User:Nsergeje

From ICO wiki
Jump to navigationJump to search

Erialatutvustuse aine arvestustöö

Autor: Nele Sergejeva

Esitamise kuupäev: 23. oktoober 2014

Essee

Pärast esimesi nädalaid IT Kolledžis õppimist jõudis minuni tunne, et olen pärast pikka ekslemist ja otsimist lõpuks koju jõudnud. See tunne tuli mulle veidi üllatavana, sest arvasin, et pärast keskkooli lõpetamist, kolme aastat keemiaõpinguid ja kolme-nelja erinevat töökohta, olen juba piisavalt suureks saanud, et selline pisiasi nagu mõni tunne mind enam ei üllata. Eelnimetatud seikluste vältel olin ma nimelt tegelenud üsna põhjalikult enda ja oma elu üle järele mõtlemisega, alati jõudes välja järelduseni, et pean saama programmeerijaks, muidu suren. Minu jaoks ei olnud IT valdkond sugugi juhuslikkusele kalduv valik, vaid vastupidi: süda tahtis, korraldas paar üsna laiaulatuslikku jonnihoogu ning kainel mõistusel ei jäänud ka lõpuks muud üle kui varasemate ebaõnnestunud valikutega seotud enesepiinamine lõpetada ja tegutsema asuma.

Väga mitmed õpingukorralduse aine raames loengut pidanud esinejad rääkisid teemadel, millest tegelikult ise ka juba varem mõelnud olen. Oli väga innustav kuulata, et keegi teine mõtleb samadest asjadest millest mina, eriti kui see keegi on minust tunduvalt kogenum, nii tööalaselt kui ka elus üldiselt. Kõigist esinemistest oli ka näha, et meile esinesid inimesed, kes on oma valitud eriala suhtes kirglikud ja neile on oluline oma mõtteid noorte kolleegidega jagada.

Margus Ernitsa loetud esimesed õpingukorralduse loengud[1][2][3], mis puudutasid ülikoolis õppimise sisulist poolt, motivatsiooni ja erinevaid häkkimisalaseid eneseteostusvõimalusi, meeldisid mulle väga. Need loengud peegeldasid minu jaoks väga hästi IT Kolledži kui kooli suhtumist üliõpilastesse ja nende õpetamisesse: tudeng ei ole pelgalt matriklinumber, mille järgi semestri lõpus mõni number või täht tuleb poetada, tudengi motivatsioon ei ole siin koolis rangelt tudengi isiklik tragöödia. IT Kolledžis on üliõpilane inimene. Inimene, keda üritatakse motiveerida ja lisaks veel õpetatakse, kuidas ennast ise motiveerida.

Esimene külalisesineja, Janika Liiv, rääkis oma teekonnast programmeerijaks saamiseni, IT-inimeste kogukondadest internetis ja sellest, kuidas programmeerimine on loov ala.[4] Eriti meeldis mulle see, kuidas Janika võrdles programmeerimist loovkirjutamisega. Et minu jaoks on programmeerimine samuti viis loominguliseks eneseväljenduseks ja just see soov ajendas ka minu erialavaliku, siis sain tema toodud näitega kinnitust, et päris elus koodi kirjutada ning seda loominguliselt teha ei olegi utoopiline soov. Lisaks oli Janika meile ette valmistanud ülesande, mis juhatas kätte erinevates programmeerimismaailma lühendites orienteerumise – oskus, mis IT alal tööd otsides kindlasti kasuks tuleb.

Teine külaline, Carolyn Fisher, rääkis põhjalikult oma tööst Skype’is.[5] Oli põnev kuulata pilguheitu ühe edukaima eesti firma köögipoolele. Lisaks sain Carolyni esinemise ajal päriselt aru, mida teeb süsteemiadministraator. Kuna eriala valides teadsin kindlalt, et ma tahan just programmeerimisega tegeleda, olid administraatorite täpsed tööülesanded minu jaoks seni veidi hägused.

Kolmandas külalisloengus oli esinejaks Kristjan Karmo, kes tegi ülevaate tööst testijana.[6] Kuna testija ametikoht ei ole kaugeltki esimene, mis ühel harilikul IT Kolledži rebasel oma tulevikust mõeldes pähe tuleb, oli kahtlemata tegu silmaringi arendava loenguga. Nagu paljud teised minu kursusekaaslased, ei teadnud ka mina enne Kristjani esinemist testijatest muud, kui seda, et nad on olemas. Mingil põhjusel assotsieerus ka sõnaga „testija“ see ahastuse tunne, mis tekib siis, kui saad aru, et koodis on vähemalt n+1 viga ja tead, et neist suvalise parandamise tulemuseks on see, et koodis on nüüd umbes n+17 viga. Tunni aja jooksul sain selgeks kaks asja: esiteks võtab testimine ja seejärel vea parandamine lihtsalt naeruväärselt vähem ressurssi ja teiseks seda testijaks olemise asja võiks lausa proovida.

Neljanda loengu pidas Andres Septer ja teemaks oli IT tööturg.[7] Esineja rääkis üsna konkreetsel viisil sellest, kuidas „päris maailmas“ asjad tegelikult käivad, tuues välja erinevates ettevõtetes töötamise erinevused. Loeng andis palju huvitavat mõtlemisainet oma tuleviku ja karjäärivaliku osas, kindlasti kõige põnevam oli see siiski tudengitele, kes ei ole varem tööl käinud. Kuna ma ise töötan kooli kõrvalt täiskohaga, ja mul on viimase viie aasta kohta ette näidata Hunt Kriimsilma vääriline ametite nimekiri, siis ilmselt minu jaoks on „päris maailmal“ ka IT valdkonnas vähem üllatusi pakkuda kui minu vastselt gümnaasiumi lõpetanud kolleegidele.

Viienda ja viimase külalisena esines Elar Lang, kes andis soovitusi kõrgkoolis õppimiseks ja tegi ka kiire ülevaate turvariskidest.[8] Mulle väga meeldis Elarit kuulata, sest taaskord on tegu inimesega, kes armastab oma eriala ja räägib sellest väga kirglikult ning annab endast kõik, et ka meie, noored, kogenematud ja natuke kartlikud, saaksime tulevikus oma õpingutest ja erialast samasuguse armastusega rääkida. Esineja jutu tegi väga kaasahaaravaks just tema isikliku kogemuse näiteks toomine, motiveerivaks teguriks oli just tema õnnestumiste lugu, ilma milleta kõlaks jutu sõnum tühjalt. Turvariskide teema oli samuti minu jaoks põnev, Taaskord oli tegu teemag, mille kohta ma varem pea mitte midagi ei teadnud ja millesse ma põhjalikumalt süvenenud ei olnud.

Kokkuvõtteks võin öelda, et aine raames kuulatud loengud tegigi meeldejäävaks see, kui väga esinejad oma eriala armastavad ja see, et paistis välja, et nende jaoks on oluline oma kogemust värskete tudengitega jagada. Õpingukorralduse aine raames kuuldud loengud olid minu jaoks taaskord kinnituseks, et olen valinud õige kooli ja õige eriala. See, et kool suhtub väga tõsiselt õpilaste huvi ja motivatsiooni tekitamisesse ja selle hoidmisesse, on minu jaoks uus. Kui vahel juhtubki, et kooli kõrvalt täiskohaga mitte-erialast ja mitte just kõige nauditavamat tööd tehes tuleb kerge ahastus peale, siis teadmine, et olen koolis kõigi nende suurepäraste inimeste keskel oodatud, annab jõudu edasi minna.


Õpingukorralduse küsimused

Küsimus B

Kukkusid arvestusel läbi. Kuidas edasi? Kaua on võimalik arvestust teha? Kellega kokkuleppida, et arvestust teha? Kuidas toimub järelarvestusele registreerimine? Mis on tähtajad? Palju maksab, kui oled riigieelarvelisel (RE) kohal? Palju maksab, kui oled riigieelarvevälisel (REV) kohal?


Vastus Õigus kordusarvestusteks kehtib ülejärgmise semestri punase joone päevani arvates aine õpetamissemestri lõpust. Kokkuleppida seoses järelarvestuse sooritamisega tuleb ainet õpetava õppejõuga.[9] Järelarvestusele tuleb registreerida ÕISis vähemalt 2 tööpäeva enne kordusarvestuse sooritamist.[10]. RF tudengile on kordussooritused tasuta.[11] Kui õpid OF õppekohal, tuleb maksta kordussoorituse tasu 20 €.[12]

Küsimus 2

Mis on need tegevused, mis tuleb teha enne punase joone päeva? Panna kirja vähemalt neli (4) võimalikku tegevust. Eksamil on saadud positiivne hinne, kuid on soov seda hinnet parandada. Mitu korda on võimalik hinnet parandada ja milline hinne läheb akadeemisele õiendile lõpetamisel?

Vastus Enne punase joone päeva peab tudeng: 1) koostama ÕISis igaks semestriks individuaalse õpingukava 2) kinnitama ÕISis igaks semestriks individuaalse õpingukava [13] 3) esitama akadeemilisele puhkusele minemise avalduse [14] 4) esitama akadeemilise liikumise sooviavalduse [15]

Eksamil positiivse hinde saanu võib taotleda tulemuse parandamiseks üht korduseksamit kahe semestri jooksul. Tulemuslikul korduseksamil saadud kõrgem hinne asendab õppetulemuste arvestamisel eelnevat eksami hinnet. Tulemuseta korduseksami puhul säilib esialgne hinne.[16]

Ülesanne

Kui mitme EAP ulatuses tuleb õppekulud osaliselt hüvitada aasta lõpuks, kui esimese semestri lõpuks on olemas X EAPd ja teise semestri lõpuks Y EAPd? Kui suur on teile esitatav arve? X=24 ja Y=21

Vastus Kokku saab tudeng kahe esimese semestri peale 45 EAPd. Selleks, et tasuta õppida, peab tudeng koguma aastas vähemalt 54 EAP. Arve saadetakse 9 EAP eest. 1 EAP hind on 50€, kokku oleks arve 450€. [17]

Viited