Virtuaalsed privaatvõrgud

Ülevaade - arenduses

Virtuaalne privaatvõrk (ingl.k Virtual Private Network, VPN) on sisuliselt süsteem kahest või rohkemast privaatsest võrgust, mis on ühendatud üle avaliku telekommunikatsiooni võrgu. VPN kasutab krüpteeringut ja autentimisprotokolle andmete turvaliseks üle kandmiseks ühendatud võrkude vahel. [1]

Vajadus

Avalikes võrkudes (nt. Internet) edastatakse andmeid sageli inimloetava avateksti (cleartext) kujul. Kuna andmed läbivad sageli mitmeid erinevaid võrke ning seadmeid, tuleb arvestada mitmete turvakaalutlustega. [2]

Üks lihtsamaid meetodeid arvutivõrkudesse sisse tungimiseks on varastada parool, mida kantakse üle avaliku võrgu vahendusel avateksti kujul. Antud ründe läbiviimiseks kasutatakse erinevaid sniffer rakendusi, mis on võimelised salvestama ja analüüsima võrguadapterit läbivaid andmeid. Lisaks paljudele legaalselt alla laetavatele sniffer rakendustele võib paroolide varastamiseks kasutada ka "trooja hobustena" tuntud kurivara. Toimiva kasutajanime ja parooliga varustatult võib ründaja kergelt süsteemi sisse logida ning üritada arvuti enda kontrolli alla haarata. Ebasündsate plaanidega isik, kes paigaldab snifferi kõrge hõivega võrgusuhtluse punkti või trooja hobuse populaarsesse veebiteenusesse, võib omandada ligipääsu tuhandetele arvutitele. [3]

Süsteemi sisse murdmine andmete vararastamise eesmärgil ei pruugi sageli vajalik olla. Sniffer rakendued suudavad salvestada ning analüüsida valdavat osa krüpteerimata võrguliiklust, sealhulgas e-maile, saadetavaid faile, VoIP vestlusi ning IM vestlusi. Kindlasti tuleks märkida, et snifferite kujul on tegu legaalsete tarkvaralahendustega võrkude haldamiseks ning turvamiseks. Seetõttu on neid väga kerge kasutusele võtta ning äärmiselt keerluline avastada, eriti juhtmevabades võrkudes. [4]

Tunneli loomine

Virtuaalse privaatvõrgu kujul on on tegemist turvatud lahendusega andmete vahetuseks usaldatud osapoolte vahel, mis ei ole avatud avalikule liiklusele. Kaugkasutajad ja erinevad kasutuskohad on võimalik ühendada läbi privaatse tunneli.[5]

VPN tunneli puhul luuakse loogiline võrguühendus lõppseadmete vahel, mis ei pruugi füüsilises topoloogias üksteise kõrval paikneda. Selles ühenduses kapseldadakse vastavas VPN formaadis loodud võrgupaketid vajaliku baas- või transpordiprotokolli abil ning saadetakse VPN serverile. Kapseldus eemaldatakse sihtpunktis.[6]

VPN liigid

Kaks levinumat VPN liiki on Remote-Access VPN ja Site-to-Site VPN.

Sissepääsu VPN (Remote-Access VPN), vahel tuntud kui virtuaalne privaatne sissehelistamisvõrk (virtual private dial-up network, VPDN), on kasutaja ja kohtvõrgu vaheline ühendus mida kasutatakse firmades, kelle töötajatel on tarvis ühenduda privaatse võrguga erinevatest kaug asukohtadest. Sissepääsu VPN tellitakse tavaliselt ettevõte teenusepakkujalt (enterprise service provider, ESP), kes paigaldab võrgupääsu serveri ja pakub kaugkasutajatele tarkvara võrguga ühendumiseks.

Site-to-Site VPN jagub omakorda kaheks:

• Intraneti VPN: peamiselt suuremate ettevõtete jaoks ja on mõeldud firma osakondade ühendamiseks turvakanali abil ühtsesse võrku peakontoriga.
• Ekstraneti-VPN: mõeldud klientide ja partnerite turvalise ühenduse tagamiseks firmade kohtvõrkude ühendamise abil.

Kasutatud kirjandus

[1] http://www.csupomona.edu/~ehelp/vpn/what_is_a_vpn.html
[2] http://whatis.techtarget.com/definition/0,,sid9_gci1206264,00.html
[3] https://docs.rice.edu/confluence/pages/viewpage.action?pageId=25173986
[4] http://www.spamlaws.com/how-packet-sniffers-work.html
[5] http://www.ehow.com/how-does_4926227_a-vpn-work.html
[6] http://compnetworking.about.com/od/vpn/a/vpn_tunneling.htm

Autorid

Markus Kont A21 - ülevaate osa, Siim Männart A22