vaja, et X teeks ka veel Y ja Z asja ja nii edasi. Samas, ega see tugi selline tasuta töö ka pole, seega ise mõtlesin, et kui ise kunagi koodi hakkaks ilgelt jahuma siis kohati jätakski ehk mõned asjad tegemata, et siis hiljem klient minu juurde tagasi pöörduks ja sooviks seda mõnda asja ja siis mul juba eelnevalt mingigi idee olemas, et kuidas seda ja toda asja võiks implementeerida. Muidugi sellise värgi kasutaks ainult siis ära kui kliendil spetsiifiliselt pole oma soovis kirjas, et vot sooviks seda funktsiooni ka, sest kui klient seeda oma soovis ei esita siis pruugib hoopis nii olla, et vot seda funktsiooni ta ei soovigi. Muidu esitlus oli täitsa hea ja Ats mainis natukene suveülikoolist, Nortali tööle tulemisest jne. kuid ausalt öeldes väga ei köitnud need teemad ja siis silm vajus kergelt looja nendel punktidel.

Kaheksandas loengus esines Merle Liisu Lindma jällegi skaibist. Kui nüüd väga aus olla siis oleks saanud selle loengu vabalt kokku võtta googlesse „motivational pictures“, „success quotes“ ja „how to not give a fuck“ sellised otsinguterminid sisse trükkida ja kiiresti silmal lihtsalt üle lasta paaril asjal. Samas võibolla tundus see loeng minu jaoks selline kasutu, kuna mul endal juba naturaalselt ego nii kõrge ja suhtluse käigus selline pigem otsekohene kuna häbi tunne peaaegu, et vaat puudub. Minu jaoks isiklikult täiesti sisutühi jutt, kuid mõne jaoks oli kindlasti abiks. Esitlusel endal väga viga polnudki, proua oli enesekindel ja suhtles vabalt, kuid kahjuks jah polnud midagi kasulikkumat selles minu jaoks (alà rohkem tehnilise värgiga seotud ja mitte mingi tilulilu „raha pole tähtis, usalda kõiki ja kõike“ värk).

Samuti käisin 10. oktoobril toimunud loengul „Unexpected Ways How IT Meets Art“ mida esitasid Varvara Guljajeva ja Mar Canet. Ausalt öeldes ma väga ei teadnudki, mida ma sealt loengust võiksin õppida või juurde teada saada kui ma sinna läksin, kuid oma üllatuseks nii mõndagi sain oma silmaringi laiendada ja pärast kodus sai veel juurde uuritudki. Suht külmaks jätsid enamus need lahendid, millega Mar ja Varvara välja tulid kuna nendel lahendustel nagu otsest pointi või kasu polnudki, kuid eks värk oligi pigem selline kunsti teema ja siis selgitasid, kuidas nad need lahendused ellu lõid ja kunst ongi juba selline asi, et sellel erilist pointi ei peagi olema. Eriti pakkus endale huvi see, kuidas nad alguses proovisid raspberry PI arvutitega kõike seda kammajaad luua, kuid pildi kuvamise ja striimimisega asi hakkas suht kiiva jooksma see värk, kahjuks loengus olles ma ei tulnud selle peale küsida, et missuguse klassi mälukaarti nad kasutasid oma lahenduses, kuid jõudsin lõpupoole oma fedora ARM pordi fanatismiga seotud küsimustega päris palju aega enda alla võtta. Eriti huvitav oli see, et nad valisid Arduino oma lahenduseks PI asemel, millest ma varasemalt polnud midagi kuulnud ja koju jõudes soojendasin oma google-fu oskusi kohe ülesse ja jäin päris tükiks ajaks igast mikrokontrolleritest uurima ja puurima.

Kokkuvõtvalt, kohati sain loengutes esitatud informatsioonist targemaks, kohati kinnitati mu endisi teadmisi ja kohati oli korralik unejutt. Tegelikult oli see hea, et palju erinevaid esitajaid oli ja sain isegi rohkem näpunäited, et mida ma võiksin ise esitledes teha ja millest hoiduda, eriti hea mulje jättis Linnar Viik ja kohe kindlasti on mul nüüd kerge eesmärk esitleda sama hästi kui tema, ja siis juba temast paremini. Õnneks mul ego nii suur, et selline eesmärk kohe ei tundugi sürreaalne.

Õpingukorralduse küsimused

Küsimus A

Kukkusid eksamil läbi. Kaua on võimalik eksamit järele teha? Kellega kokkuleppida, et järeleksamit teha? Kuidas toimub järeleksamile registreerimine? Mis on tähtajad? Palju maksab, kui oled riigi finantseeritaval (RF) õppekohalkohal? Palju maksab, kui oled tasulisel (OF) õppekohal kohal?

Vastus

Eksamit on võimalik järele teha kahe semestri jooksul peale õpisemestri lõppu.[1]

Kokkuleppimine toimub õppejõuga, õppejõul on õigus nõuda lisatööd kui sa eriti arengupeetusega mulje jätnud oled.[2]

Registreerumine järeleksamile toimub ÕIS-i kaudu.[3]

Tähtajad määrab aine õppejõud kooskõlas õppeosakonna poolt loodud ajakavaga.[4] Samuti tasub meeles pidada, et soorituse ja registreerimise vahel peab olema 2 päeva.[5]

Nii RF kui ka OF kohtadel olevatele tudengitele kehtib 20€ tasu.[6][7]

Küsimus 5

Millised eeldused peavad olema täidetud vajaduspõhise õppetoetuse saamiseks ja millest sõltub toetuse suurus? Mida peab toetuse saamiseks tegema? (Vastake kokkuvõtlikult) Mis on minimaalne ainepunkide arv semestris õppetoetuse saamiseks?

Vastus

Et saada vajaduspõhist toetust peab tudengil olema kolm eeldust täidetud - 1. Eesti kodanik või elamisluba olemasolu, 2. õpib täiskoormusega ja on algavaks semestriks täitnud kumulatiivselt eelmistel semestritel õppekava kohaselt täitmisele kuuluva õppe mahu või ta õpib täiskoormusega esimesel semestril, 3.Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse § 5 alusel arvestatud keskmine sissetulek kuus ei ületa igaks aastaks riigieelarvega kehtestatud vajaduspõhise õppetoetuse saamiseks arvestatava keskmise sissetuleku ülemmäära.[8] Toetuse suurus oleneb sellest kas üliõpilase keskmine sissetulek moodustab riigieelarvega kehtestatud vajaduspõhise õppetoetuse saamiseks arvestatava keskmise sissetuleku ülemmäärast kuni 25 protsenti või 26 kuni 50 protsenti või 51 kuni 100 protsenti.[9]

Toetuse saamiseks peab esitama vastava taotluse riigiportaalis.[10]

Minimaalne ainepunktide arv peab olema kumulatiivselt 30 EAP/semestri kohta.[11]


Ülesanne

Kui mitme EAP ulatuses tuleb õppekulud osaliselt hüvitada aasta lõpuks, kui esimese semestri lõpuks on olemas 27 EAPd ja teise semestri lõpuks 28 EAPd? Kui suur on teile esitatav arve?

Kuna õppekava täiesmahus täitmise määr on 27 EAP semestri kohta siis ei tule mingit arvet mulle.[12]

Viited