User:Tkusmin

From ICO wiki
Jump to navigationJump to search

Erialatutvustuse aine arvestustöö

Autor: Taavi Kusmin

Esitamise kuupäev: 17.10.2014

Essee

Õppekorralduse ja erialatutvustuse ainet alustades olin ma sellesse suhteliselt positiivselt meelestatud, sest sain teada, et iga nädal kavatseb loengut pidada eri teemal eri inimene. Juba see eristas ainet kõigist teistest loengutest, kursustest ja õppetundidest, milles olen varem osalenud. Seetõttu olid mu ootused ja huvi suur. Mida täpselt ma nendest loengutest õppisin ning mis arvamused mul neist tekkisid, räägin ma lähemalt järgnevas essees.

Õpingukorralduse ja erialatutvustuse esimeses [1] loengus räägiti üleüldisest sisekorrast ja õppekorraldusest Eesti Infotehnoloogia Kolledžis. Kuna ma olen varem õppinud Tartu Ülikoolis, oli suur osa jutust üpriski sarnane sellega, mis seal räägiti, ning oli vähe infot, mis oli märgatavalt teistsugune, vähemalt üleüldises korras. Kuigi see ei tähenda, et kõik üks-ühele oleks sama olnud, sest minu eelmise kõrgkooli sisseastumise ja EIK-i sisseastumise vahel läksid käiku haridusreformid, mis olukorda muutsid.

Teises loengus[2] vaadati üle, mida täpselt õpingukorralduse ja erialatutvustuse aine endast ette kujutab ning mida seal arvestuse saamiseks tegema peab. Jagati ka muid soovitusi üleüldsisel õppimise teemal, mainiti ka petturlust ning selle negatiivseid mõjusid. Kuna, nagu ma varem juba mainisin, olen ma varem kõrgkoolis käinud, siis tundus see jutt jällegi varasematest aegadest üpris tuttav ning loogiline, kuid ega ülekordamine halba ei teinud.

Kolmandas loengus [3] rääkis aine õppejõud robootikast ning häkkimisest. Üheks läbivaks teemaks oli ka EIK-i robootikaklubi ja selle tegemised-tulemused, projektid, eesmärgid ja muu sarnane. Üllatav oli häkkimise definitsioon, mis välja toodi: häkkimine on mingi süsteemi sügavuti tundmaõppmine, mis ei pea isegi arvutitega seotud olema. Varasem ettekujultus häkkimisest oli mul tunduvalt teistsugune. Kogu see informatsioon, mida selllest loengust (kui ka kõikjalt mujalt EIK-ist) robootikaklubi kohta sain, tekitas küll väga ilusa kujutluspildi meeldivast grupist, kuid lõppkokkuvõttes otsustasin ma siiski mitte sinna minna, kuigi algselt sellisest grupist kuuldes tekitas see huvi küll. Nimelt tehti arusaadavaks, et kui sellega tõsiselt tegelema hakata, võtab see päevaplaanist suure tüki välja. Kuigi teema tundub huvitav, siis igaks juhuks hoian ma võimalikult palju aega siiski õppimise jaoks( kuigi ilmselgelt on robootikaklubis osalemine õppimine), sest olen mitmeid kordi tunda saanud, mis juhtub, kui oma tegevused-kohustused ajaliselt liiga hõredaks hajutada. Kuid arvan, et sain loengu põhiideest aru: tuleb leida midagi, millesse kirega sisse saaks süüvida, ning sellega ka tegelema hakata.

Neljandas loengus [4] rääkis Jaanika Liiv programmeerimisest, sellega kaasnevatest stereotüüpidest ning kogukondadest selle ümber. Omapärane vaatenurk programmeerimisest, mida ta meiega jagas ning mis mulle varem pähe ei olnud turgatanud, oli võrdlus koodi kirjutamise ja loovkirjutamise vahel. Programmeerides sa kirjutad lugu, selle osi, funktsioone, mis loo edasi viivad. Iga funktsioon on nagu eraldi stseen suures loos. Lisaks pakkus loeng ka mõtlemisainet stereotüüpide teemal, ning räägiti veidi ka Ruby on Rails-ist ja TechSisters-ist. Huvitav oli ka jutt depresioonist ja Petise sündroomist, millega täiesti reaalse tõenäosusega saan (ja saavad ka paljud teised kursusekaaslased) tulevikus lähemalt tutvutud. Tõttöelda oli enamus informatsiooni, mis sellest loengust sain, see, mida ma ka ootasin sellisest teemast.

Viiendas loengus [5] rääkis meile Carolyn Fischer oma töö-ja õpikogemustest süsteemide administreerimise vallas. Loeng oli hariv, nii nagu enamus loenguid, kuid midagi paeluvat ega väga meeldejäävat ma sealt ei leidnud. Jutt oli loogiline ja ma sain kogu loengust sõnumi, et näe kõvasti vaeva ja sind tagab edu. Esitati ka muid soovitusi, tagamaks paremaid tulemusi töös ja hariduses. Lisaks rõhutati korduvalt, et selles töövaldkonnas on ajapiirangutest kinnipidamine ääretult tähtis. Ning rõhutati ka seda, et kui õpid, siis õpi juba korralikult. Kui juba EIK-i sisse said, tasub sellele täielikult pühenduda. Lisaks tasuks ära märkida, et sellel loengupidajal oli veidi teine vaatepilt naiste stereotüüpidest selles valdkonnas, võrreldes eelmise nädala loenguga. Paistis, et teda ei häirinud hetkeolukord, ning võttis asja positiivsest küljest. Kokkuvõttes ei olnud loeng küll kõige huvitavam, kuid ma sain aru, et informatsioon, mis sealt sain, on kasulik.

Kuuendas loengus [6] esines Kristjan Karmo testimise ja tarkvara kvaliteedi teemal. Loengupidaja oli üks karismaatilisemaid, ning lisaks veel meeldiva esinemisstiiliga, muutes teema vägagi huvitavaks. Tunnistan, et mu ettekujutlus teemast enne loengut oli väga teistsugune (kuid see viga sai loengu käigus ära parandatud). Ainuke mõte, mis mul testimisega seoses varem pähe turgatas, oli millegipärast arvutimängude testimisega seoses. Vähemalt sobis mu vale arusaam sellesse (valesse) stereotüüpi, et testimine on ainult neile, kes midagi muud väga ei oska (sest seda ma tõepoolest arvasin. Või siis vähemalt seda, et testimine on programmeerimise-valdkonna üks kõige madalamaid osi. Kui muid oskusi ei ole, peab alustama sealt). Kuid loengupidaja rääkis, et head testijad on vägagi kõrgelt hinnas, ja et normaalselt testida, peab olema küllaldaselt teadmisi koodikirjutamisest ja paljustki muust. Kuid loengut kokku võttes pean siiski tunnistama, et peale kogu ettekande ärakuulamist oli mul vähem soovi proovida testijana töötada, kui loengu alguses. Kuigi kogu loeng oli kaasahaarav ja huvitav, tuli härra Karmo jutu seest välja, et testijatel tasuks niiöelda olla paksem nahk, sest kriitikat saavad testijad palju. Loogiline on see küll, et kui kellegi programmist vigu otsid ja leiad, siis ei meeldi see enamasti programmeerijale endale. Kuid seda igapäevaselt teha ma väga ei tahaks. Kiusatus mitte koodikirjutaja tuju ära rikkuda oleks suur (ehk siis vigu mitte välja tuua), ning pidevalt ülekohtuseid süüdistusi saada ei oleks väga talutav. Ma ei suuda väga hästi negatiivset kriitikat taluda, ning seetõttu ei kipu nüüd ka väga sellist töökohta jahtima.

Seitsmendas loengus [7]rääkis IT tööturust Andres Septer. Kohe alguses pean kindlasti mainima, et loeng oli selle aine üks meeldejäävamaid ja omapärasemaid. Kuigi esitaja ei olnud just kõige karismaatilisem, oli jutt siiski voolav ning huvitav. Kuid see, mis loengu teistest kõrgemale seadis, oli just tema suhtumine, või õigemini esitlusviis. Olenemata sellest, et loeng toimus varahommikul, äratas see mu üllatavalt kiiresti üles ja jäi kogu ürituse jooksul tugevalt mu tähelepanu keskpunkti. Mõni võiks öelda, et ta tundus olevat väga pessimistlik, kuid mulle meenutas see pigem lihtsalt karmi reaalsuse väljaütlemist. Jutt, mis ta rääkis, oli puhas ja paljas tõde, ei mingit ilustamist ega muud sarnast. Pilt, mille ta niiöelda maalis, oli kirju, aga äärmiselt realistlik. Sest ega see reaalsus enamasti väga kena ei olegi. Või vähemalt suutis ta mind veenda, et ta on realist, mitte pessimist. Teemad, millest härra Septer rääkis, olid huvitavad, vaatenurk uudne (vähemalt minu jaoks, sest pean tunnistama, et tööturg on minu jaoks üpris tundmatu ala). Meeldejääv oli ka see, kuidas ta tõi välja vastanduvate teemade nii head kui ka vead. Loengu lõpus ei tekkinud tunnet, et ta oli lihtsalt välja öelnud, mis on tööturul hea ja mis halb, kuhu tasuks tööle minna ja mida vältida. Ta avardas mu väga kitsast vaatepilti tööturust, ning tekitas valikuvõimalusi juurde. Võin julgelt öelda, et sellest loengust ma tõepoolest õppisin palju. Kokkuvõttes oli see kindlasti üks huvitavamaid loenguid, ja kui saaksin vaid ühte loengut selle aine kõigist loengutest soovitada, oleks see kindlasti just seesama.

Kaheksandas loengus[8] oli teemaks suhtumine õppetöösse ja veebirakenduste turvalisus, loengupidajaks oli Elar Lang. Loeng ise oli vähemalt sama heal tasemel kui Andres Septeri oma. Võiks isegi öelda, et kõikidest loengutest senimaani, oli see enim inspireeriv õppima. Olen kuulanud varemgi korduvalt nii Tartus kui ka Tallinnas eri inimeste loenguid ja ettekandeid suhtumisest õppimisse, ja kuidas seda parandada, aga seda ma ei mäleta, et ükski neist oleks olnud sellisel tasemel, kui see, mida härra Lang esitas. Või siis vähemalt ei olnud ühelgi eelmisel sama võimast efekti. Mingil määral meenutas ta esitlus veidi Septeri loengut, sest mõlemad esitlused tuletasid meelde, et ega see reaalne elu kerge ei ole, ja et kui mõttetuks jääda ei taha, tasuks vaeva nägema hakata. Hariduse omandamist tasub võtta kui tööd. Kui suhtud õppimisse kehvasti, suhtud sa samamoodi ka töösse. Ning sellised töötajad väga kõrgelt hinnas ei ole. ütleksin isegi, et härra Lang peaaegu et ehmatas mind rohkem õppima, kuigi “ehmatama“ on võibolla liiga tugev sõna. Aga efekt, oli võimas sellegipoolest. Loengu kohta mul midagi negatiivset öelda ei ole, see oli tõepoolest nauditav ja huvitav loeng, mis veidi ka maailmapilti muutis. Veebirakenduste osa oli samuti väga huvitav, ning pani mõtlema, et tõepoolest peaks oma vanu paroole muutma hakkama.

Kokkuvõtteks võib öelda, et sel ainel oli nii huvitavaid kui ka vähemhuvitavaid loenguid. Ning kõigist loengutest eriti kaks olid tõepoolest tipptasemel, millest midagi rohkem nõuda ei saakski, vähemalt minu arvates. Mõlemad avaldasid mulle muljet, panid mind esitatud teemade üle mõtlema ja sundisid isegi tegutsema, et iseennast arendada-parandada. Nendeks kaheks olidki kaks viimast loengut (7. ja 8. loeng), mille kuulamine-nägemine oli kohe kindlasti väärt seda aega, mis sai igal neljapäeva hommikul ainesse investeeritud. Neid kahte loengut soovitaksin ma igal IT-tudengil tungivalt vaadata. Ning ka ülejäänud loengud olid suuremas osas asjalikud, kuigi mõnikord pakkus mõni neist vähem huvi kui oleks võinud pakkuda. Kokkuvõttes võin ainega ja esinejatega rahule jääda. Kõik need erinevad inimesed, kes meile esinemas käisid, avardasid mu vaatepilti IT-valdkonnast ning tutvustasid mind selle eri aspektidega


Õpingukorralduse küsimused

Küsimus A

Kukkusid eksamil läbi. Kaua on võimalik eksamit järele teha? Kellega kokkuleppida, et järeleksamit teha? Kuidas toimub järeleksamile registreerimine? Mis on tähtajad? Palju maksab, kui oled riigi finantseeritaval (RF) õppekohal? Palju maksab, kui oled tasulisel (OF) õppekohal?

Vastus

Eksamit on võimalik järele teha kahe semestri jooksul pärast aine õpetamissemestri lõppu, järeleksami tegemiseks tuleb kokku leppida vastava aine õppejõuga. Korduseksamite tähtajad määrab ainet õpetav õppejõud kooskõlas õppeosakonnas koostatud ajakavaga.[9] Korduseksami puhul on sellele registreerimine kohustuslik, ning seda peab tegema ÕISis vähemalt kaks päeva enne korduseksami toimumist. [10] Riigifinantseeritaval õppekohal ei ole korduseksamid tasulised. Kui oled tasulisel õppekohal, on korduseksamid tasulised ja nende tasu kehtestatakse rektori käskkirjaga ning arve kuvatakse ÕISis. [11]


Küsimus 1

Teisel või kolmandal õppeaastal avastad, et teine õppekava sobib paremini ja sa otsustad õppekava vahetada. Millised on tegevused ja mis ajaks tuleb need teha, et vahetada õppekava? Kas deklareeritud, kuid tegemata jäänud valikaine tuleb kolledži lõpetamiseks tingimata sooritada? Millega pean arvestama, deklareerides valikaineid üle õppekavas ette nähtud mahu (sh. deklareeritud, kuid sooritamata jäänud valikained)?

Vastus

Et vahetada õppekava, tuleb esitada EIK õppeosakonda rektori nimele vabas vormis kirjalik avaldus hiljemalt 1 tööpäev enne semestri punase joone päeva. Lisaks tuleb esitada ka nimekiri õppesooritustest, mille arvestamist sa uue õppekava osana taotled. [12] Deklareeritud, kuid tegemata jäänud valikaine ei tule kolledži lõpetamiseks sooritada, kui õppekavas ettenähtud mahus valikaineid on juba sooritatud. [13] Peab arvestama, et õppekava nominaalmahtu (180 EAP) ületavate õpingute eest tuleb tasuda. [14]

Ülesanne

Kui mitme EAP ulatuses tuleb õppekulud osaliselt hüvitada aasta lõpuks, kui esimese semestri lõpuks on olemas 24 EAPd ja teise semestri lõpuks 19 EAPd? Kui suur on teile esitatav arve?

Vastus

Aasta lõpuks tuleb õppekulud hüvitada 54-19-24=11 EAP ulatuses.[15] Arve suurus on 11*50=600 eurot. [16]


Viited