E-ITSPEA 6: Arvutid ja paragrahvid Iː tants intellektuaalomandi ümber

From ICO wiki
Revision as of 22:04, 14 November 2020 by Kaido.kikkas (talk | contribs)
Jump to navigationJump to search

Tagasi kursuse esilehele


Sissejuhatus

IT inimesed kipuvad aeg-ajalt arvama, et seadused võiks jääda poliitikute ja juristide pärusmaaks ning neid see valdkond ei puuduta. Ent juba IT lühikese ajaloo jooksul, ammugi siis laiemas mõttes tehnoloogia palju pikema arengutee käigus on korduvalt nähtud, mida võib teha lollide ja ahnete inimeste kätte sattunud võim. Seetõttu peaks ka IT-inimene vähemalt enda valdkonna seadusandlust päris hästi tundma - käesolev loeng keskendub autorsusele ja sellega seonduvatele küsimustele, kuid laiemas kontekstis võiks arvutimees või -naine tunda ka asja- ja lepinguõigust ning veel mõnda juura haru, et vältida endale päheistumist ülemuste ja tööandjate poolt.

Täna aga on peamiseks teemaks asi, mida mõned siiani "intellektuaalomandiks" nimetavad. Siinkirjutaja leiab (koos paljude teistega), et juba see mõiste ise ei ole just õnnestunud, kuna erisused traditsioonilise füüsilise omandiga on päris suured ning selle mõiste alla on kokku kuhjatud väga erinevad juriidilised vahendid (patent, litsents, kaubamärk, autoriõigus...), mida tuleks käsitleda eraldi. (See ei tähenda, et autor ei peaks saama oma töö eest tasutud, lihtsalt praegune lähenemine on internetiajastul osutunud selgelt ebatõhusaks.) Ent kuna täna kehtib enamikus maailma riikides veel senine süsteem, siis tuleks seda tunda - kasvõi selleks, et ajapikku midagi paremat asemele pakkuda.

Senised arusaamad ja nendest tulenevad probleemid

XX sajandi arusaamade kohaselt tähistab intellektuaalne omand kõiki inimese vaimsest tegevusest tulenevaid resultaate, nagu ideed, leiutised, luuletused, maalid, teosed, tarkvara. Intellektuaalomand on olemuselt õigus. WIPO (Rahvusvaheline Intellektuaalomandi Organisatsioon) definitsiooni alusel hõlmab intellektuaalomand õigusi, mis on seotud:

  • kirjandus- ja kunstiteostega ning teadustöödega;
  • interpreetide poolt esitamisega, fonogrammidega, raadio- ja teleülekannetega; leiutistega;
  • teadusavastustega;
  • tööstusdisainiga;
  • kauba- ja teenindusmärkidega, kaubanduslike nimede ja tähistega;
  • kaitsega kõlvatu konkurentsi vastu
  • ja kõiki teisi õigusi, mis tulenevad intellektuaalsest tegevusest tööstuse, teaduse, kirjanduse ja kunsti alal.[1]

Intellektuaalomandil selle WIPO definitsiooni järgi on palju materiaalse omandi tunnuseid. Näiteks kujutab ta endast vara, mida võib üürida, rentida; mis võib olla ostu-müügi lepingu objektiks, tasuta üleandmiseks etc. Kõige tähtsam erinevus - intellektuaalomandit ei saa määratleda füüsikaliste parameetrite ja kaitsta füüsilise valduse alusel. See on aga ka üks suurimaid vastuolude allikaid - objekt on piisavalt "hägune", et võimaldada eri lähenemisi ning tulemuseks on olukord, kus määravaks ei osutu mitte objekti kvalitatiivsed omadused, vaid sisuliselt objektivälised tegurid.

Sellisena on intellektuaalomandi peamised eripärad:

  • Õiguste tähtajalisus - omandiõigus kinnisasjale võib isikule kuuluda tähtajatult (tänu sellele sai näiteks võimalikuks õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine). Intellektuaalomandi õigused on tähtajalised st. seadusandluses fikseeritud tähtaja jooksul on õiguste omanikul võimalus saada loomeresultaadi kasutamisest tulu. Selle tähtaja möödumisel muutub resultaat kõigile vabalt kasutatavaks. Ühest küljest peaks see autorile tagama võimaluse saada oma loomingu eest õiglast tulu, teisest küljest andma ka kogu ühiskonnale võimaluse loomingut kasutada (praktikas see nii hästi kokku ei klapi). Suurim probleem on siin omal ajal võib-olla adekvaatsetegi tähtaegade ebarealistlik pikkus - näiteks 20 aastat patendi ja 70 aastat peale autori surma autoriõiguse puhul.
  • Õiguste territoriaalsus - loometulemusi ja neist tulenevaid õigusi kaitstakse ainult riigi territooriumil selle riigi alaliste elanike suhtes, omandiõiguse puhul tunnistatakse mingi asja omanikuks olemist kõikides riikides ja seda kaitstakse vastava riigi õigusega. Territooriumi ületamisel on ainsaks vahendiks rahvusvahelised kokkulepped (konventsioonid) ja riikidevahelised kahepoolsed kokkulepped. Ent ajaloost on teada tihti olukordi, kus just suurriigid eelistavad vastavatest lepingutest kõrvale hoida (näiteks tegi seda pikka aega USA, kus kohalike autorite looming oli küll seadustega kaitstud, eurooplasi võis aga takistamatult "pirada") või reaalelus lihtsalt vilistavad lepingutele (Venemaa ja Hiina). Probleemseks muutub asi ka juhul, kui ühe riigi olusid arvestavat seadustikku hakkatakse jõuga eksportima teistesse maadesse - käesoleval ajal on paraku seda näha päris tihti.

Intellektuaalomandi suurim sisemine vastuolu on ilmselt vabade ideede ja nende "kaitstud" rakenduste vahel. Et siin täpset piiri tõmmata on äärmiselt raske, on kogu intellektuaalomandi kui mõiste ajalugu täis kurbi näiteid inimliku ahnuse ja väikluse võidutsemisest ühiskondlike huvide ja üldise arengu üle. Mõned näited (täpsemalt võib lugeda Larry Lessigi raamatust "Free Culture"):

  • 1875. aastal asutatud American Telephone & Telegraph Corporation, nüüdse nimega AT&T monopoliseeris patentide abil suure osa tärkavast kommunikatsioonitööstusest. Tulemuseks on raadio laiema kasutuselevõtu lükkumine 20 aasta võrra.
  • Edmund Germeri 1927. aasta patendid päevavalguslambile ostab ära suurim hõõglampide tootja General Electric - päevavalguslamp ilmub laiema avalikkuse ette samuti tunduvalt hiljem.
  • Mitmeid päris koledaid näiteid pakub farmaatsiatööstus (näiteks AIDSi ja sclerosis multiplex'i ravimite patenteerimine, tulemuseks on ravimite monopoolne tootmine, kõrged hinnad ja kättesaamatus näiteks arengumaade inimestele), samuti mitmed toiduainetetööstuse harud (patendid geneetiliselt muundatud taimedele, mis katavad mitte vaid konkreetset meetodit, vaid pea kogu taimekasvatusprotsessi).

Globaalsel tasandil on intellektuaalomand paraku suurendamas lõhet suurte ja väikeste, rikaste ja vaeste vahel. Intellektuaalomandi rakendamine eeldab tema hägusa olemuse tõttu juristide armeed, mille pidamine on jõukohane vaid vähestele.

Suurte probleemidena võib veel välja tuua järgmisi asjaolusid:

  • "Jänese sõbrad ja sugulased" - kes "Karupoeg Puhhi" on lugenud, teab seda seltskonda: neid oli palju ja keegi ei teadnud täpselt, kes nad on ja millega tegelevad. Sarnane seis on tänapäeval ka IO ümber: lisaks autoritele tahavad "oma osa" saada ka igasugused mänedžerid ja nende assistendid, esindajad ja turustajad ning kümned teised asjapulgad, kelle äratoitmise vajadus viibki tihtilugu ebaeetiliste käikudeni kasumi maksimeerimisel.
  • Seadusandluse ja kõrgtehnoloogia olemuslik erinevus - hea seadus on selline, mida ei pea iga aasta muutma (kujutage ette olukorda, kus käibemaksumäära muudetakse iga 2 kuu tagant). Tänane tehnoloogia aga muutub niivõrd kiiresti, et senine seadusloome protsess ei jõua parimalgi juhul enam sellele järele.
  • "Ämmaemand-keevitaja" - adekvaatse lahenduse jaoks oleks vaja inimesi, kes on võrdsel määral eksperdid nii juriidilistes detailides kui ka tehnoloogia peensustes. Neid aga ei ole kuigi palju. Reaalne tagajärg on "igaks juhuks" tohutu liiaga võetud õiguskaitseaktid, mis lisaks konkreetse lahenduse "reserveerimisele" sulgevad tee ka täiesti erinevatele sama valdkonna lahendustele (vt. Germer ja Bell).

XX sajandi intellektuaalomandi käsitluse põhimõisteid

WIPO mudeli põhilised komponendid on

Tööstusomand

Selle termini alla koondab WIPO rea erinevaid seadusandlikke sätteid, mis on eeskätt suunatud toodete, menetluste, leiutiste jms tööstussfääri väljundi õigusliku staatuse määratlemisele. Märkusː lisaks siinloetletutele kuulub siia ka nn kaitstav geograafiline tähis, kuid et sel tehnoloogiamaailmas olulist rolli pole, siis seda me siinkohal ei käsitle.

Patent

Patent mingi leiutise eest on leiutajale vastava ameti poolt taotluse alusel kinnitatud ajutine monopoolne õigus. Uue patendi kehtivusaeg on eri paigus erinev, kuid enamasti on kehtivusajaks 20 aastat. Patendiga antakse vastavalt Ameerika patendisõnastusele "õigus keelata teistel leiutise valmistamine, kasutamine, levitamine ja müümine" ning ka selle sissevedu mujalt. Patendi kui õigusliku instrumendi peamiseks probleemiks on asjaolu, et ta ei garanteeri õigust eespoolmainitud tegevusi ise teha, kuid välistab teised tegijad - nii on see paraku ajaloolises perspektiivis osutunud rohkem kui ühel korral oluliseks arengupiduriks.

Kasulik mudel

Sarnaneb patendiga (on nimetatud ka "väikepatendiks"), kuid on mõeldud arendusprotsessi vahetulemustele ja prototüüpidele. Seetõttu on tal madalamad registreerimisnõuded, kuid ka lühem kehtivusaeg (enamasti 10 aastat).

Tööstusdisain

Mõeldud tagama mingi toote väljanägemise või eripärase kujunduse (mis ei tulene üksnes toote funktsioonist) kaitset järeletegemise eest. IT-maailmast pakub häid näiteid Apple - alates omaaegsest Macintoshist ja lõpetades iPodi ja iPadiga. Euroopas on tööstusdisain omanikule registreeritav kuni 25 aastaks (5-aastaste perioodide kaupa). Põhiprobleem on siin hägususes – kui palju on vaja, et olla "piisavalt erineva väljanägemisega" ning kes seda otsustab (disainer, tehnoloog, ametnik või jurist; sama küsimus esineb ka mujal tööstusomandi juures)?

Kaubamärk

Kaubamärk on sõna, nimi, sümbol või kujund, mida kasutatakse kaupade turustamisel kaupade allika äranäitamiseks ja teiste tootjate kaupadest eristamiseks. Inglise keeles eristatakse termineid trade mark ja service mark vastavalt siis kauba ja teenuse märgi tähenduses, kuid kõnekeeles pruugitakse esimest mõlemas tähenduses samuti nagu eesti keeles kasutatakse "kaubamärki".

Kaubamärgi õiguslik alus välistab sarnase (segiaetava) märgi kasutamise teiste poolt, kuid iseenesest ei takista teisi tegemast sama kaupa või pakkumast sama kaupa/teenust täiesti teise kaubamärgi all. Kuigi imagoloogiliselt on kaubamärgil kahtlemata mõte olemas, ei ole tal kuigivõrd reaalset mõju toote "kaitsmiseks" (vt. Adibas, Niki ja muud huvitavad nähtused omaaegsel Kadaka turul - siin on selline "äraspidi märk" pigem vesi libakauba tootja ja müüja veskile). Ent samalaadseid asju näeme ka tänapäeval - vaatame kasvõi suvalisse toidupoodi kümnete "kokakoola moodi" jookidega. Või ka kaht tuntud IT-kontserni, kellest üks müüb "pad'i" ja teine "tab'i".

IT-sfääris on kaubamärgil kindel koht eeskätt riistvarasfääris (Intel Inside, kuid ka tugevamad tarkvaratootjad on suutnud oma kaubamärgid tugevasti kinnistada (parim näide on muidugi Windows). Siiski arvatakse, et kaubamärgist üksi tarkvaratoote kaitsmiseks ei piisa. Samas toimib vaba tarkvara puhul autori nimi ja reputatsioon samuti omalaadse kaubamärgina.

Ärisaladus

Sisuliselt on ärisaladuseks igasugune info, mis võimaldab teenida selle tundmatuse pealt. Ärisaladus võib olla valem, tarkvara, retsept, tehnika, meetod, kliendinimekiri või mistahes muu avalikkuse eest varjatav teave. Ehk siis võib defineerida ka nii - ärisaladus on info, mille väärtus sõltub tema salastatusest.

Üks kuulsamaid näiteid maailmast on Coca-Cola retsept, mida teavad tänini vaid paar inimest ja mis paberkujul eksisteerivat vaid ühes Atlanta panga seifis. Kuni 1991. aastani ei müüdud kokakoolat Indias, kuna selle seadused nägid ette täpse info avaldamist kõigi turustatavate kaupade kohta.

Kui muude sarnaste regulatsioonide puhul kehtib harilikult fikseeritud tähtaeg, siis ärisaladuse puhul on asi lihtne - saladus on saladus seni, kuni seda peetakse. Ärisaladust kaitseb seadus vaid niikaua, kuni seda pole avastatud iseseisvalt, tuletatud lõpp-produktist või ametlikult avaldatud. Saladuse ilmsikstulekul on seadusliku kaitse taastamine raske isegi juhul, kui tegu oli seaduserikkumisega ja selle eest saab hüvitist nõuda.

IT sfääris on seni ärisaladusteks olnud ilmselt väga suur osa infost alates kliendiuuringutest ja lõpetades tarkvara lähtekoodide (v.a. muidugi avatud lähtekoodil põhinev tarkvara) ja riistvaralahenduste detailidega. Vaba tarkvara puhul aga, mis üha enam kandepinda leidmas, on ärisaladuse roll üsna teisejärguline. Üheks huvitavaks näiteks on siin ka Linuxi sünd - kinnise lähtekoodiga Unixist lähtudes (konkreetsemalt oli aluseks üks Unixi väikesi teisendeid nimega Minix) lõi Linus Torvalds sama funktsionaalsusega süsteemi, mis nüüdseks on arenenud oma "esiisaga" võrreldes vaat et kaugemalegi. Sarnane projekt on ka vaba tarkvara isa Richard Stallmani GNU, mis pole küll tervikliku süsteemina senini lõplikult valmis (ehkki projektile pandi alus juba 1984. aastal), kuid on vaba tarkvara maailmale andnud väga palju (GPL litsents, GNU utiliidid, GCC kompilaator jpm).

Litsents

Litsents on WIPO järgi luba leiutise või muu tööstusomandi objekti kasutamiseks. Levinud on neli peamist tüüpi:

  • Lihtlitsentsileping - lubab kasutada leiutist, kaubamärki, jne. kindlaksmääratud tingimustel või piirides, jättes seejuures endale õiguse kasutada seda niihästi ise kui ka välja anda teisi litsentse kolmandatele isikutele. Leping võib sisaldada ajalisi, territoriaalseid vms. kitsendusi.
  • Ainulitsentsileping - annab ainuõiguse litsentsilepingu objekti kasutamiseks. Litsentsi andja loobub samal ajal ise selle objekti kasutamisest vastaval viisil ja kohustub mitte müüma litsentsi kolmandatele isikutele. Loovutaja võib aga kasutada objekti muudel eesmärkidel, mis ei ole vastuolus litsentsilepinguga.
  • Täislitsentsileping - annab ainuõiguse kasutada litsentsi objekti kogu lepingu aja. Praktikas esineb vaid juhul, kui algsel omanikul puuduvad võimalused patenti iseseisvalt rakendada.
  • Ristlitsentsileping - litsentside vahetamine ilma rahalise arvelduseta, "sina mulle, mina sulle" -stiilis. Tüüpiliselt annavad kaks firmat vastastikku teineteisele tähtajalise litsentsi oma toote kasutamiseks.

IT-sfääris on enamik kommerts-tarkvaraturul kasutatavaid litsentse just lihtlitsentsid, millel on rida konkreetseid kitsendusi ja täpsustusi. Ka vaba tarkvara põhiline seaduslik alus, GNU litsents on oma olemuselt lihtlitsents, kuid oma lisatingimuste poolest on ta senikasutatavatest üsna erinev. Microsofti ja teiste suurte tarkvaratootjate teeneks võib lugeda aga lausa uue litsentsitüübi, nn. lipiklitsentsi (shrinkwrap license) väljatöötamise eelmise sajandi 80. aastate algupoolel - Microsofti EULA (End User License Agreement) ja kõik teised tema eeskujul loodud litsentsid on üsna head näited litsentsidest, mis maksimeerivad omaniku kasumi ja minimeerivad kasutaja õigused. See litsents sätestab, et tarkvara koopia omandanud isik peab nõustuma kõigi litsentsilepingus toodud tingimustega, kui

  • Lisaks tarkvara nimele on pakendil selge ja silmatorkav teatis, mis on kirjutatud suurte tähtedega ja mõistetav keskmise kirjaoskusega inimesele kergesti mõistetavas keeles
  • Teatis sätestab ühemõtteliselt, et tarkvara kasutamine või seda tarkvara sisaldava pitseeritud konteineri või pakendi avamine põhjustab litsentsilepingu tingimuste aktsepteerimise ning igaüks, kes saab tarkvara ja ei aktsepteeri litsentsi, peab mõistliku aja jooksul tagastama tarkvara kasutamatult ja avamatult isikule, kellelt see on saadud, kusjuures kulud hüvitatakse
  • Tarkvara kasutamisega näitab see isik, et ta aktsepteerib litsentsi tingimusi.[2]

(Märkus: tarkvaralitsentse - eeskätt just ärivaralisi nagu lipiklitsentsid - käsitlevaid eestikeelseid materjale on viimastel aastatel veebist üha raskem leida, seetõttu on siin mõneti "nurgatagune" viide.)

Viimane määratlus tekitab muidugi küsimusi. Mis on "selge ja silmatorkav teatis"? Mis on "suured tähed"? Mis on "keskmine kirjaoskus"? Mis on "kergesti mõistetav keel"? Sedalaadi umbmäärasus on kasulik vaid kohtuvaidlustes osapooli esindavatele advokaatidele.

On muidugi aga ka täiesti teistsuguseid litsentse - nendest aga veidi hiljem.

Autoriõigus (copyright)

Autoriõigus on seniste arusaamade kohaselt õiguskaitse vorm, mis on suunatud originaalloomingu autoritele (sh. kirjandus, draama, muusika, kunst ja mõned muud intellektuaalalad) ning ei sõltu teose avaldamisest või mitteavaldamisest. Üldiselt on autoril ainuõigus oma töö paljundamiseks, sellest uute tööde arendamiseks, koopiate või helisalvestiste levitamiseks ning teose avalikuks esitamiseks.

Autoriõigus kaitseb eelkõige väljendusvormi, mitte niivõrd sisulist ainest. Näiteks tekib autoriõigus mingi masina kirjeldusele, kuid see reguleerib vaid kirjelduse kopeerimist, mitte aga uute kirjelduste loomist või masina loomist ja kasutamist.

Autoriõiguse kui nähtuse teke jääb trükikunsti algaegadesse (Gutenbergi Piibel oli ühtlasi ka esimene juhtum, kus sellealaseid vaidlusi tekkis). 1710. aastal Inglismaal välja antud esimene autoriõigusseadus oli muide oma aja kohta üpriski edumeelne - igast ilmuvast trükisest tuli 9 eksemplari anda tasuta raamatukogudele ja ülikoolidele kindlustamaks teabe üldist kättesaadavust. Seda põhimõtet kiputakse tänasel päeval märksa enam rikkuma kui sel kaugel ajal... Tänase teaduse äristumise tulemuseks on teabe avaliku kasutuse piiramine (selle kaubaksmuutmise nimel) ja kahjuks seeläbi jällegi lõhede suurenemine ühiskonnas.

Veel üks suur probleem autoriõiguse juures on selle tähtaja pidev pikendamine aja jooksul. USA loomise ajal sai autor endale ainuõiguse 14 aastaks. Tänaseks on see kasvanud trükiste puhul 70 aastani peale autori surma (ja seda võib veelgi pikendada!). Muuhulgas pakkusid Creative Commonsi väljatöötajad eesotsas Lawrence Lessigiga mõne aja eest välja just algse mudeli taastamist (nimetades seda Founders' Copyright'iks), kuid see variant on tänaseks käibelt maha võetud.

Probleemidest senise mudeliga

IT-sfääris oli esimeseks katseks tarkvara kaubaksmuutmisel just patendimenetlus. Katsed seda tarkvarasfääri juurutada kestavad tänini, kuid üldiselt ei ole need häid tulemusi andnud. Põhjusi on siin mitu:

  • tarkvara ei ole tehniline lahendus (Berni konventsioon vaatleb seda samas kategoorias kirjandusteostega)
  • ei saa rakendada ka programmjuhtimisega masinate patendipraktikat - viimaste puhul on tegu riist- ja tarkvara kompleksiga, kus uudne komponent on eelkõige programmiline; tavatarkvara aga riistvarakomponenti ei sisalda
  • seaduslikult siduvat ekspertiisi ei ole võimalik teha (vt eespool "ämmaemand-keevitaja" probleemi)
  • tarkvara kui nähtus on liiga mitmekesine, et piisaval määral hinnata konkreetse toote uudsust (sama häda kui eelmise punkti juures)

Juulis 2005 toimus Europarlamendi hääletus intellektuaalomandi (sh. ka tarkvara) patenteerimise osas - kaalul oli üsna palju. Läbiläinud lisaklauslid olid õnneks piisavad, et ka läbiläinud seaduseelnõu vähemalt praegusel kujul välistab tarkvarapatendid kujul "sinise servaga aken" (USA praegune seadusandlus lubab sarnaste patentide väljaandmist ja seda on tehtud küllaga - suurfirmade patendiportfellid kubisevad sarnastest absurdsustest). Probleem ei ole veel lahendatud ka Euroopas - tarkvaramonopolide lobby on Europarlamendis küllalt tugev ning Euroopa Komisjonis on firmade leival olevatel tegelastel tegelikult enamus. Nii käibki tänini patendipingpong Parlamendi ja Komisjoni vahel, ehkki tarkvaradirektiivi tagasilükkamine 2005. aasta 6. juulil andis tarkvarapatentidele üksjagu tugeva löögi - sisuliselt on Euroopas tänini tarkvara patenteerimine või mittepatenteerimine riikide siseasi (Eestis on Patendiameti selge seisukoht, et tarkvara ei ole patenteeritav, ehkki valitsus toetas tarkvaradirektiivi). Olukorraga võib tutvuda veebilehel https://www.ffii.org.

USA-s, kus tarkvarapatendid on juba aastaid jõus, on paraku jaburad patenditaotlused pigem reegel kui erand. Patenteeritud on hiíre topeltklõps, hiirega lohistamine, krediitkaardi võrgus kasutamise idee (mitte mehhanism!) ja palju muud. Sedasorti ülepingutatud patendimehhanism on taas kord relvaks suurfirmade käes - teise omasuguse vastu kokkukorjatud patendiportfellist reeglina kuigivõrd abi ei ole (ka vastasel on samasugune asi olemas ning tüüpiliselt sõlmitakse "vastastikuse mittetorkimise" leping), kuid väikesi tegijaid annab patendiportfelliga edukalt turult eemaldada. Hulgem sedalaadi liialdusi võib näha FFII vastaval hoiatuslehel (kummalisel kobel kadus see veebist 2019. aastal ja oli aasta otsa kadunud - kätte sai vaid Interneti Arhiivist -, kuid nüüdseks on taastatud algsel kohal)[3].

Hoiatavaks näiteks tasemest, kuhu intellektuaalomand võib otsaga jõuda, on ühe hakkaja kirjamehe ärimudel. Härrasmees nimega Ashleigh Brilliant tegeleb lühikeste "kildude" (ehk siis aforismide) väljamõtlemise ja kirjapanemisega ning nende müümisega. Kes kogemata kombel tema aforismi kusagil tarvitama juhtub, saab kohtusse kaevatud ja tublisti raha välja nõutud. Probleem ei ole niivõrd mainitud härrasmehes, kuivõrd seadustes, mis sedalaadi äri võimaldavad. Vägisi tuleb meelde kunagi loetud lastejutt poeedist, kes oli ära reserveerinud riimi "arm-karm"... Samamoodi kaevati kohtusse fotograaf, kes pildistas Clevelandis asuvat rokimuuseumi ilma tolle loata, on soovitatud patenteerida erinevaid spordi võistlustehnikaid (flopp-kõrgushüpe, V-stiil suusahüppes, uisusammm suusatamises... õnneks pole reaalseid pretsedente veel näha olnud).

Ekskurss: ACTA ja 2012. aasta "fooliumrevolutsioon"

ACTA, täisnimega Anti-Counterfeiting Trade Agreement oli USA ja EL vahel kavandatud, suurelt jaolt salastatud kaubandusleping ehk sisuliselt tõsine katse “kantida” USA mudelit Euroopasse ja mujale. IT vallas on tähtsaim punkt teenusepakkujate vastutus edastatava materjali eest - teensepakkujad oleks muudetud tsensoriteks (kuna sätestati range vastutus "keelatud info" läbilaskmise eest, samal ajal aga vastutus "Suure Venna" mängimise ja võimuliialduste eest sisuliselt puudus).

Juba leppe 2008.a. kavand lekkis WikiLeaksi kaudu avalikkusse, osaliselt avaldatud lõppversioon[4] aga valmis 2011. aastal. 2012 jaanuar-veebruar tõi kaasa tõsise protestilaine üle Euroopa. 22 liikmesriiki kirjutavad alla, ent siis pani piduri peale Poola, kellega varsti ühines Rootsi. Eestis üritas Ansipi valitsus asja “vaikselt ära teha”, isegi Riigikogust mööda minnes. See siiski ei õnnestu ning ka Eestis tekkis laiem arutelu. Muuhulgas toimus see ka ekspeaminister Mart Laari Facebooki lehel, kust aga ühel päeval kogu arutelu lihtsalt kadus. Arupärimisele vastati ümmarguse jutuga stiilis "ei tea, vist sai ruum otsa.".

8. veebruari Riigikogu istungilt pärineb kuulus Ansipi tiraad Riigikogus: “Teate, see, kes midagi taolist väidab, see on seemneid söönud ja mitte neid seemneid, mida meie oma põldudele külvame. Tavaliselt niisugustel puhkudel, kui inimestel sellised kahtlused on, siis selle vastu aitab aeg-ajalt see, et pannakse foolium mütsi sisse. Mõned arvavad, et abi võib olla ka mullivannist. Ma ei tea, mis konkreetsel puhul võiks aidata, aga inimesed võiksid otsida kusagilt abi!”[5]

Peaministri liigne enesekindlus aga andis korraliku tagasilöögi - fooliumist, seemnetest ja mullivannist said kogu vastukampaania sümbolid. 11. veebruaril kogunes Tallinnas ja Tartus meeleavaldusele tuhandeid (kõige tagasihoidlikum hinnang ca 3500 inimest Tallinnas ja 1500 Tartus, tõenäoliselt aga osales märksa rohkem), enamikul neist läikiv fooliummüts pähe pandud (lisaks kandsid fooliummütsi "Isa ja poja" skulptuurid Tartus, A.H. Tammsaare kujule aga oli pandud ette veel üks levinud sümbol, Guy Fawkesi mask...). Facebookis ja mujal veebis levis kümneid piltmeeme, mis ülbet ütlemist narriks tegid[6]. Mis peamine, esmakordselt Eestis seisis võimulolijate seltskond otseselt vastamisi omaenda senise valimiskonna põhiosaga.

ACTA hääletati viimaks sama aasta juulis Europarlamendis ülekaalukalt maha (häältega 478 vastu, 39 poolt, 165 ei hääletanud).

JUURATEEMA JÄTKUB JÄRGMISEL NÄDALALǃ

Lisalugemist

Viited

  1. ↑ http://www.wipo.int/wipolex/en/treaties/text.jsp?file_id=283854
  2. ↑ http://www.lap.ttu.ee/erki/failid/konspekt/intellektuaalse_omandi_oiguskaitse_tto3331/tto3331_konspekt.html
  3. ↑ http://webshop.ffii.org/
  4. ↑ http://web.archive.org/web/20110624131619/http://www.international.gc.ca/trade-agreements-accords-commerciaux/assets/pdfs/acta-crc_apr15-2011_eng.pdf
  5. ↑ http://majandus24.postimees.ee/732312/ansip-acta-on-ulimalt-oige-asi
  6. ↑ http://elu24.postimees.ee/733822/naljagalerii-vaimukad-pilditootlused-ansipi-ja-acta-teemal


Uuri & kirjuta

  • Loe läbi vähemalt 2. peatükk (lühikokkuvõte ettepanekutest; soovitav on aga kogu teos läbi lugeda) Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamatust The Case for Copyright Reform ning hinda pakutavaid lahendusi ajaveebiartiklis.

Tagasi kursuse esilehele
Käesoleva materjali kasutamine ja levitamine on sätestatud Creative Commonsi Autorile viitamine + Jagamine samadel tingimustel 3.0 Eesti litsentsi (inglise keeles CC Attribution-ShareAlike ehk BY-SA) või selle uuema versiooniga.

Retrieved from "https://wiki.itcollege.ee/index.php?title=E-ITSPEA_6:_Arvutid_ja_paragrahvid_Iː_tants_intellektuaalomandi_ümber&oldid=134595"