User:Lteder

Erialatutvustuse aine arvestustöö

Autor: Laura Katariina Teder

Esitamise kuupäev: 20. oktoober 2014

Essee

Antud essee on koostatud õppeaine „Õpingukorraldus ja erialatutvustus“ kaheksa loengu põhjal, mida käisid pidamas Eesti Infotehnoloogia Kolledži töötajad ning EIK vilistlased erinevatest IT ettevõtetest. Loengutest sain aimu, kuidas erinevate IT valdkondade inimesed oma tööd näevad ja millele soovitavad õpingutes ning erialast tööd alustades rõhku panna. Samuti sai parema arusaama, mida täpsemalt kujutab endast töö erinevates infotehnoloogiaga seotud ametites. Tööturu mõttes informatiivseimaks pean Andres Septeri loengut, milles ta tõi väga põhjalikult välja nii suurettevõtetes, väiksemates firmades kui startup'ides töötamise plussid ja miinused.

Esimeses sissejuhatavas loengus rääkis Inga Vau haridustasemetest ning õppekorraldusest, Margus Ernits erinevatest IT Kolledžis tegutsevatest klubidest, Merle Varendi tagasisidest ja stipendiumitest ning Juri Tretjakov e-õppest ning õpet toetavatest multimeedia lahendustest. Toodi välja üliõpilasi puudutavad seadused, määrused, eeskirjad ja muud dokumendid, millest olulisima ja kokkuvõtlikumana nimetati õppekorralduse eeskirja. Mulle meeldis, et tudengite poolne panus õppekeskkonna parandamiseks ning tagasiside õppeainete kohta oli väga tervitatav, juba esmakursuslasi innustati osa võtma erinevate laborite tööst ja klubidest, isegi kui ei tunta end veel pädevana, samuti motiveeriti hästi õppima stipendiumite saamise võimaluse kaudu. Julgustati vajadusel tegema ettepanekuid koguni õppekorralduseeskirja muutmiseks. Samas innustasid kõnelejad meid ise palju vaeva nägema ja pingutama, et pakutavaid soodustusi ja hüvesid maksimaaselt kasutada saaks. Kokkuvõttes jäi IT Kolledžist mulje kui väga tudengisõbralikust kõrgkoolist, mis samas eeldab üliõpilastelt suurt omapoolset panust ja korrektsust ning endapoolset initsiatiivi probleemide korral ühenduse võtmiseks. Meelde jäid ka soovitused teha tööd nii, et see õppimist ei segaks ning väljaspool õpinguid pöörata enam tähelepanu suhtlemis-, eneseväljendus- ja meeskonnatöö oskuste arendamisele, sest just neid on tööandjad toonud välja IT Kolledži lõpetajate nõrkade külgedena. Magistrantuuri edasimineku soovi korral soovitati hakata mingil hetkel magistrieriala peale mõtlema, et selle järgi valikaineid valida.

Teises loengus rääkis Margus Ernits õppimise ja motivatsiooni teemadel. Loengus toodi välja olulisimad õpioskused ja -strateegiad selleks, et lõpetada kõrgkool edukalt. Põhiline on teha asju ise ning hoiduda esialgu teiste seljas liugulaskmisest, sest hilisemates õpingutes maksab see kahtlemata kätte ning suure tõenäosusega võib ülikool lõpetamata jääda. Samamoodi tuleks mõelda teiste eest asju ära tehes – kas pikas perspektiivis on ikka tegu kaasüliõpilase abistamisega? Leian, et siin tuleks selgelt vahet teha kellegi abistamisel, kes on ise vaeva näinud, ent ainega mingil põhjusel siiski hätta jäänud ning nende inimeste abistamisel, kes loodavadki sellele, et keegi asjad nende eest ära teeks. Viimasel juhul oleks see selgelt karuteene, mis ei aitaks õppurit õpingutes tegelikult edasi ning vähendaks veelgi enam tema motivatsiooni õppimisega vaeva näha. Et praktilise töö läbi õpib kõige paremini, soovitati kindlasti hakata kas kodus ise midagi programmeerima või osaleda klubide töös. IT Kolledž annab silmaringi ja baasi selleks, et tööl vajaminevaid tehnoloogiaid võimalikult kiiresti omandada, kuid ainult ise midagi reaalselt tehes saab kunagi heaks spetsialistiks saada ja süveneb huvi valdkonna vastu. Üheks olulisimaks oskuseks, mis tuleks omandada enne tööleminekut, on ajaplaneerimine, sest vastasel korral läheb õpingute kõrvalt tööle minnes olukord ainult hullemaks. Olen täiesti nõus, et hea ajaplaneerimine ja ajakasutus on üks olulisemaid eduka inimese omadusi. Loengu lõpus tutvustati TTÜ tarkvaraarendusklubi Lapikud, mille tegevustes osalemine tuleb kasuks nii teadmiste ja kontaktide saamisel kui CVs.

Ehkki robootika pole varasemalt tundunud minu jaoks väga huvipakkuva valdkonnana, suutis kolmas loeng minus teema vastu huvi äratada ja panna mind kaaluma isegi robootikaklubiga liitumist. Kindlasti sisendas see kindlustunnet robootikaklubiga liitumise osas kõigil neil, kes tunnevad end antud alal täieliku võhikuna, sest alustatakse baasteadmistest ning koostegemisel on võimalus teineteise käest õppida. Uue teadmisena tuli minu jaoks see, et häkkimine pole mitte arvutisse sissemurdmine (mis on hoopis kräkkimine), vaid mistahes süsteemi tundmaõppimine ja seda üldjuhul sugugi mitte kuritahtliku eesmärgiga.

Aine neljandas loengus käsitles meile kõnelema tulnud Janika Liiv programmeerimise kui loovkirjutamise ning IT-alaste kogukondade teemat. Kui üldjuhul rõhutatakse reaalainete olulisust programmeerimises, siis tema tõi välja programmeerimise ja humanitaaralade vahelise seotuse, tuues välja programmi kirjutamise sarnasuse filmistsenaariumi kirjutamisega. Oluline on luua selline programm, mis suunab selle kasutajat programmi soovitud viisil kasutama, seega peab kõik olema kasutaja jaoks lihtne ja intuitiivne. Kogukondadest kõneles Liiv enim Ruby programmeerimiskeele ümber tekkinud kogukonnast, mille looja Yukihiro Matsumoto vastutulelikkus ja abivalmidus kandus mentaliteedina üle kogu Ruby kogukonnale. Arvestades negatiivsuse sagedast esinemist võrdlemisi anonüümses internetikeskkonnas, oli tõeliselt positiivne kuulda, kui palju programmeerijad on internetikogukonnas valmis teineteist abistama ja toetama ning kui suur positiivne mõju on olnud kogukonnale selle üksikutel silmapaistvamatel liikmetel. Ka Eestis on oma Ruby arendajate kogukond, mis varem korraldas sagedamaid meetup'e, ent ka praegu toimuvad mõningad nende üritused. Peale selle tõi ta välja näiteks Eesti organisatsiooni Techsisters, mille eemärk on tuua eeskujuks edukaid naisprogrammeerijaid, ning üritustesarja Garage48, kus tiimitööna luuakse 48 tunni jooksul kas valmis toode või selle prototüüp.

Viiendas loengus andis Carolyn Fischer, kes töötab Skypes süsteemiadministraatorina, sissevaate süsteemiadministraatori töösse. Sarnaselt mitmetele õppejõududele, rõhutas ka tema Linuxi tundmise olulisust. Samas tõi ta välja selle, et tööandja tahab näha pigem just pühendumist ja pingutamist, sest ehkki koolis õpitakse küll, saadakse kinnistatud teadmised ikkagi töökohalt ning selleks tuleb oma töösse suhtuda tõsiselt ja huviga. Ta tõi välja ühe IT spetsialistide probleemi, millest rääkis eelnevas loengus ka Janika Liiv (nimetades seda petise sündroomiks) – nimelt antakse selles töös tihtipeale väga vähe tagasisidet, mis paneb töötajat eriti algusaastatel endas ja enda tehtud töös kahtlema, tundes, et see on vaid õnn, et asjad töötavad. Ehkki võib karta, et sellise tundmuse eest pole keegi meist päris kaitstud, on siiski hea omada sellekohast eelinfot, sest kui peaksin kunagi ise sellisesse olukorda sattuma, siis ma arvan, et on kuidagi julgustav ja lohutav mõelda, et viga pole minus, vaid tegu on levinud ja tavapärase nähtusega. Carolyn Fischer tõi välja ka omapoolse arvamuse, et lähitulevikus kaob vajadus süsteemiadministraatorite järele peaaegu ära, sest kõik muutub üha automatiseeritumaks.

Kristjan Karmo rääkis kuuendas loengus tarkvara testijate tööst, kes otsivad teiste loodud programmidest vigu. Ehkki ühest küljest on vigade ostimine teiste töös tunduvalt rahulikum, kui ise koodi kirjutades vigade tegemine ja nende eest pähe saamine, kõlas siiski loengu edenedes läbi ka tõsiasi, et testijatel lasub nö halbade uudiste toomise kohustus, millesse ajanappuse korral sugugi positiivselt ei pruugita suhtuda. Samas on Karmo sõnul tegu loomingulise ja vaheldusrikka tööga, mis nõuab süsteemset lähenemist, kogemusi ning oskust näha suurt pilti. Ta tõi välja mitmeid näiteid, kus tarkvara korralikult testimatajätmine võib minna vea esinemise korral üüratuid summasid maksma, ehkki arvestama peab sellega, et päris kõiki vigu ei leita kunagi. Üldiselt arvan ma, et testimisoskused ei jookse ka ühelgi arendajal mööda külge maha, sest nii palju kui ma enda programmeerijatest tuttavaid kõrvalt olen kuulnud, peavad nad üldiselt enda programme ikkagi ise testima ning selleks jääb sageli enne uue süsteemi laiviminemist vaid paar tundi aega.

Eelviimase loengu pidas Andres Septer, kes on IT alal töötanud nii palgatöötajana mitmetes erinevates ettevõtetes kui ka ettevõtjana. Ettevõtete vahel liikudes on tema sõnul lihtsam olla pigem veidi laiema profiiliga, mis võib ühest küljest kaasa tuua küll mõningate keerukamate ülesannetega hättajäämise, kuid väga spetsiifiliste teadmistega võib Eesti tööturul nõudlus sinu järele puududa. Suurtes firmades on reeglina suurem IT eelarve, paremad tehnoloogiad ja tehnika, sageli helpdesk ja parem organiseeritus (kuid mitte alati) ning võimalus tegeleda suhteliselt keeruliste ja suurte projektidega. Negatiivse külje pealt on Septeri sõnul suurfirmades palju ebakompetentseid töötajaid ning neid, kelle töö teevad ära teised, mis aga demotiveerib kompetentseid ning töökaid spetsialiste. Riigiasutustes olevat sarnane töökeskkond suurfirmadele, ent niisama tühjalt istumist olevat seal veelgi enam, mida olen ka varem kuulnud. Väiksemates ettevõtetes on eelarve üldiselt väike, mistõttu pole aega teha asju korralikult ning pidevalt käib nö tulekahju kustutamine. Väike inimressurss tähendab seda, et pead teadma kõigest natuke midagi ning tegelema ka teiste töötajate tehnikamuredega. Kindlasti soovitas Septer aga vähemalt korra elus lüüa kaasa mõnes startupis, kus on tema väitel tõesti meeldiv töötada ning tekib tunne, et ollakse osa millesti olulisest. Negatiivse külje pealt võib valitseda teatav organiseerimatus, seega tuleb olla aktiivsem asjadele suuna andmisel. Ehkki esineja ise rõhutas oma ettekande pessimismi, ei tekitanud see minus sugugi lootusetuse tunnet meeldiva töökoha leidmise osas, vaid hoopiski suurendas soovi omandada tulevikus töökogemus mitmest eri suuruse ja suunitlusega firmast, sest poleks arvanudki, kuivõrd suured erinevused neis töötamisel võivad valitseda.

Sarnaselt Margus Ernitsa seisukohale tema õpimotivatsioonist kõnelevas loengus, tõi ka Elar Lang välja ülikooli olulisuse valdkonnast laiema ja üldisema pildi loomisel, mis on kasuks nii uute teadmiste omandmisel kui ka näiteks töösuhtluses vajaliku erialase terminoloogia õppimisel. Ehkki Lang oli IT-alased teadmised omandanud peamiselt iseseisvalt, tundis ta ühel hetkel vajadust erialase akadeemilise hariduse järele. Samuti sarnaselt mitmetele eelnevatele loengupidajatele, tõi temagi välja selle, kuivõrd oluline on tööle asumisel motiveeritus ja soov end arendada, kohusetundlikkus ning punktuaalsus, sest vastava suhtumise korral omandatakse vajaminevad teadmised kiiresti ka siis, kui tööle asumise hetkel veel kõike vajalikku ei osata. Samamoodi pidas ta suhtumist tähtsaimaks õppetöö juures, sest nii nagu suhtutakse õppetöösse, suhtutakse suure tõenäosusega hiljem ka töösse. Teise teemana rääkis ta paroolide turvalisusest, selgitades lihtsate näidetega ära, millise turvariski loob sama parooli kasutamine mitmes kohas ning kuivõrd lihtne on vaid minutitega lahti murda lühikesi paroole, aga ka näiteks sõnastikusõnu või nimesid sisaldavaid paroole.

Kokkuvõtvalt saab öelda, et loengutesari oli ülimalt kasulik ning silmaringi avardav, luues selgema perspektiivi tulevikust ning sellest, mille nimel me praegu õppides pingutame. Ehkki kõigil on hetki, mil tuntakse end mingis osas ebapädevana, oli suureks innustuseks ja julgustuseks loengutest läbikõlanud mõte, et tähtsaimad pole mitte niivõrd juba olemasolevad oskused ja teadmised, kuivõrd õppimise ja arenemise soov, motiveeritus ning tõsine töössesuhtumine. Samuti kõlas olulise joonena läbi õppimine läbi tegemise, mistõttu sain kindlalt aru, et selleks, et IT spetsialistiks saada, tuleb hakata kas iseseisvalt või mõne klubi liikmena mõne projekti kallal juba töötama, sest raamatutarkusest ITs ei piisa.

Õpingukorralduse küsimused

Küsimus B

Kukkusid arvestusel läbi. Kaua on võimalik arvestust järele teha? Kellega kokkuleppida, et järelarvestust teha? Kuidas toimub järelarvestusele registreerimine? Mis on tähtajad? Palju maksab, kui oled riigi finantseeritaval (RF) õppekohalkohal? Palju maksab, kui oled tasulisel (OF) õppekohal kohal?

Vastus

Õigus kordusarvestusteks kehtib ülejärgmise semestri punase joone päevani arvates aine õpetamissemestri lõpust. Järelarvestuse tegemiseks tuleb selles kokku leppida ainet õpetava õppejõuga, kes määrab kordusarvestuste tähtajad kooskõlas õppeosakonnas koostatud soovitusliku ajakavaga.

Järelarvestusele registreerumine toimub ÕISis jättes registreerumise ja soorituse vahele vähemalt 2 tööpäeva.

Riigifinantseeritaval õppekohal õppides on õppuril ühe õppeaine piires õigus kolmele sooritusele, mille eest tasuma ei pea. Tasulisel õppekohal õppijate jaoks on kordusarvestused tasulised. Tasu suurus kehtestatakse rektori käskkirjaga ja arve kuvatakse ÕISis.

Küsimus 1

Teisel või kolmandal õppeaastal avastad, et teine õppekava sobib paremini ja sa otsustad õppekava vahetada. Millised on tegevused ja mis ajaks tuleb need teha, et vahetada õppekava? Kas deklareeritud, kuid tegemata jäänud valikaine tuleb kolledži lõpetamiseks tingimata sooritada? Millega pean arvestama, deklareerides valikaineid üle õppekavas ette nähtud mahu (sh. deklareeritud, kuid sooritamata jäänud valikained)?

Vastus

Selleks, et õppekava vahetada, pean õppekava vahetamise taotlemiseks esitama hiljemalt 1 tööpäev enne semestri punase joone päeva EIK õppeosakonda rektori nimele vabas vormis kirjaliku avalduse ja nimekirja õppesooritustest, mille arvestamist uue õppekava osana taotlen.

Deklareeritud, kuid tegemata jäänud valikainet ei tule kolledži lõpetamiseks tingimata sooritada, eeldusel, et üliõpilane on oma õpinguaja jooksul sooritanud lisaks kõigile tema poolt täidetavas õppekavas olevatele kohustuslikele ainetele õppekavas ettenähtud mahus valikaineid.

Deklareerides valikaineid üle õppekavas ettenähtud mahu peab arvestama sellega, et kui deklareeritud ainepunktide hulk ületab õpingute lõpus 180 EAP, tuleb sellest ülejäävate ainepunktide eest tasuda ainepunkti maksumuse alusel. Nominaalajaga õpingud lõpetanud üliõpilasel on õigus avalduse alusel taotleda õppemaksu tagastamist 180 EAP ületavate EAPde eest kuni 2 EAP ulatuses .

Ülesanne

Kui mitme EAP ulatuses tuleb õppekulud osaliselt hüvitada aasta lõpuks, kui esimese semestri lõpuks on olemas 28 EAPd ja teise semestri lõpuks 20 EAPd? Kui suur on teile esitatav arve?

Vastus

Esimese semestri lõpuks ei tule midagi hüvitada, sest vastav kohustus tekiks siis, kui kogutud ainepunktide arv esimese semestri lõpuks jääks alla 27 EAP. Teise semestri lõpuks on sooritatud aga vaid 48 EAP, mistõttu tuleb tasuda 6 EAP (= 2*27-48) eest esitatav arve summas 300€ (= 6*50€).