User:Okarjane

From EIK wiki

Erialatutvustuse aine arvestustöö

Autor: Oliver Karjane
Esitamise kuupäev: 8. november 2012

Essee

Kolades ringi digitaalavarustes komistasin slashdot.org lehel uudisnupule, mis viitas BBC tehnouudiste rubriiki uudise Microsoft ditches Windows Live Messenger for Skype pihta. Uudis räägib sellest, et järgmise aasta märtsikuus kavatsetakse WLM teenus kinni panna, erandina jääb Hiina.

Mis seal salata, on isegi kunagi neid naeru- ja muid nägusid sellese aknasse trükitud ja nüüd lugedes sellist pensionile saatmise teadet valdas mind kerge nostalgiahoog ja võttis mõtlema üldisemalt sotsiaalmeedia teemal. Mida siis selline liigutus pisipehme poolt minu jaoks tähendab? Isikliku kasutuse seisukohast ei muutu tänase päeva seisuga oluliset midagi, pole seda programmijuppi juba mitu aastat kasutanud. Miks? Võiks öelda, et tüüpiline eestlane on minus hakanud rohkem võimust võtma ja vajadus pidevalt online olla on põhjalikult kadunud. Tean inimesi, kes omal ajal hoidsid oma elektroonilist lemmiklooma ainult selle pärast 24/7 ärkvel, et äkki muidu jääb mõni rida teksti kellegilt kätte saamata. Mingist hetkest tekkis küll ka võimalus saata sõnumeid tegelastele, kes parajasti ei olnud liinil aga ega see veel harjumusi ei muutnud. Kui vestlus enam nagunii reaalajas ei toimu, siis võib ju kirju ka saata, kas siis e või mitte-e ...

Mis aga võib mind selle liigutuse juures puudutada, on tõsiasi, et paljud digitaalselt vähemvõimekamad kodanikud on harjunud vestluseid läbi viima just selle programmi abil ning probleemide korral pöördub neist nii mõnigi minu poole. Kui meenutada nüüd mõne aasta tagust televisiooni digitaliseerimist ja sellega kaasnenud uue haiguse - digipuue - olemasolu ilmsikstulekut, siis hetkel tunnetan uue puhangu ohtu. Sellist mastaapi see kindlasti saavutada ei suuda aga mingil määral probleemid terendavad küll silmapiiril. Päris noorte inimestega pole lugu, need suudavad ise või isekeskis suhtluskanaleid ise hallata, pealegi on tänapäeval pea igal noorel olemas oma näoraamat, kus on olemas samuti vestlusvõimalus. Alternatiiviks pakutav Skype on tõenäoliselt neil samuti tuttav ja kasutusel. Skype'i on tegelikult ka paljud vanemad inimesed õppinud kasutama, mööda maailma tuuritavate noorema suguseltsiga soodsa suhtlemise võimalus on ju tore ja kasulik asi ära õppimiseks. Osade vanema generatsiooni inimestega võib aga juhtuda, et tuleb hakata tegema Skype kiirkursuseid. Õnneks on härrased aknavabrikust tekitanud võimaluse kasutajatele kontaktid ühest keskkonnast teise ringi kolida, "Sind otsides" saade massiliselt uusi kundesid vähemalt ei saa.

Internetisuhtlus seega ei tohiks tehniliselt millegi poolest vaesemaks jääda, ei olnud see ei esimene ega ka viimane suhtlusotstarbeline rakendus. Alates juba esimestest süsteemidest, mis võimaldasid mitmel kasutajal korraga endas askeldada, on kasutajate omavaheline reaalajas suhtlemine olnud teemaks. Kuid ühte vaesumise juhtumit ma isiklikult küll seostan värske pensionieeliku ning tema sugulastega ja selleks on noorte õigekirjaoskus. Ma oleks siia tahtnud panna viite artiklile, mis rääkis sellest, et ülikooli eesti keele filoloogiat õppima tulevate noorte hulgas pooled ei valda rahuldavat õigekirja aga internet on selle minu jaoks liiga sügavale neelanud, omad kogemused ei ole aga kahjuks nii lihtsalt viidatavad. Mida ma siis silmas pean? Olles oma ameti tõttu kohustatud keskkooliealiste inimeste kirjatükke lugema, tahaks vahest küll, et kõikvõimalikele chat'idele kehtestataks vanusepiirang "vähemalt 21 eluaastat". Kujutada ette, mida tunnevad emakeeleõpetajad, kui nad peavad selliseid "teoseid" lugema, see läheb juba vaat et markii de Sade mängumaale. Kirjavahemärgid, suured tähed, kokku-lahku kirjutamise reeglid, lauseehitus - need on kõik ohustatud liigid praeguses keelekultuuris. Kirjutavad enamus kahejalgseid siiski märgatavalt aeglasemalt kui nende mõte liigub ning see viib olukorrani, et trükitake täiskiirusel pluss natuke veel peale ja mingitest kirjutamise reeglitest kinni pidamine raiskab lihtsalt aega. Tõsi, hea tuttavaga vesteldes ei olegi võib-olla ideaalne kiri esmatähtis AGA selline suhtumine on kiire levima ka üldisesse kirjapilti. Ja see pole ainult nii noorte inimeste probleem, alles paar päeva tagasi olin tunnistajaks sündmusele, kus ülikoolis täiskasvanute gruppi juhendav õppejõud lõikas kohvitoas paberist välja kirjavahemärki ilmestamaks tema planeeritud etteastet esitada õppuritele lastelaulu komast. Kõige kurvem on see, et mitte lihtsalt ei osata vaid ei taheta osata. Üks noorsand, kes oli tunnikontrolli vastused internetist tuimalt maha kopeerinud ja leidmata ühele küsimusele emakeelset vastusevarianti ühe ingliskeelse lõigu käiku lasknud, vastas minu arupärimisele, et erialaõpetajale töö esitamisel ei ole keel ja õigekiri oluline! Jah, paljud kasutatavad materjalid ei ole emakeelsed aga kui tahta vähemalt jätta muljet, et sa oled asjast aru saanud, siis peaks ikka suutma oma sõnadega asja sisu ka eestikeelsena edastama. On ka juhus, kus tundus, et kool ise on inimese valesti kirjutama õpetanud. Tekstitöötluse tunnis õpetatud liigutus kirjutatud tekst speller'iga alati üle lasta lõppes sellega, et lõputööde kaitsmiskomisjoni toodi töö, mille pea igas lauses oli kokku-lahku kirjutamise viga. Kommentaariks teatas autor, et tema lasi ju ometigi arvutil jutu üle kontrollida. Kurb aga tõsi, arvuti on võimeline küll trükivigu parandama, kirjavead tuleb inimestel endil ära parandada, Delfi uudisteportaalist otsin ma ikka veel päeva, kus "professionaalsed" kirjatsurad on suutnud trükikuradeid nende koduses dimensioonis hoida. Mõned aastad tagasi ära vaadatud film Idiocracy tekitab tänases maailmas minus tõsist õõva, filmis 500 aasta kaugusel valitsenud elu näen mina juba mõnda aega oluliselt kiiremini lähenemas.

Selle mõtte juurest liiguks tagasi suhtlustarkvara juurde ja unistaks näiteks sellest, et suudetakse toota selline programm, mis sunniks inimest reaalselt oma õigekirja üle kontrollima. Milliste mõjutusvahendite abiga see toimuma peaks on küll väga suur küsimärk aga nii on vähemalt ilus mõelda. Popimad nutifonid küll juba omavad auto-korrektuuri võimalust sõnumite saatmisel aga minu kokkupuuted selle rakendusega põhinevad huumorinurgast ja sellest, kui palju tegelikust mõttest on võimalik mööda panna. Pealegi, kui see lahendus ka korrektselt töötaks, siis see ei parendaks kirjaoskust vaid pigem vastupidi, inimeselt võetakse vastutust veelgi vähemaks. Äkki paneks tarkvarasse sisse vigade loenduri ja kui ette antud vigade arv täis saab, siis tekstiteenused blokeeruvad mingiks ajaks, jääb ainult kõneside? Laste telefonidesse, mis on vanemate poolt hallatavad? Tuleks ilmselt mäss.

Skype minu sõgedaid mõttelende vaevalt toetama hakkab ja teeb ka edaspidi seda, mida tal siiani on teha tulnud. Paljude jaoks Eesti IT suurimaks saavutuseks peetav Skype on juba mõnda ega Microsoft omanduses olnud, kui võtta asja äriliselt seisukohast, siis on iseendale konkurentsi pakkumise ära lõpetamine igati loogiline samm. Arvan, et see liigutus ootaski ainult selle taga, et teha ühelt rakenduselt teisele kolimine võimalikult lihtsaks. WLM kui selline oli statistiliselt hääbuv nähtus, Facebook oma chat'ga võttis tõsiselt võimust. Kuigi algselt ainult tekstisõnumite saatmise võimalusele üritati sinna juurde tekitada võimalikult palju lisasid kuni selleni välja, et üks tuttavatest väitis, et see on juba pea samasugune nagu Facebook. Kuidas nüüd võtta, mulle omal ajal just see meeldiski, et mul oli kusagil ekraaninurgas üks pisike aken, kus oli ainult mulle vajalik funktsionaalsus, hiljemalt olen korra proovinud ka uuendatud varianti, terve ekraan oli kellade ja viledega kaetud, kisa kõvasti rohkem kui villa, jäi selline ülevärvitud hobuse mulje. Skype'l on selles mõttes lihtsam konkureerida, et ta on uuem, omab siiani tugevat innovatsiooniaurat, oli ta ikkagi mingil hetkel väga revolutsiooniline saavutus ja kui nüüd on vaja sotsiaalmeediasõjas koonduda ühe lipu alla, siis Skype lipp on kindlasti säravam kui WLM. Saab siis näha kuidas Microsoft suudab lahingus konkurentide vastu sellise strateegiaga vastu pidada.

Õpingukorralduse küsimused

Küsimus B

Kukkusid eksamil läbi. Kuidas edasi? Kaua on võimalik eksamit teha? Kellega kokkuleppida, et eksamit teha? Kuidas toimub järeleksamile registreerimine? Mis on tähtajad? Palju maksab, kui oled riigieelarvelisel (RE) kohal? Palju maksab, kui oled riigieelarvevälisel (REV) kohal?

Vastus

Juhul kui kukkusin eksamil läbi, on mul õigus teha järeleksamit. Kehtiv kord selleks protseduuriks on kirjas dokumendis „Õppekorralduse eeskiri", täpsemalt punktides 5.2. Eksamite ja arvestuste korraldus ja 5.3. Eksamid.

Järeleksami tegemiseks on mul aega kaks semestrit peale õpetamissemestri lõppu. Kordussoorituseks tuleb saavutada kokkulepe ainet õpetava õppejõuga, samuti on vajalik korduseksamile õppeosakonnas registreeruda.

Korduseksamite tähtajad määrab ainet õpetav õppejõud kooskõlas õppeosakonnas koostatud soovitusliku ajakavaga.

Riigieelarvelisel õppekohal õppivale üliõpilasele on järeleksam tasuta. Riigieelarvevälisel kohal tuleb maksta lisatasu, tasu suurus kehtestatakse rektori käskkirjaga ning ära maksta tuleb see hiljemalt üleeelmise tööpäeva lõpuks arvestatuna eksami toimumise päevast.

Küsimus 5

Millised võimalused on minna akadeemilisele puhkusele teisel õppeaastal? Mis tegevused tuleb selleks teha? Kui pikk on maksimaalne puhkuse aeg? Kuidas toimub puhkuse lõpetamine? Kuidas toimub puhkuse varasem lõpetamine? Kas puhkuse ajal saab deklareerida õppeaineid? Kas saab teha järele eksameid ja arvestusi?

Vastus

Akadeemilise puhkuse saamise võimalused on kirjas õppekorralduse eeskirja punktis 6.1. Akadeemiline puhkus.

Puhkuse taotlemine ja katkestamine toimub avaldusega rektori nimele ja vormistatakse rektori käskkirjaga. Juhul kui üliõpilane ei ole akadeemilise puhkuse lõpukuupäevaks esitanud avaldust puhkuse lõpetamiseks või pikendamiseks, lõpetatakse see automaatselt akadeemilise puhkuse viimasele semestrile järgneva semestri punase joone päevaks ja üliõpilane eksmatrikuleeritakse õpingutest mitteosavõtu tõttu.

Teisel õppeaastal on võimalik minna akadeemilisele puhkusele:

  • tervislikel põhjustel – kuni kaheks aastaks;
  • Eesti kaitsejõududesse teenima asumisel – kuni üheks aastaks;
  • lapse hooldamiseks – kuni lapse kolme aastaseks saamiseni;
  • muudel põhjustel – kuni üheks aastaks.


Tervislikel põhjustel puhkuse taotlemisel tuleb avaldusele lisada meditsiiniasutuse tõend, kus on märgitud arsti soovitus akadeemilise puhkuse osas ja akadeemilise puhkuse soovitatav periood, kaitsejõududesse teenima asumisel kutse kaitseväe tegevteenistusse ja lapse hooldamiseks lapse sünnitunnistus. Kõigil neil kolmel juhul saab avaldust esitada ja üliõpilane lubatakse akadeemilisele puhkusele mistahes ajal õppeaasta vältel. Muudel põhjustel saab akadeemilist puhkust taotleda alatest teisest õppeaastast ja avaldus selleks tuleb esitada enne semestri punase joone päeva.

Puhkuse ajal on võimalik deklareerida õppeaineid kui õppur on võtnud puhkuse lapse hooldamiseks, esitades ainete deklareerimiseks kirjaliku taotluse õppeosakonda hiljemalt semestri punase joone päevaks.

Akadeemilise puhkuse ajal on võimalik teha arvestusi ja eksameid.