User:Sjurkata

From ICO wiki


Erialatutvustuse aine arvestustöö

Autor: Siim Jurkatam
Esitamise kuupäev: 5. november 2014

Essee

IT Kolledži õppeaine “Õpingukorraldus ja erialatutvustus” näol on tegemist huvitava sissejuhatusega kooliellu ja IT valdkonda. Olen ülikoolis käinud ka varem, kuid sellist õppeainet ei ole mul olnud. Sellist, mis sunnib õppekorralduse eeskirja lugema ja samas annab hea ülevaate sellest, millised võimalused on koolis omandatut hiljem rakendada. Kas selline õppeaine peaks igal erialal olema? Kindlasti, sest tegemist on väga praktiliste teadmistega, mida läheb igal õppuril vaja. Käesolevas essees toon välja mõtted, mis mul loenguid kuulates eriliselt kõrva jäid.

Esimene [1] ja teine loeng [2] olid oma sisult küllaltki üldised. Samas andsid need hea ülevaate IT Kolledži õppekorraldusest ja sisekorrast ning koolis õppimisest kõige laiemas võtmes. Eriline huvi tekkis siis, kui Margus Ernits rääkis motivatsioonist – kuidas seda säilitada ja mitte kaotada. Hetkel mul motivatsiooni jagub, kuid tõenäoliselt see alati nii ei saa olema. Üritan meeles pidada tõsiasja, et kui aine on igav, siis tuleb leida sellele koht suures pildis ja seos millegi huvitavaga. Kui seda suudan, siis loodetavasti motivatsiooniga muret ei ole.

Kolmandas loengus [3] rääkis Margus Ernits robootikast ja häkkimisest. Häkkimisele andis lektor minu jaoks uue definitsiooni – häkkimine kui probleemi/teemasse sügavuti minemine. Seni olin ma lähtunud levinumast definitsioonist, mille kohaselt häkkimine on süsteemi sisse murdmine. Häkkerid on sealjuures head tegelased ja kräkkerid pahad. Uus definitsioon on endiselt võõras. Samas on nende definitsioonide vahel seos – ei saa süsteemi sisse murda ilma seda sügavuti tundmata. Robootikaga tegelemine tundub huvitav ja praktiline. Teatavasti õpib inimene kõige paremini just praktika käigus. Tekkis huvi ka endal kätt proovida. Töö kõrvalt aja leidmine võib aga keeruliseks osutuda.

Neljandas loengus [4] rääkis Janika Liiv programmeerimisest ja stereotüüpidest. Lektor võrdles programmeerimist loovkirjutamisega, kus programmeerija on stsenarist ning kasutaja on nii näitleja kui ka vaataja. Nii nagu filmil ja stseenil peab olema mõte, siis samamoodi programmil ja koodireal. Huvitav, kuid täiesti pädev võrdlus. Ettekandes oli tegelikult palju mõtteid ja soovitusi, mida võiks meelde jätta ja proovida rakendada. Peamine minu arvates oli see, et tuleb mõelda kasutajakeskselt. Programm on lõppkokkuvõttes toode, mida reaalne inimene hakkab kasutama, seega peab see olema võimalikult intuitiivne ja lähtuma kasutaja vajadustest. Pole mõtet kirjutada programmi lihtsalt kirjutamise pärast. Kasutajana olen kahe käega selle mõtte poolt. Stereotüüpide raames rääkis lektor naistest IT maailmas. Nõustun, et naisena võib selles sektoris aeg-ajalt keeruline olla, kuid mehena võin ainult öelda, et vastassugupoole esindajad on (kõigis valdkondades) igati teretulnud. Minu arvates ei ole see iseenesest sektor, mis eeldab nii maskuliinset seltskonda – nii on lihtsalt kujunenud. Naiste jaoks pole see valdkond seni väga atraktiivne olnud. See on tõenäoliselt samuti stereotüüpide tulem. Ka mina olin umbes 10 aastat tagasi arvamusel, et IT sektoris töötamine eeldab süvateadmisi tehnikas ning igapäevane töö kujutab endast hämaras ruumis arvutite jootmist ja ekraanide jõllitamist. Kui meestele selline asi meeldib, siis naistele pigem mitte. Tegelikult eksisteerib väga palju võimalusi, kuidas oma panus anda. On ka tegevusi, milles naised tegelikult võib-olla isegi paremad on, näiteks klientidega suhtlemine. Tuleb tunnistada, et naised on empaatiavõimelisemad ja see tuleb sealjuures abiks.

Viiendas loengus [5] rääkis Carolyn Fischer IT süsteemide administraatori tööst. Kuna olen valinud IT süsteemide administreerimise eriala, siis oli ettekandes minu jaoks palju asju, mida meelde jätta. Senimaani olen ma kokku puutunud Windowsi ja OS X operatsioonisüsteemidega. Tõsiasi on see, et serverid jooksevad tänapäeval põhiliselt Linuxi keskkonnas, seega ei pääse kuidagi Linuxist. Seda toonitas ka lektor. Sellest tulenevalt üks esimene asi minu to-do nimekirjas on installeerida Linuxi ja proovida selles keskkonnas igapäevaseid asju teha. Samamoodi praktika käigus olen ma endale ka Windowsi ja OS X selgeks saanud. Tänapäeval eeldab administraatori töö üha rohkem programmeerimist – seda on varem öelnud ka Margus Ernits õppeaine esimeses loengus ja seda kordas ka lektor. Põhjuseks on asjaolu, et administreeritavat riistvara on liiga palju, et jõuaks seda kõike käsitsi ilma automatiseerimata teha. Seega tuleb ka programmeerimisloengutes hoolikalt tähele panna ja kaasa mõelda. Lauset “Õnn soosib neid, kes on ette valmistunud” olen ma ka varem kuulnud, kuid lektor tuletas seda meelde. Õnn võib aeg-ajalt tõesti pime olla, kuid selle peale lootma jääda ei saa. Suurem tõenäosus eesmärki saavutada on siiski läbi omapoolse panuse. See on tarkus, mis on rakendatav kõikjal.

Kuuendas loengus [6] rääkis Kristjan Karmo testimisest. Nagu selgus pole tegemist valdkonnaga, mis inimeste seas väga glamuurne oleks. Esineb palju stereotüüpe. Tõsi, ka mina pole sellele varem väga palju mõelnud. Mitte sellepärast, et ma ei usu selle vajalikkusse vaid seepärast, et üldjuhul räägitaksegi muust, eelkõige koodi kirjutamisest, rohkem. Ma olen seisukohal, et tegemist on väga olulise tegevusega tarkvara arendustsüklis. Ilma selleta on tõenäolisem, et kasutaja saab vigase toote, mida ei ole võimalik eesmärgipäraselt kasutada. Tuues paralleele sellega, mida ütles Janika Liiv, võib väita, et ilma testimiseta on tõenäolisem, et kirjutatakse koodi vaid koodi kirjutamise pärast ja ei mõelda kasutaja peale. Testimine toob tegelikult toote kasutajale lähemale. Testija eesmärk on mingil määral mõelda nagu kasutaja, seega saab hea testija anda suurel määral tagasisidet toote paremaks muutmiseks. Kurb on see, kui tegijad testimisele liiga vähe aega jätavad või seda üldse ei kasuta ja sisuliselt kasutajal endal seda töö käigus teha lasevad. See ei ole tegevus, millega igaüks ilma baasteadmisi omamata hakkama saab.

Seitsmendas loengus [7] rääkis Andres Septer IT tööturust. Tegemist oli väga värvika loenguga, kus paljudest asjadest räägiti väga lahtise tekstiga. Minule selline lähenemine meeldib. Näiteks osas, kus lektor rääkis väikese ja suure firma plussidest ja miinustest tööandjana, oli tõsine deja vu tunne. Isiklikult olen töötanud väikeses firmas ja riigiasutustes. Viimased on suure firma eriliik. Kõik öeldu vastas seni kogetule. Näiteks see, et suures firmas peaaegu muud ei ole kui aruanded ja koosolekud. Nagu olen öelnud ka varasemate loengute juures oli palju praktilisi asjul, mida kõrva taha panna. Mõned asja soovin eraldi välja tuua. Kõige väärtuslikum asi elus on aeg. Mida aeg edasi, seda rohkem olen ka ise selle peale mõtlema hakanud. Ei ole mõtet raisata aega tegevuste peale, mis kasu ei too. Kasu siinjuures ei pea olema alati materiaalne. Kasu on ka see, kui omandad uusi kogemusi ja oskusi. Kasu on ka see kui ei pea tegema ületunde, mille eest niikuinii ei maksta. Eeltoodu seondub ka järgmisega. Ei ole mõtet orjata tööandja juures, kes töötajast lugu ei pea. Tuleb leida tööandja, kes saab aru, et suurim väärus ettevõttes on inimesed, sest ilma inimesteta ei toimu midagi. Töötajad peavad olema õnnelikud, sest õnnelikud inimesed on produktiivse(ma)d. Ja lõpetuseks. Jagan õppejõu seisukohta, et hinda tuleb küsida nii, et endal ka häbi hakkab. See tähendab, et pole mõtet ennast ega enda tehtud toodet liiga odavalt müüa! Varem või hiljem leidub keegi, kes on nõus küsitud hinda maksma. Kui mõelda enda varasema elu peale, siis tuleb tunnistada, et hinna küsimine pole mul alati kõige paremini välja kukkunud. Seda kavatsen edaspidi kindlasti parandada.

Kaheksandas loengus [8] rääkis Elar Lang suhtumisest õppetöösse ja veebirakenduste turvalisusest. Olen lektoriga nõus, et kool on noorele inimesele samaväärne tööga. Kui koolis ei suudeta keskenduda, tähtaegadest kinni pidada, anda maksimaalne panus jne, siis miks peaks inimene suutma seda tööl teha? Ilmselt ei suudagi. Seega on oluline see harjumus omandada. Pole mõtet teha asju poolikult ja lihtsalt sellepärast, et tehtud saab. Samuti tasub mõelda selle peale, et praegused koolikaaslased on tulevikus minu kolleegid ja kriitikud. Eesti on nii väike ja tahes-tahtmata hakkavad edaspidises karjääris varasemad koolikaaslased rolli mängima. Kui isik juba koolis jättis tropi mulje, siis ilmselt sooja sõnaga teda tulevikus ei meenutata ja soovitud töökohta ei pruugi saada. Kuna turvalisusest võib pikalt ja laialt rääkida ning selleks aega ei olnud, siis keskendus lektor paroolidele. Tänapäeval puutub paroolidega kokku igaüks. Ausalt öeldes on paroolide meeles pidamine üks paras nuhtlus. Paljuski toonitas ta asju, mida ma olen ka varem kuulnud (näiteks seda, et oma e-posti parooli peab tavapärasemast rohkem kaitsma), aga mõni asi oli minu jaoks uus. Näiteks paroolide salvestamine internetilehitsejasse. Seda teevad paljud, kuid ma ei ole kunagi mõelnud selle peale, et kui programmi autor tahab, siis ta saab vajadusel minu parooli teada. Sisuliselt võrdub selline parooli salvestamine parooli inimesele andmisega. Kas ma seda teeks? Kindlasti mitte!

Lõppkokkuvõttes kuulsin loengutes palju elulisi asju. Mulle meeldib praktikuid kuulata. Kui teoreetikute jutt jääb tihti elukaugeks, siis praktikutega sellist asja naljalt ei juhtu. Märkmeid sai lõppkokkuvõttes palju rohkem kui käesolevasse esseesse ära mahtus. Soovin omalt poolt tänada kõiki lektoreid!

Õpingukorralduse küsimused

Küsimus B

Kukkusid arvestusel läbi. Kaua on võimalik arvestust järele teha? Kellega kokkuleppida, et järelarvestust teha? Kuidas toimub järelarvestusele registreerimine? Mis on tähtajad? Palju maksab, kui oled riigi finantseeritaval (RF) õppekohalkohal? Palju maksab, kui oled tasulisel (OF) õppekohal kohal?

Vastus

Õigus kordusarvestusteks kehtib ülejärgmise semestri punase joone päevani arvates aine õpetamissemestri lõpust (v.a. praktika). Kordusarvestuste tähtajad määrab ainet õpetav õppejõud kooskõlas õppeosakonnas koostatud soovitusliku ajakavaga.[9] Kokku tuleb leppida õppejõuga, sest õppejõul on õigus anda täiendavaid ülesandeid, mille täitmine on kordusarvestusele lubamise eelduseks. Registreerida tuleb ÕIS-is.[10] Registreerumise ja soorituse vahele peab jääma vähemalt 2 tööpäeva.[11] RF kohal on kordusarvestus tasuta, OF kohal 20 €.[12]

Küsimus 4

Sul on olemas varasem töökogemus, mida sa tahad kasutada õppeainete arvestamisel (VÕTA). Millised on tegevused? Millised on tähtajad? Kas VÕTA kaudu saadud EAPd arvestatakse semestri õppekava täitmisesse ja aasta õppekoormusesse?

Vastus

Varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamiseks peab isik esitama ÕIS-is hiljemalt 10-ndal tööpäeval enne punase joone päeva vormikohase taotluse koos vajalike lisadega.[13] Täpsemalt on protseduuri kirjeldatud IT Kolledži KKK leheküljel.[14] Varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamine läheb arvesse tudengi õppekava mahu täitmisel, kuid mitte õppekava täitmisel täies mahus.[15]

Ülesanne

Kui mitme EAP ulatuses tuleb õppekulud osaliselt hüvitada aasta lõpuks, kui esimese semestri lõpuks on olemas 24 EAPd ja teise semestri lõpuks 26 EAPd?

Vastus

Õppekava täies mahus täitmise määr on 2014/2015 õppeaastal 27 EAP semestris (st 54 EAP õppeaastas) ja õppekulude osalise hüvitamise määr on 50 € ühe EAP kohta.[16] Kui õppeaasta lõpuks on kogutud kokku 50 EAP, siis tuleb õppekulud hüvitada 4 EAP ulatuses ehk summas 200 €.

Viited