E-ITSPEA 4: Info- ja võrguühiskond

Tagasi kursuse esilehele

Infoühiskond - põhjalikud muutused

Alates XX sajandi teisest poolest teeb inimühiskond taas kord läbi põhjalike muutuste faasi - sama põhjalike, nagu seda oli üleminek küttimiselt-koriluselt põllundusele ja põllunduselt tööstuslikule tootmisele. Protsessi intensiivsus aga on ilmselt hoopis suurem - ühelt poolt on nii tootmis- kui ka hävitusvõimsus pea piiramatu, teisalt süveneb arusaam, et ka planeedi võimalustel on piirid. Toore jõuga lähenemine muutub üha ebaefektiivsemaks. Ühelt poolt võimaldab infoühiskonda siirdumine täiesti uusi ühiskondlikke mudeleid (lihtne näide: tänapäeval saab enda kodusest magamistoast teha asju, mille jaoks veel saja aasta eest oli vaja ettevõtet, kontorit või töökoda/vabrikut). Teisalt aga ei ole kuhugi kadunud inimlik ahnus ja võimujanu.

Tänane teemakäsitluse põhiallikatena tuleks ära mainida Robert Theobald ("The Rapids of Change"), Charles Handy ("The Future of Work", "The Age of Paradox" jt), Pekka Himanen ("Hacker Ethic"), Shoshana Zuboff ("The Age of Surveillance Capitalism"), Evgeny Morozov ("The Net Delusion"), Yochai Benkler ("The Wealth of Networks"), Manuel Castells, Vint Cerf ja mitmed teised Interneti jaoks olulist rolli mänginud mõtlejad (sealhulgas nii infoühiskonna entusiastid kui ka skeptikud ja hoiatajad - "valget" poolt rõhutavad enam näiteks Himanen ja Benkler, "musta" aga Morozov ja Zuboff).

Infoühiskonna "valged" stsenaariumid keskenduvad tehnoloogia positiivsele rollile - laiemad ja mitmekesisemad suhtlusvõimalused, "globaalne küla", uued äri- ja levitamismudelid (sh vana kooli häkkerikultuuri tagasitulek vaba tarkvara ja avatud lähtekoodina), nn igaühemeedia (ideaalis võiks sotsiaalmeedia edukalt tasakaalustada traditsioonilise meedia paratamatut kallutatust) jpm. "Mustad" stsenaariumid aga hoiatavad tehnoloogia sattumise eest autoritaarsete ühiskondade tööriistaks (hea näide on hiinlaste "Kuldne kilp" ehk nn Suur Hiina Tulemüür), samuti nähakse suurt probleemi olukorras "info => raha => võim" (Google, Meta, Twitter/X, Microsoft jpt).

"Lollina, lollina..." (Ruja)

Hiinlastel on ammusest ajast huvitav sajatus: "Elagu sa huvitaval ajal!". Esmapilgul võiks seda isegi heasoovimiseks pidada - elu peakski huvitav olema. Asja kurja olemust aitab mõista meenutamine, milliseid ajalooteemasid oli koolis huvitavam õppida - vist ikka neid, mille sees ise ei oleks tahtnud olla. Paraku ei saa enda eluaega ise valida.

R. Theobald nimetab ühes oma raamatus meid kõiki uue aja immigrantideks (uude aega saabumise mõttes - jõuame kohale ilma kohalikke inimesi ja olusid tundmata). Senine eeldus, et noor peab õppima, vana teab isegi, ei kehti enam. Õppimisprotsess muutub üha enam seniselt hierarhiliselt mudelilt võrgumudeli poole - enam ei istu "keegi tark mees" toatäie ammulisui vahtivate jüngrite ees, vaid õpiprotsess muutub üha enam kahesuunaliseks. Õppimise aeg ja koht ei oma sageli enam tähtsust. Konstruktivistlik õppimiskäsitlus, kus teadmisi konstrueeritakse olemasolevatest komponentidest (umbes nagu Lego!), muutub üha valdavamaks - teise inimesega kõrvuti samal erialal õppides õpime me üha enam erinevaid asju.

Kõik inimesed peavad omandama kunsti elada üle ja kontrollida nähtusi, mida Theobald nimetab "mõtteraputusteks" (mindquakes). See on punkt muutusteprotsessis, kus inimene tajub, et senine mudel enam ei kehti - tuleb luua või omandada uus. Eelkõige eeldab nendega toimetulek oskust jagada suured ja kardinaalsed "raputused" reaks väiksemateks, mida on kergem "seedida" (paralleeli võib tuua ülakorruselt allahüppamise ja trepist allatuleku võrdlusega).

Ühe positiivse "mõtteraputusena" võiks eraldi mainida internetiajastu uusi arendus-, tootmis- ja ärimudeleid, millest kirjutavad enda raamatutes Himanen ja Benkler. Himanen kirjutab "Häkkerieetikas" muuhulgas sellest, et omaaegne MIT ja Stanfordi häkkerikultuur (NB! Himanen kasutab sõna algset, positiivset tähendust "leidlik ja originaalselt mõtlev (arvuti)entusiast") on XXI sajandi alguses elanud läbi taassünni - toetudes arvutite ja Interneti massilisele levikule, vaba tarkvara liikumisele ja sotsiaalmeediale (näiteid võib aga leida ka mujalt - nii on tänapäeval võimalik enam-vähem kodustes tingimustes luua professionaalse tasemega heli- või videomaterjali). See aga on aidanud taas tõsta esiplaanile üksikisiku - aga mitte rangelt individualistlikus, vaid pigem kogukonnaliikme vormis. Paljude "uue aja" töötajate jaoks aitas see muuhulgas üle elada teist, negatiivset "raputust" ehk COVID-19 pandeemiat.

Paradoksaalne

Charles Handy on "Paradokside ajastus" toonud välja mõned huvitavad paradoksid:

• intellekt: käsitletakse kui kapitali erivormi, kuid keegi ei suuda seda samaväärselt hallata
• töö: tasuta töötamine on ebasoosingus => paljud tööd on tegemata ja paljud inimesed tööta
• tootlikkus: organisatsioonid nõuavad rohkemat tööd vähematelt inimestelt, ülejäänud jäävad tegevuseta => organisatsioonid muutuvad efektiivsemaks, ühiskond tervikuna aga ebaefektiivsemaks
• aeg: tehnoloogia võimaldab teha asju kiiremini, konkurentsi tõttu on aga vaba aega veelgi vähem
• rikkus: majandus sõltub nõudluse rahuldamisest, ent enimvajatavaid asju (õnn, tervis) ei saa toota ega müüa
• organisatsioon: peab olema korraga nii globaalne kui lokaalne (initsiatiiv vs meeskonnatöö)
• vanus: kiiresti liikuvat ühiskonda juhib vanem põlvkond, teadmise ülekanne aga ei toimi
• isik: isikuvabadus ja inimõigused vs grupihuvid
• õiglus: mis ühe jaoks on õiglane, ei pruugi seda olla teise jaoks

Mitmekülgne visionäär Manuel Castells toob võrguühiskonna omadustena välja järgmised punktid (kommentaare on siinkirjutaja veidi omalt poolt täiendanud):

• infopõhine majandus - majanduslike protsesside edukus on otseses sõltuvuses infost ja selle kättesaadavusest; infomajandus hõlmab ka põllundust ja teenindussfääri. Potentsiaalne oht on mitte sammupidavate ühiskonnaliikmete kõrvaletõrjumine - piisava regulatsiooni puudumisel on see oht suurem kui tööstusel põhinevas majanduses.
• globaalne majandus - tehnoloogilised sidemed on kasuks ühtedele ja tõukavad kõrvale teisi. Castells väidab, et "kolmas maailm" muutub üha eripalgelisemaks, "esimene maailm" toodab tõrjutust ning tekib ka peamiselt naistest ja lastest koosnev "neljas maailm", kuhu see tõrjutus suundub.
• võrkettevõte - uut tüüpi organisatsioon, mis algsest majanduslikust nähtusest areneb ka muude eluvaldkondade suunas.
• töö ja tööhõive muutused, paindtöötajad (flexi-workers) - tööpuudus eriti ei kasva, kuid suureneb tööpinge ja tööga rahulolematus. Uudsed meetodid võimaldavad paindlikumat lähenemist, kuid toodavad ka rohkem stressi. Ajutiste ja kaugtöösuhete osakaal kasvab.
• ühiskondlik tõrjutus ja polariseerumine - töö individualiseerumine ja võrgustumine nõrgestab ühiskondlike organisatsioonide, sh ka ametiühingute ja heaoluühiskonna mehhanismide kaitsvat toimet.
• tõelise virtuaalsuse kultuur - võrk muutub reaalseks meediumiks ja ka kultuurikeskkonnaks, kus levivatest sümbolitest saab üha enam kultuuriline reaalsus. Võrgumeedia saab poliitika lahutamatuks osaks.
• karm ja räpane poliitika - see muutub võrgumeediakeskseks ning mõnes mõttes veelgi julmemaks. Castells leiab, et a) poliitika vajab maksimaalselt lihtsat sõnumit, b) lihtsaim sõnum on kujund, c) lihtsaim kujund on isik, d) võimsaim poliitiline relv on negatiivne sõnum, e) parimaks negatiivseks sõnumiks on vastase isiksuse ruineerimine. Tulemuseks on räpase mängu osatähtsuse edasine kasv poliitikas.
• ajatu aeg - aeg muutub võrguühiskonnas üha suhtelisemaks (Internetis võime suhelda reaalajas inimesega teispoolt maakera, samas on meil päev ja temal öö või vastupidi).
• voogude ruum (space of flows) - ühiskondlikud protsessid sõltuvad kapitali-, info-, tehnoloogia- jm. voogudest ning on sellistena raskemine prognoositavad.

Eluks vajalikud oskused

Õppimine

21. sajandi haridusmaastik on väga mitmekesine. "Haridusturult" võib leida äärmiselt eripalgelisi lähenemisi, alates traditsioonilisest rangelt hierharhilisest ja rööbastesse seatud koolikorraldusest ja lõpetades kõikvõimalike alternatiivsete lähenemistega (millest mõnel, nagu Steineri/Waldorfi ja Montessori meetodid, on juba seljataga pikk ajalugu). Erinevad arusaamad ja mudelid on internetiajastul globaalselt kättesaadavad, olles avatud nii positiivsele kui negatiivsele infolevile.

Haridus on ka liikumas suurema individualiseerumise suunas. Traditsioonilise "samal ajal samas kohas"-õpetamismudeli kõrval on "eri aegadel samas kohas" (korrespondents- või konsultatiivõpe; e-õppe võidukäik on seda aga tugevasti marginaliseerinud), "samal ajal eri kohtades" (sünkroonne, tihti audio/video-põhine e-õpe) ja "eri ajal eri kohtades" (asünkroonne e-õpe, levinud näide on MOOC-tüüpi kursused) näol.

Ühe potentsiaalse ohutegurina akadeemilisele (sõna)vabadusele ja haridusele laiemalt aga tuleks välja tuua ideoloogilisuse pealetung (ja seda arusaamade spektri eri osadest). Kui keskaegne ketserite tagakius Euroopas, "rahvavaenlaste" jälitamine N. Liidus ja ka mõned sedalaadi sündmused tänapäeval (üks üsna värske näide on siin) on üldteada ja ka üldiselt hukkamõistetud (inimese võis mõista surma pelgalt tema arusaamade tõttu), siis mitmed teised häirivalt sarnased protsessid kipuvad jääma tähelepanuta (eriti tuleks siin tähelepanu alla võtta nn tühistamiskultuur).

Töötamine ja karjäär

Liverpooli Hope'i Ülikooli õppejõud Paul Redmond tõi juba oma 1995. aasta ettekandes (paraku on see varem võrgus olnud materjal nüüd maha võetud, ent on leitav Interneti Arhiivist) välja huvitavad tendentsid rõhuasetuste muutumisest tööalase ettevalmistuse vallas. Ehkki ajalise distantsi tõttu võib tänaseks suurel määral juba öelda, et Redmondi olevik on meie minevik ja tulevik meie olevik, ent need punktid ei ole ajakohasust kaotanud.

Rõhuasetused traditsioonilises ja tulevikuühiskonnas

Traditsiooniline	Tulevik
Selgus	Hägusus, mitmekesisus
Tööandja	Klient
Tööülesanne (job)	Väärtuse lisamine
Karjäär	Portfoolio
Edutamine	Isiksuse areng
Kraadiõpe	Elukestev õpe

Nagu tabelist nähtub, on märksõnaks "paindlikkus". Isegi Jaapanis, kus kehtis kaua aega "töökoht kogu eluks" -mudel, on globaliseeruv kapitalism sundinud üha enam firmasid vahetama oma tööjõudu kaugelt sagedamini, kui see tugevate traditsioonidega ühiskonnas varem kombeks on olnud. Seega on tuleviku tööturg ilmselt nende noorte päralt, kel tugev ja mitmekülgne baasharidus kombineerub avatud mõtlemise ja õpivalmidusega.

Veel üks huvitav mõiste on McJob - näiteks Douglas Coupland on seda defineerinud kui "madala palga, prestiiži ja inimväärikusega ning ilma tulevikuväljavaateta tööd teenindussfääris" (vihje ühele tuntud ettevõttele on muidugi ilmselge). Samas on sedalaadi töö olemas ka infoühiskonna tingimustes - siia võib liigitada nii otsesemad paralleelid mõne lahjemat sorti arvutipoeketi klienditeenindaja näol, aga ka mõnedki esmapilgul "popi ja noortepärase" digimajanduse tegevused (eriti võib neid leida hämaramat sorti ettevõtmistes nagu rämpsreklaam, "trollivabrikud" jms).

Uutmoodi töötegemine?

Mitmest allikast on pakutud, et meie praegune majandussüsteem on üles ehitatud tootmise, ostujõu ja töökohtade arvu pidevale kasvule. Tulemuseks on William Gombergi ütluse järgi "pöörleva dervishi sarnane majandus, mis vajab oma eksistentsiks tarbimishullust" (whirling dervish of compulsive consumption).

See mehhanism kaotab oma efektiivsust mitmel põhjusel. Esiteks on tarbimine äärmiselt ebaühtlane - rikaste ja vaeste vaheline lõhe suureneb nii mikro- kui makrotasandil (riikide lõikes). Kulutused keskkonna säilitamisele kasvavad. Inimeste tööaeg muutub. Tehnoloogilise arengu pahupoolel näeme, kuidas tehnika kasutuselevõtt kaotab üha enam töökohti (hea näide - pikemat aega Tapal ja Ida-Virumaal toimuv). Tarvis on mingit uutlaadi lähenemist.

Charles Handy väitis juba 1984. aastal, et tööpõhised (labour-based) ametid on asendunud oskuspõhistega (skill-based) ning üha enam toimub viimaste järkjärguline asendumine teadmus- või infopõhistega (knowledge-based). Tänaseks on see üldjoontes selgelt nõnda, ehkki kaks varasemat tööliiki pole samuti kadunud.

Vastavalt on muutunud ka töötamise mudel - varasem "tööl käimine", kus inimene läks teatud kohta teatud ajavahemikuks (tüüpiliselt 8 tunniks) ja täitis teatud kindlaid ülesandeid, on asendumas paindlikemate variantidega. Uuemad mudelid ei nõua töötajalt iseenesest ei täispäevalist kohalolekut ega täit tööpäeva - uute lahenduste abil saab ülesandeid täita kiiremini ja ilma füülisilise kohalolekuta. Töökoht võib olla ka kodus, mis võimaldab transpordikulude arvelt kokku hoida.

Tänapäevane töömudel annab suure vabaduse, kuid nõuab hoopis suuremat vastutustunnet. Ka võib selline töötamine olla lühema kestuse vastukaaluna intensiivsem ja stressirohkem. Kodustöötamise puhul on ehk suurimaks probleemiks (mida ka Eestis näha on) oht kaotada töö-ja puhkeaja vaheline piir - tööstress jääb pidevalt kestma ja tulemuseks on kiire läbipõlemine.

Huvitava paralleelina ennustas Handy omamoodi tsunftikorra taassündi - väikesed, hajali paiknevad (kuid moodsa IKT vahenditega varustatud) meistrite kollektiivid loovad oma toodangu ja ka turustavad seda, jäädeks vabaks suurettevõtte bürokraatiamasinast. Isegi masstoodangu puhul on selline "käsitöönduslik" lähenemine tehnoloogia arengust tulenevalt võimalik. Tänaseks on ka see Handy mõte paika pidanud - Handy "tsunft" on sisuliselt idufirma ehk startup.

Ka ennustas Handy, et tööturul omandab üha suurema tähtsuse teenindussektor - kuid nüüd mitte enam massteenuste osas, vaid personaliseeritud, isikule suunatud teenuste tarnijana. Sedagi näeme tänapäeval, kõige selgemalt ilmselt erinevates loomemajanduse harudes (mõnevõrra äärmusliku näitena võib tuua kasvõi virtuaalsete rõivaste disainijad Second Life'is).

Pekka Himanen toob "Häkkerieetikas" välja huvitava paralleeli - senine töömudel ja ka tööeetika pärineb... kloostrist. Range režiim ja kord, karistused eksimuste eest, töö väärtustamine töö enese pärast, üks ühine kindel mõttesuund, kindel mõttemall ning lootus tulevasele kompensatsioonile (kas ei meenuta see kirjeldus tööd nii mõneski tänapäeva suurfirmas?). Häkkeri töömudel ja -eetika aga on pigem akadeemiliste juurtega - akadeemia on ikka eelistanud sisu vormile, andnud sõna- ja mõttevabaduse ning tihti tunnustanud ka pealiinist erinevaid seisukohti. Sellise tööeetika valdavaks muutumist ennustas Himanen ka lähituleviku jaoks - umbes 20 aastat peale raamatu ilmumist ei ole häkkerlik lähenemine küll valitsev, kuid seda võib siiski kohata paljudes ettevõtetes (eriti tehnoloogiasektoris ja idufirmades).

Ühiskond võrgus ja võrguühiskond

Ühelt poolt on Internet kõigest järgmine loogiline samm inimeste poolt kasutusele võetud kommunikatsioonitehnoloogiate ahelas - alates suitsusignaalidest ja lõpetades trükisõna ja telefoniga. Niipidi vaadatuna on kogu E-äri, võrguajakirjandus ja jututoad lihtsalt vanad asjad uues tehnoloogilises kuues. On avaldatud arvamust, et nähtust nimega küberruum ei ole üldse olemas ja netist vaatab meile vastu seesama ühiskond, mis võrguvälises elus.

Samas on ka varasemad kommunikatsioonitehnoloogiad muutnud ühiskonnaelu päris tuntavalt. Ameerika ja Euroopa lähenemine teineteisele peale 1866. aasta telegraafikaabli paigaldamist muutis tugevasti nii äri kui ka näiteks ajakirjandust. Lähema näitena võime tuletada meelde, kuidas muutus meie telefonivestluse stiil mobiiltelefonide kasutuse tulekuga - korraga "oli aeg raha", suhtlus muutus konkreetsemaks, kontsentreeritumaks ja vähem formaalseks.

Internet lõi uut tüüpi kogukonnad, kus inimeste füüsiline asukoht ei mänginud enam mingit rolli - tähtsam oli ühine mõttemudel, huvid ja tõekspidamised. Interneti ühe pioneeri Vinton Cerfi arvates on selle põhjuseks eelkõige Interneti võimaluste mitmekeskisus - ta ühendab endas pea kõigi varasemate tehnoloogiate omadused. Eriti oluliseks faktoriks on kahesuunalisus (võib võrrelda kommenteeritavuse seisukohalt näiteks Postimehe paber- ja võrguversiooni), samuti lisab Internet senistele suhtlemistüüpidele "üks ühele", "üks mitmele", "mitu ühele" ja "mitu mitmele" veel terve hulga "halle toone", mis iseloomustavad ka vahetut inimsuhtlust (häid näiteid võib leida näiteks võrgumängude suhtluskanalitest).

Võrgusuhtluse psühholoogilisi ja kommunikatsioonilisi iseärasusi käsitleme lähemal ühes teises teemas.

Puudus saab otsa?

Yochai Benkler väidab oma raamatus "The Wealth of Networks", et info erineb kardinaalselt eelnevatest põhiressurssidest (maa, vesi, maavarad, kuld, kapital) - see levib mitte liikudes, vaid paljunedes:

• Sul on kaks õuna. Annad ühe ära. Kummalegi jääb vaid üks
• Sa tead kahte anekdooti. Räägid ühe ära, kuid tead endiselt kaht - nüüd teab lihtsalt üht ka keegi teine

Benkler räägib ühest mõistest, mida on internetiajastul üha enam hakatud võimalikuks pidama - selleks on puudusevaba majandus (post-scarcity economy). See on olukord, kus ühiskonna põhiressursiks on info, mis ei saa kunagi otsa, küll aga on majanduse aluseks selle võimalikult mitmekülgne kasutamine (looming, erinevad e-teenused jpm). See aga ei toimi enamasti mitte "tükitööna" nagu varasematel aegadel, vaid määravaks saab kvaliteet ja loov mõtlemine. Benkler nimetab ka kolme peamist ühiselu sfääri, kuhu kogukondlik lähenemine on kõvasti tagasi tulnud (vahepeal olid esiplaanil kapital, raha ja kasum) - nendeks on info, teadmised ja kultuur.

Kommentaarina: raamatu ilmumisest on möödunud juba hulk aega ning tagantjärele vaadates on Benkleri mitmed ideed ka täppi läinud, kuid puudusevaba majandust ei ole veel õnnestunud luua - tõenäoliselt on põhjuseks asjaolu, et ka "täiesti puhast" infoühiskonda (kus info oleks täiesti valdav ressurss) samuti veel pole. Seega ilmselt oli autor siin natuke idealistlik - samas aga võib tuua välja mitmeid kogukondlikke ettevõtmisi, kus "vana" ja "uus" on kokku sulandunud (näiteks Eestiski tegutsevad investeerimiskogukonnad, kus ühelt poolt käib traditsiooniline ja individuaalne "rahategemine", teisalt aga toetatakse üksteist ja jagatakse kasulikku infot).

Lõpetuseks ja koputuseks ehk tõmbame Tansaaniasse neti sisse ja kõik saab korda?

Sedalaadi arvamusi on avaldanud mitte vaid tavalised netifanaatikud, vaid ka üsna lugupeetud inimesed. Mitmedki näevad Netis imerohtu kõigi ühiskonna hädade vastu. Siiski - tuletagem meelde, et nr 1 netiriik maailmas on ka kõige rikkam riik, arengumaade netistumistase on küllaltki suures korrelatsioonis elatustasemega. Seega infoühiskonda siirdumine ei ole ilma tugeva majandusbaasita võimalik.

Tagantjärele on päris huvitav vaadata Eesti arengut selles kontekstis. Endine nõukogude asumaa ja idablokist pärit kääbusriik võttis kätte ja alustas kõlava nimega programmide abil infoühiskonda ehitama. Piltlikult öeldes üritati sapakast 150 km/h kätte saada. Pikka aega suudeti ülekuumenemist üsna napilt vältida ja tulemusi võib Euroopagi mastaabis heaks pidada, kuid areng saab toimuda vaid seni, kuni ülejäänud sotsiaalne infrastruktuur ees lippava IKT-sfääriga sammu jaksab pidada. Vastasel juhul hääletavad inimesed muuhulgas ka jalgadega.

Nii nagu Tansaania lambakarjust ei aita karjamaale paigaldatud terminal, nii ei ole Eesti peost suhu elaval pensionäril olulist abi netipanga uusimast veebikujundusest või isegi ID-kaardist. Tasuks meelde tuletada kuningas Kokot doktor Dolittle'i lugudest, kes pidas postmarke "uut moodi nõiduseks" ja oli väga pahane, kui postkasti pandud kiri nõiaväel kohale ei jõudnud (alles siis sai ta teada, et vaja on ka postkontorit, postiljone ja muid tähtsaid tegureid)... Lisaks muule on tarvis ka uute lahenduste reaalset juurutamist - ehkki näiteks pikaajaliselt töötu inimene võib koju veetud Interneti püsiühenduse abiga saada end uuesti tööle, ei sünni see automaatselt: vaja on eelnevat teavitamist olemasolevatest võimalustest, samuti eri määral juhendamist.

Märkusena: "Internetidemokraatia" suhtes üsna hapult skeptilisel Evgeny Morozovil on ilmselt õigus selles, et ühiskondlikke probleeme, mille juured on poliitikas, ei saa lahendada parema netiühenduse ja rohkemate nutiseadmete abil - ka viimase aja kogemused erinevate nn värviliste revolutsioonide osas eri paikades näitavad pigem sinnakanti, et teatud aja pärast võtab autoritaarne pool tehnoloogia (mustas variandis) samuti kasutusele ning suudab seda efektiivsemalt kasutada kui hajutatud "mässajad". Seega ei ole infoühiskond võluvits ka poliitilistes küsimustes. Mitmed teised autorid, nagu Shoshana Zuboff ja Mark Andrejevic, on toonud infoühiskonna musta poolena välja inimeste jälgimise ja jälitamise majanduslikel motiividel - esimene kasutab mõistet "jälgimiskapitalism" (surveillance capitalism), teine aga kirjutab "digiaedikust" (digital enclosure) ehk olukorrast, kus iga digitaalne toiming jätab maha üleskorjatava ja salvestatava jälje. Nendel teemadel aga arutame sel kursusel lähemalt hiljem.

Nii et üsna ilmselgelt on ka tänapäeva tehnoloogilises maailmas vaja rohkem teadvustatud sotsiaalset mõõdet. Taas kord tuleks tsiteerida Himast ja tema häkkerieetikat, mis laiemalt rakendatuna aitaks ilmselt üksjagu vähendada tänase majandussüsteemi kohatist inimvaenulikkust:

• Töö peaks olema ühtlasi ka hobi - tõelist häkkerit ei meelita mistahes rahamäega, kui töö talle vastukarva on või mitte midagi ei paku.
• Elu ei tohiks võtta surmtõsiselt - väike mängulisusemoment aitab paljudel juhtudel töö efektiivsust oluliselt suurendada.
• Kokkurabamine on Paha Asi - häkkerid ei mõista inimesi, kes vajavad õnneks "veel üht miljardit". Kui elujärg on kindlustatud nii endale kui lastele, siis võiks midagi ka teistele jätta. Häid näiteid on selles vallas mitmeid. Tasub meenutada vana indiaanlast ja tema küsimust: "Valgel mehel on vaid üks paar jalgu. Milleks talle siis viied saapad?"
• Kas meie elu on reede või pühapäev? Euroopa traditsioonis on reedesel päeval paha maik juures - sel päeval löödi risti Jeesus Kristus, ka inimkonna pattulangemine toimus mõndadel andmetel just sel päeval. Reede on töönädala viimane päev ja reedehommikust väsimust ja nädalalõpuootust teavad ilmselt paljud. Pühapäev seevastu on hoopis teistsugune - Jeesuse ülestõusmise päevana on see Euroopas ligi kaks tuhat aastat olnud puhkamise ja mõtisklemise aeg. Tänapäeval võib nädal otsa töörakkes olnud inimene teha pühapäeval seda, mida ise tahab. Niisiis: kas elame pidevalt reedes - väsinuna ja pikisilmi nädalalõppu oodates - või oleme oma elust teinud pühapäeva?
• Kirglik elu - see ei tähenda mitte pimesi instinktidele allumist, vaid kõige tegemist "täie rauaga". Idamaine tarkus õpetab: "Kõndides kõnni, istudes istu - peaasi, ära uimerda" (märksa tuntumas versioonis ütles sama üks väike, suurte kõrvadega tegelane ühes hittfilmis: "Tee. Või ära tee. Proovimist ei ole").

Ja kõige lõppu kaasamõtlemiseks küsimus: kas inimene elab selleks, et töötada - või töötab selleks, et elada..?

Viiteid

• ANDREJEVIC, Mark (2007). iSpy: Surveillance and Power in the Interactive Era. University Press of Kansas.
• BENKLER, Yochai (2006). The Wealth of Networks: How Social Production Transforms Markets and Society. Yale University Press. http://cyber.law.harvard.edu/wealth_of_networks/Main_Page
• CASTELLS, Manuel, CARDOSO, Gustavo (eds)(2005). The Network Society: From Knowledge to Policy. Center for Transatlantic Relations. https://communication.biu.ac.il/sites/communication/files/shared/qstl__castell_d1_3-21.1-80.pdf
• HANDY, Charles (1984). The Future of Work. John Wiley & Sons.
• HANDY, Charles (1995). The Age of Paradox. The Harvard Business Review Press.
• HIMANEN, Pekka (2001). Hacker Ethic and the Spirit of Information Age. Random House. https://books.google.ee/books/about/The_hacker_ethic_and_the_spirit_of_the_i.html?id=ERRtQgAACAAJ&redir_esc=y
• MOROZOV, Evgeny (2011). The Net Delusion: The Dark Side of Internet Freedom. PublicAffairs Books.
• REDMOND, Paul (2000). The Future of Work. Presentation at the "Future of Work" Conference at Liverpool Hope on 8 June 2000
• ZUBOFF, Shoshana (2019). The Age of Surveillance Capitalism: The Fight for the Future at the New Frontier of Power. Profile Books 2019.
• THEOBALD, Robert (1987). The Rapids of Change: Social Entrepreneurship in Turbulent Times. Knowledge Systems.

Uuri & kirjuta

• Uuri Eesti infoühiskonna arengukava 2030 ja kirjuta sellele lühike SWOT-analüüs (tugevused, nõrkused, võimalused, ohud).

---

Tagasi kursuse esilehele
Käesoleva materjali kasutamine ja levitamine on sätestatud Creative Commonsi Autorile viitamine + Jagamine samadel tingimustel 3.0 Eesti litsentsi (inglise keeles CC Attribution-ShareAlike ehk BY-SA) või selle uuema versiooniga.