User:Rlepik

From ICO wiki
Jump to navigationJump to search

Õpingukorralduse küsimused


Küsimus B Kukkusid eksamil läbi. Kuidas edasi? Kaua on võimalik eksamit teha? Kellega kokkuleppida, et eksamit teha? Kuidas toimub järeleksamile registreerimine? Mis on tähtajad? Palju maksab, kui oled riigieelarvelisel (RE) kohal? Palju maksab, kui oled riigieelarvevälisel (REV) kohal?

Vastus: Kui õpilane on kukkunud eksamil läbi, ei ole kõik veel läbi. Õpilane saab korduseksami uuesti sooritada kahe semestri jooksul pärast aine õpetamissemestri lõppu. Kokku tuleb leppida põhiõppejõuga ning õppejõul on õigus anda õppurile täiendavaid ülesandeid. Registreerimine toimub ÕIS keskkonnas, registreerimiseks viimane aeg on 2 tööpäeva enne korduseksami toimumist. Riigieelarvelisel kohal õppides ei maksa korduseksam midagi, kuid kui oled REV kohal, tuleb tasuda summa, mis on kindlaks määratud rektori käskkirjaga. [Õpingukorraldus §5.2]

Küsimus 1 Teisel või kolmandal õppeaastal avastad, et teine õppekava sobib paremini ja sa otsustad õppekava vahetada. Millised on tegevused ja mis ajaks tuleb need teha, et vahetada õppekava?

Vastus: Õppekava saab vahetada kaks korda õppeaastas, juhul kui on vabu õppekohti. Et vahetada õppekava, tuleb õppuril esitada IT kolledzi õppeosakonda hiljemalt 1 tööpäev enne semestri punase joone päeva avaldus, keskharidust tõendav ankeet, dokumendifoto ja ID-kaart või pass. [Õpingukorraldus §7, Vastuvõtueeskiri §3]

Viited: Õpingukorralduse eeskiri http://www.itcollege.ee/tudengile/oppetoo/oppekorraldus-eeskiri/ Vastuvõtueeskiri http://www.itcollege.ee/sisseastujale/sisseastumistingimused/vastuvotueeskiri/

Erialatutvuse essee

Kõik inimesed, kes loengutel esinesid olid väga meeldivad ja loengud olid üldiselt huvitavad ning neist sai palju kasu. Eriti avaldasid loengud mõju silmaringile, kuna inimesi käis väga paljudest erinevatest tegevusvaldkondadest, mille ühiseks sidepunktiks on infotehnoloogia. Juba see, et kõik nad tegelesid tegelikult küllaltki erinevate asjadega, näitab, kui lai on tegelikult infotööstuse maailm.

Esimeses loengus olid külalisteks Peeter Uustal ja Peeter Raielo, kes mõlemad töötavad Skype-i helpdeskis. Minu mäletamist mööda üks Peeter töötas firma töötajate probleemide lahendamisega ning teine klientide muredest jagusaamisega. Mõlemad mehed olid küllaltki lõbusad, kuid mind isiklikult häiris veidi nende hoiak, et „Skype on ülim“. Tõepoolest, Skype on vaieldamatult Eestis üks konkurentsivõimelisemaid ettevõtteid, kuid on ka teisi toredaid firmasid, kus oleks samuti hea töötada. Nemad kirjeldasid tööd helpdeskis, mis tavaliselt inimestele tundub küllaltki halb töökoht, kuna kardetakse, et kõik kliendid on mornid ja kurjad ja hakkavad neid aidata üritavat inimest halvustama või sõimama. Omast kogemusest võin öelda, et nii see ei ole, kuna just paar nädalat enne seda loengut sain võimaluse käia Microsoft xBoxi kõnekeskuses proovipäeval, sain kuulata, kuidas juba töölolevad inimesed klientidega suhtlevad ja kõike muud sellejuurde kuuluvat. Täiesti aus olles, see töö mulle ei meeldi ning tööle ma sinna ei läinud, kuigi pakuti, õnneks sain pakkumisele eelnenud päeval veidi endale meelepärasemasse kohta tööle.

Järgmises loengus oli meil Janika Liiv, kes üritas meile ära seletada, mis see programmeerimine tegelikult on. Jäi meelde see, et programmeerimine on loovkirjutamine ning alati tasub juurde õppida ning programmeerides tasub alati otsida lahendusi näiteks „guugeldades“ ja teiste vanu töid ära kasutades. Samuti oli ta ka „naisõiguslane“, ta tegeleb tehnoloogia populariseerimisega naiste seas, mis on kõigile igati hea ja kasulik, kuna toimuvad nn „workshopid“ ja programmeerimist tutvustavad päevad ainult naistele, kus ta on ka ise juhendaja. Ta tutvustas meile ka programmeerimiskeelt Ruby ning samas rääkis ta ka sellest, kui mõttetu on vaielda erinevatel IT-teemadel, näiteks Mac vs PC, Java vs C# vms.

Internetikasiinode valmistaja Andres Septer tutvustas meile firmasisesest hierarhiat. Ta rääkis sellest, et igas infotehnoloogiafirmas on kaks poolt: pintsaklipslased ehk äripool ja „itivennad“ ehk teeninduspool. Laias laastus teeb teeninduspool raha teenimise võimalikuks ning äripool realiseerib selle võimaluse. Ta rõhutas, et mingist hetkest alates on igal firmal äripoolt vaja, et maksimaalselt palju kasu saada. Ta rääkis ka tööturu paradoksist, mis tähendab, et tööle saada on vaja töökogemust, kuid tööandjal on vaja, et töötajal oleks töökogemus, et teda tööle võtta. Ta rääkis, et on erinevad võimalused, kuidas seda vältida, näiteks võtavad suurfirmad praktikante, mis loomulikult jätab inimese CV-sse positiivse jälje. Samuti selgitas ta meile seda, et ühes töökohas õpitu võib olla teises kohas täiesti kasutu, kuna toimub spetsialiseerumine ning ühes kohast teise üle kanda saab tavaliselt vaid baasasjad, mis on näiteks Linuxi, Maci või Windowsi sügavuti tundmine vms.

Martin Paljak, kelle põhiteema oli karma, oli üks minu lemmikuid külalisi, kes sellel kursusel meid harimas käis. Ta selgitas meile näiteks seda, et helpdeski tööle minnes, peavad olema sul mingid eeldused, sa ei saa täielikult õppida, vaja on kindlaid isikuomadusi. Ta tõdes, et tõenäoliselt lähevad paljud tööle „koodineegriteks“ ning hakkavad sealt karjääriredelil ülespoole ronima. Ka tema ütles, et tasub koguaeg midagi uut juurde õppida ning ta ütles ka ise, et on iseõppija. Ta mainis ka seda, et olles arendaja, tuleb valmis olla muutusteks infotehnoloogia maailmas, kuna praegu populaarsed programmeerimiskeeled võivad muutuda ning ajaga tasub kaasas käia.

Suurim seltskond, kes meil korraga loengut andmas käis, olid IGNITE palgal olevad Dea Oja, Mihhail Lapuškin, Stanislav Vasilyev ja Rene Katsev. Nad rääkisid sellest, et peamine edu võti on töömetoodika parandamine ehk efektiivsuse tõstmine. Nad rõhutasid, et väga tähtis on inimestevaheline suhtlus, tarkvara töökindlus ning koostöö kliendiga. Loengu ajal toimus ka mängimine, millest õppurid aktiivselt osa said võtta ning seda tegidki. Nende loeng oli erinev eelnevatest ning minu arvates oli see ainult positiivne, kuna toimus pidevalt suhtlemine õpilastega. Nende meelest ning ka minu meelest on programmeerimisel kõige tähtsam programmi jätkusuutlikkus, et oleks vajadusel võimalik uuendada seda nii, et ei peaks programmi otsast peale kirjutama hakkama.

Kristjan Karmo mängis loengu esimeses pooles müüdimurdjat. Nimelt rääkis ta tarkvara testimise müütidest, näiteks sellest, et enamik peavad testimist igavaks ja üksluiseks tööks. Ta lükkas selle ümber näidetega elust enesest, kui rääkis sellest, kuidas tema tuttava arvamus sellest tööst peale ühte aastat samal alal töötades muutus. Samuti rääkis ta, et inimesed arvavad, et see töö on väga lihtne ja igaüks saab hakkama, kuid tegelikult see nii ei ole. Väga meeldis mulle see, et ta tõi mitmeid elulisi näiteid sellest, kui palju võib väike programmeerimisviga maksta. Näiteks katkes 1999. aastal ühendus kosmosesondiga, mida üritati saata orbiidile ning tuli välja, et viga oli selles, et üks tiim, kes asjaga tegeles, kasutas meetermõõdistikku ning teine mitte. Vea maksumus oli meeletu, 650 miljonit dollarit! Ta rääkis ta testimise liikidest ja üritas meid igati selles vallas valgustada ning ma arvan, et ta sai sellega igati hästi hakkama. Ta proovis ka lahti seletada kvaliteedi mõistet ja ütles kohe, et niipalju kui on inimesi, niipalju on erinevaid definitsioone arvamusest, kuid veidi selgema pildi sain sellest küll. Toode on kvaliteetne seega siis, kui lõpptarbija on tootega rahul. Ta ütles ka, et testimine kontrollibki kvaliteeti ning et testimine toimub igal pool meie ümber ja koguaeg, näiteks siis, kui lähed poodi riideid ostma, on riiete peal nõuded, mis peavad olema täidetud, et neid kanda oleks võimalik ning kas nad üldse ostleja nõudmistele vastavad või siis koolis kontrolltöö – õppejõud testib õpilase kompetentsust mingil alal.

Ja nüüd selle kursuse kõige meeldivam külalisõppejõud – Siim Vene. Ta on Põhja-Eesti Regionaalhaigla IT-talitluse juht ning ta suutis oma loengu väga huvitavaks teha. Ta suhtles aktiivselt loengul osalejatega ning aktiivsematele jagas Snickerseid, mis oli väga lahe. Ta rääkis näiteks sellest, et PERH plaanib kasutusele võtta tahvelarvutitel põhineva süsteemi, mis teeks arstide elu lihtsamaks, kuna ei oleks enam kaasas vaja kanda mitut vihikut patsientide andmetega ja üleüldse muutuks elu palju mugavamaks. Ta seletas ka, miks seda seni tehtud ei ole, näiteks seepärast, et probleem on tahvelarvutite märgistamises, et mõni kaduma ei läheks. Ta ütles, et tõenäoliselt oleksid nad esimesed maailmas, kes sellise asja kasutusele võtaksid.

Peamised kokkulangemised seisnesid minu jaoks selles, et mitmed esinejad üritasid veidi liiga palju reklaamida „oma asja“. Samas olekski võib-olla veidi imelik, kui nad promoksid mõnda teist ala, tekiks ju küsimus, et miks nad siis ise seal ei tööta? Tegelikult olid kõik külalised väga toredad ning ma usun, et nad üritasid anda endast parima, et meile, loengutel osalenutele, loengud võimalikult nauditavaks muuta, missest, et loengud olid neljapäeva hommikuti kell veerand üheksa, kui enamik inimesi eelistaks soojas voodis magamist.

Aine eesmärk sai minu jaoks igatahes täidetud, kuna nagu eelpool mainitud, avardus minu silmaring päris kõvasti ja ma sain teada mitmetest võimalustest, millest varem polnud aimugi, mida ma saaksin kas siis kooli kõrvalt või pärast ülikooli lõpetamist kasutada. Ootused said ületatud ja ainuke soovitus oleks vast see, et tund peaks toimuma veidi hilisemal ajal, kuna nagu näha oli, siis tavaliselt loengusse kõik inimesed ei jõudnud.

Raudo Lepik, rühm 16