E-ITSPEA 2: Arpanetist Facebookini - Interneti kujunemislugu

From ICO wiki
Jump to navigationJump to search

Tagasi kursuse esilehele


Mis ta siis ikkagi on?

Paljud noorema põlve inimesed, eriti mitte-arvutirahvas, oskab tihtilugu Interneti kohta arvata vaid seda, et see on üks uuemal ajal (tavaliselt pakutakse 1990. aasta kanti) leiutatud hea asi, kus saab suhelda, mängida, lehti lugeda, infot otsida jms. Seda kõike Internet kahtlemata võimaldab, kuid kas tema roll piirdub vaid sellega?

Ilmselt mitte. Internet on vanem, suurem, mitmekülgsem ja vastuolulisem, kui need inimesed ette kujutavad. Ta on kommunikatsioonikanal, tarkvaraarendusplatvorm, väeliik, meediavorm, muinasjutumaa ja halastamatu džungel - kõike seda ühekorraga ja läbisegi. Nagu mistahes võimsa nähtusega, võib ka temaga korda saata palju head ja palju halba - nagu hilisemates loengutes näeme, on võrgukommunikatsioon oma kindla eripäraga ja sellisena väga kasulik mitmetes situatsioonides, samas aga on Internet oma "tumeda küljega" ka pealiskaudsuse, karistamatuse ja süüdimatuse taimelava.

Peamised teenused ja võimalused

Alustades ühest noorimast - tuntuim on muidugi veeb, WWW ehk hüpertekstivõrk. Olles algselt mõeldud vaid tehnilise tekstiinfo jaoks, on sinna järk-järgult lisandunud palju uusi võimalusi. Ühelt poolt on areng tuntav multimeedia vallas - graafika, video, heli jne, teisalt on veeb võtnud üle ka suure osa varem muude protokollidega kaetud suhtlusfunktsioonidest (kogu blogi- ja wikimaailm ning ka Facebook ja YouTube on tehniliselt võttes tavalised veebilehed). Veeb on Interneti "paraaduks", mis annab Interneti võimsuse ka arvutikauge inimese kätte. Eraldi alamteemadena võiks siin vaadelda otsingumootoreid, suhtlusvõrgustikke, viideteportaale, massimeedia veebiversioone ning muid e-teenuseid.

Teiseks üks vanimaid - E-post. Tekkinud pooleldi kogemata, arvutite kaugkasutuse ja andmevahetuse "kõrvalproduktina", on ta pikka aega olnud Interneti ehk olulisim teenus ega ole tähtsust minetanud ka täna - E-postiaadress visiitkaardil tundub tänapäeval sama enesestmõistetav kui telefoninumber. Tuletatud teenustena võib mainida postiliste ja teatud mõttes ka Usenetti.

Failitransport ehk FTP oli enne veebi sündi, kaheksakümnendate teisel poolel peamine suuremahulise info säilitamise ja edastamise viis Internetis. Tänaseks on paljudes rakendustes FTP- ja veebiosa integreeritud, kuid FTP-protokolli kasutatakse ka eraldiseisva teenusena väga laialdaselt (tõsi, tänapäeval peamiselt krüpteeritud kujul, FTPS, SFTP või SCP vormis). FTP "nooremaks vennaks" võib pidada ka "torrenteid" ehk P2P (peer-to-peer)-failivahetussüsteeme - erinevalt üldiselt serveritel põhinevast FTP-st on siin tegu hajusa "võrdsete võrguga", faile vahetatakse harilike laua- ja sülearvutite vahel. Selline ülesehitus muudab sedalaadi võrgu väga raskesti määratletavaks - ehkki lõviosa P2P-võrkudest sisaldab infot, mis paljudele suurtele äridele pinnuks silmas, on nende likvideerimine praktiliselt võimatu. Samas tuleb ka märkida, et mitte kõik P2P-lahendused ei ole loodud meediaärimeeste vihastamiseks - näiteks BitTorrenti loomise tingis vajadus levitada suuri ISO-formaadis tõmmisefaile (nagu Linuxi distrod). Need on aga teatavasti täiesti seaduslikud.

Telnet ehk kaugkasutusprotokoll pärineb otsapidi samuti majasuuruste arvutite ajastust ning vajadusest saata enda arvuti jaoks "liiga suur suutäis" töötlemiseks kuhugi kaugemale, võimsamale arvutile. PC-de tulekuga sai Telnetist ühelt poolt võimalus tuua suurte Unixi serverite võimsus PC ekraanile, teisalt aga võeti kasutusele ka paljud spetsiifilisemad rakendused - ka otsimootorid realiseeriti esmalt just Telnetiga kasutatavatena. Omaette peatüki moodustavad siin arvutiajaviite klassikud - jututoad ning MUD-mängukeskkonnad (eesti arvutislängis ka "mudamäng"). Tänaseks on tavaline Telnet üldiselt asendunud turvalisema sugulase SSH-ga (Secure Shell) - telnetiühendus on hõlpsasti pealtkuulatav, krüpteeritud kanaliga SSH seda nii lihtsalt ei võimalda.

Võrgusuhtluse teema alla mahub nii omaette protokollina tekkinud IRC, juba mainitud jututoad ning ICQ, MSN (tegelikult Windows Live Messenger) ja teised messenger-tüüpi paketid (mis suretasid omal ajal välja Interneti jututoad ning tänaseks on taandunud omakorda uuemate lahenduste ees - enim on selle rolli üle võtnud ilmselt Facebook), lisaks veel samaotstarbelised veebirakendused. Ühiseks nimetajaks on reaalajalise suhtlemise võimaluse pakkumine üle Interneti. Sellest teemast aga räägime lähemalt järgmises teemas uue meedia juures.

Kujunemislugu

Erinevad autorid loevad Interneti ajaloo algust eri sündmustest. Mõned (nagu Gromov) leiavad, et algus sai tehtud Atlandi-aluse telegraafikaabli paigaldamisega 1866 (tegelikult paigaldati esimene kaabel juba 1858. aastal, kuid see püsis töökorras vaid paar päeva. 1866. aasta kaablid seevastu olid kasutusel üle 100 aasta). Teised (Moschovitis jt) mainivad tänase küberkultuuri esiisadena ameerika raadioamatööre I maailmasõja päevilt - sõna "häkker" tähistas esialgu just neid tehnikafänne, kes USA armee raadiosidet pealt kuulasid ja segasid; ka tänaste andmekaitseseaduste esivanem, USA 1927. aasta raadioseadus (Radio Act), sätestas ühe peamise eesmärgina nende ohjeldamise. Kolmandad leiavad, et kogu protsessi vallandas NL poolt 1957. aastal kosmosesse saadetud Sputnik 1, mis põhjustas ameeriklastes paraja ärevuse ja sundis tunduvalt forsseerima teadusuuringuid.

Tänasele Internetile iseloomulikke nähtusi ja termineid võime sellest varasemast ajastust leida teisigi:

  • 1903 - esimene tänases mõistes "WiFi-kräkkimine" koos paraja annuse trollimisega - läänemaailmas üldiselt tänapäevase raadioside isaks peetav Guglielmo Marconi korraldas Londonis esitluse, kus ta pidi võtma raadio teel vastu sõnumi 300 miili tagant Cornwallist. Marconi püüdis enda leiutist müüa ka Briti armeele ning seetõttu väitis, et side on igati turvaline - ent esitluse ajal hakkas oodatud sõnumi asemel laekuma tekst "Rotid! Rotid!", millele järgnes leiutajat pilav salmike. Pahalane oli mustkunstnik Nevil Maskelyne, kes aga oli osaline ka konkureerivas ettevõttes.
  • 1938 - esimene suur meediamull. Orson Wellesi esitatud kuuldemäng "Maailmade sõja" ainetel kirjeldas marslaste sissetungi New Jersey osariiki, millele järgnes paras paanika. 30. aastateks oli USA-s välja kujunenud kommertsraadio, puudusid aga selle kasutamise reeglid.
  • 1947- Grace Murray Hopper, Harvardi Mark II programmeerija, leiab arvuti vigaste tulemuste põhjuse - arvuti releedesse kinnijäänud koi. Logisse läheb sissekanne "The first actual case of a bug being found" - alguse saab uus termin (maakeeli ka "puuk"; lisandusid ka vastavad terminid puukide eemaldamise (debugging) ja selleks ettenähtud vahendi (debugger) jaoks).

Veel võib tänase Interneti mitmeid ideid leida näiteks Vannevar Bushi visionäärlikust kirjutisest As We May Think, mis ilmus 1945. aastal ja kus ta nägi ette Memexi-nimelist süsteemi, mis põhines mikrofilmitehnoloogial, kuid mille toimemehhanism sarnanes paljus tänase veebi omale. Norbert Wieneri 1948. aastal ilmunud raamat Cybernetics pani aluse uudsele teadusele - küberneetikale, mis ühendas erinevate olemasolevate teadusharude lähenemisi kommunikatsiooni ja juhtimise erinevate probleemide uurimisel. 1956. aasta suvel hilisemate arvutivaldkonna pioneeride John McCarthy ja Marvin Minsky eestvõttel toimunud Dartmouthi tehisintellektikonverentsil sõnastati esmakordselt väide tehnoloogia eksponentsiaalsest arengust (IT vallas tuntud kui Moore'i seadus; ka "tehisintellekti" mõiste pärineb samast ajast). Veel üheks oluliseks algaegade sündmuseks peetakse J.C.R. Licklideri 1960. aasta artiklit Man-Computer Symbiosis ning meile juba tuttava Douglas Engelbarti kaks aastat hiljem ilmunud tööd Augmenting Human Intelligence: A Conceptual Framework.

Praktilise alguse koha pealt on aga enamik autoreid ühel meelel - selleks loetakse "Sputniku" stardi järgset USA riigikaitsealaste uuringute forsseerimist 50. aastate lõpul. 1958 võeti vastu National Defense Education Act - riigi finantseeritud õppelaenuprogramm kaitsesfääri teadlaste väljaõppeks. 1959. aastal eraldati selleks 5 miljardit dollarit, 1964. aastaks oli summa kerkinud 13 miljardile. Selle programmi abil rahastatud organisatsioonide hulka kuulus ka Defense Advanced Research Projects Agency (algul ARPA, hiljem DARPA) - USA tollaste parimate ajude ühendus, mis pidi leidma tehnoloogilise kaitsekilbi kardetud kosmilise rünnaku vastu (tõsi, varsti lisandus NASA ja tekkis võistlus finantside pärast, mis DARPA võimalusi mõnevõrra kärpis). Alustati uuringuid erinevaid kaitsekompleksi osi ühendava võrgu loomiseks, mille tähtsaimaks, kohe alguses sisse programmeeritud omaduseks oleks võime "töötada ka poolsurnuna" - võrk pidi suutma säilitada oma funktsionaalsuse ka NL raketirünnaku järgselt.

Vahemärkus: leidub ka allikaid, kes eitavad militaarse idee põhirolli Võrgu loomises, kuigi enamik tundub siiski seda mõtet pooldavat. Kahe levinuma alternatiivina on pakutud a) klassikalist MIT ja Stanfordi häkkerikultuuri, mis sulatas kokku segase hipivaimu ja akadeemilise taibu ning leidis sellisena suurima kõlapinna just Interneti juures, ning b) algusest peale inimeste ja organisatsioonide jälgimismehhanismina kavandamist (seda enam, et külma sõja aastatel oli sedalaadi lähenemine vahel ka õigustatud).

Lahendus, mille esmase teooria formuleeris Leonard Kleinrock MIT-is 1961. aastal ning algse praktilise realisatsiooni esitas Paul Baran 1964. aastal (ent paralleelselt ja Baranist sõltumatult tuli samalaadse idee peale ka kõmri teadlane Donald Davies Briti Riiklikust Füüsikalaborist), seisnes lühidalt järgmises. Kogu sideseansi sisu hakitakse tükkideks (mida hiljem hakatakse nimetama pakettideks). Iga tükk, millele on lisatud sihtkoha aadress, läbib paljudest arvutitest ja liinidest koosneva sidekanali. Tükid orienteeruvad võrgus iseseisvalt ning seepärast ei katkesta osade jaamade väljalangemine veel sidet. Sihtkohta jõudnud tükid pannakse uuesti kokku algseks sõnumiks.

Päris arvutivõrguni jõuti 1969. aastal - omavahel ühendatud arvutid asusid Los Angelesis, Santa Barbaras, Stanfordis ja Utah's. Võrku hakati nimetama ARPAnetiks. Sellest ajast pärineb ka tuntud kirjeldus, kuidas California Ülikooli (UCLA) professor Kleinrock ja tema tudengid üritasid end Stanfordi arvutisse logida:

"Panime ühenduse käima", meenutab prof. Kleinrock, "sisestasime tähe L ja küsisime kolleegidelt: "Kas te näete L-i?" "Jah, näeme", tuli vastus. Siis sisestasime O ja küsisime jälle: "Kas te näete O-d?" "Jah, näeme", vastati jällegi. Siis sisestasime G ja masin kukkus kokku..."

Täpsemalt läks selliselt ajalukku Kleinrocki õpilane Charles S. Kline - ning juba tund aega hiljem tehti uus, nüüd juba edukas katse.

Hipiaja kõrgpunktis sündinud ARPAnet kujunes paljus välja tänu noorte, "karvaste" ja hakkajate entusiastide tööle. Ehkki töös osales nimekaid professoreid, andsid ARPAnetile ja ka hilisemale Internetile näo just õpipoisid - peamiselt tudengid, kes väsimatult uusi ideid genereerisid ja neid katsetasid. Siit on alguse saanud Internetti kui omalaadset ühiskonda iseloomustav vabameelsus ja vastuseis igasugusele kontrollimispüüdele (neid võrku iseloomustavaid nähtusi käsitleme pikemalt järgmistes teemades).

Üheks põhiprobleemiks oli leida viis, kuidas panna võrgus olevad erinevad arvutid omavahel suhtlema. Loodi rida protokolle (NCP jt), mille juures hakati kasutama kihilist lähenemist - madalamad kihid kandsid hoolt füüsilise ühenduse ja võrgu toimimise, kõrgemad aga erinevate rakenduste (Telnet, FTP) eest. 1974. aastal loodi Transmission Control Program (TCP; hiljem nimetatud Transmission Control Protocol'iks), millest neli aastat hiljem eraldati omaette komponendina Internet Protocol (IP) ja sündis tänaseni Interneti aluspõhjaks olev TCP/IP protokoll.

Uus sidekanal oli niisiis sündinud - kuid rakendusi veel nappis. 1969-73 (eri allikad pakuvad veidi erinevaid aegu) arendatakse Belli firmas välja kaks tänase Interneti tugitala - programmeerimiskeel C ja operatsioonisüsteem Unix. 1970. aastal luuakse Hawaiil ALOHAnet, mis lisaks ühe varaseima laivõrgu tiitlile põhines ka pakett-raadiosidel ning oli seega üks esimesi traadita võrke. 1971 õnnestub Massachusettsi arvutiinseneril Ray Tomlinsonil saata tekstisõnum ühest arvutist teise - E-post oli sündinud. Peagi kirjutas Tomlinson esimese algelise elektronpostisüsteemi. Aasta hiljem pakub ta oma veidi muudetud süsteemi ARPAnetile, kus see saavutab kiiresti populaarsuse. Kasutusele tuleb teletaibilt ülevõetud (kuid juba varem kaubanduses kasutusel olnud sümbol @ (tähenduses "at" - juures; tihti tähenduses X@Y = "X ühikut tükihinnaga Y"). Samal 1972. aastal leiab aset ka esimene arvutite omavaheline suhtlusseanss üle võrgu - Stanfordis asuv "psühhopaat" PARRY arutas oma "probleeme" Massachusettsis asuva "terapeudi" ELIZAga; mõlemad olid aga tegelikult mitte inimesed, vaid neid nimetataks tänapäeval bottideks. Ilmub ka esimene Telneti spetsifikatsioon.

1973. aastal saab tollane ARPAnet esimesed rahvusvahelised liikmed Inglismaalt ja Norrast - kasutusele tuleb termin "Internet", ehkki esialgu mitte praeguses tähenduses. Bob Metcalfe esitab Harvardis oma doktoritöös Etherneti põhialused ja luuakse esimesed Ethernetil põhinevad võrgud. Ilmub FTP spetsifikatsioon. UIUC-i PLATO süsteemile lisatakse Notes-nimeline programm, mis võimaldab panna tekste võrku lugemiseks. Kujuneb esimene n.ö. virtuaalkogukond, Notes saab BBS-ide esiisaks.

1975. aastal luuakse esimesed meililistid ning ilmub "Jargon File", küberkultuuri ühe alusdokumendi esmaversioon. Järgmisel aastal tuleb kasutusele UUCP (Unix To Unix Copy) protokoll, huvitava faktina võib veel mainida esmakordset meilikasutamist riigipea - Briti kuninganna Elizabeth II poolt. Prantslased loovad Miniteli-nimelise terminalipõhise süsteemi, mis saab nii populaarseks, et "päris" Internetile pikka aega jalgu jääb.

Paljude heade ja kasulike nähtuste kõrval areneb ka pahupool. Mitmed uurijad on leidnud, et Vietnami sõda (1965-75) ja president Nixoni Watergate'i afäär (1972-74) purustasid paljude ameeriklaste illusioonid ja ka usu oma riigivõimu, muuhulgas toob see pildile ka arvutikräkkerid. 1975 tuleb turule esimene mikroarvuti, Altair 8800, millele Paul Allen ja Bill Gates kirjutavad BASIC-keele versiooni ning esmakordselt hakkavad tarkvara eest ka raha küsima - alguse saab tänaseni kestev filosoofiline lõhe kahe lähenemise vahel.

70-ndatel kujunes USA-s kolm eri tehnoloogiatel baseeruvat võrku - ARPANet (kaablid), ALOHANet Hawaiil (raadio) ja SatNet (satelliitside). 1977 saadeti esimene teade üle kolme võrgu, kasutades TCP-protokolli. Seitsmekümnendatesse jääb ka terve rida katsetusi ja projekte, mis kasutasid hiljem Internetis populaarseks muutunud lähenemisi - näiteks võib siin mainida Berkeley ülikoolis 1973-75 kasutusel olnud terminalipõhist Community Memoryt või Prantsusmaal kaua aega väga laialt kasutusel olnud Miniteli.

Ward Christensen ja Randy Suess avasid 1978. aastal Chicagos esimese BBS-i. Järgmisel aastal näeb ilmavalgust Usenet ja Essexi ülikoolis avatakse esimene MUD. Palju vastakaid arvamusi tekitab esialgu idee ilmestada kuiva võrguteksti emotsioone näitavate märkidega - üsna varsti aga saab emootikonide kasutamine üldiseks praktikaks (siingi on vaieldav, kes just esimene oli - eri allikad pakuvad tihedamini kas Scott Fahlmani või Kevin McKenzie nime).

1982. aastal saab TCP/IP ametlikult ARPAneti "põhjaks", esmakordselt määratletakse Internet tänases tähenduses kui võrkude võrk. Norra ja Inglismaa lahkuvad ARPAnetist ja asendavad kaabliühenduse satelliidipõhise ühendusega (ARPAnet ise tegutses veel mõnda aega ja lõpetas tegevuse 1990. aastal). 1983 saab alguse FidoNet (enne Interneti levikut oli üksjagu populaarne ka Eestis - kohalik telefonikõne oli nõuka-ajal ja natuke hiljemgi veel tasuta, maksti vaid kindlat kuumaksu). Etherneti tehnoloogial põhinevad kohtvõrgud levivad kõikjal ja aitavad omakorda kaasa Interneti levikule.

1985. aastaks oli Interneti põhiteenusteks kujunenud E-post, Telnet, FTP ja Usenet, lisaks veel mõned väiksemad rakendused (näiteks hilisemate sõnumisüsteemide üheks eellaseks peetav IRC aastast 1988). USA-s ja Inglismaal kostis üha enam hääli, mis nõudsid ligipääsu Internetile kõigile soovijaile akadeemilises sfääris. Stanfordis võetakse kasutusele esimene domeeninimeserver (DNS).


1989. aastal sai Euroopa Tuumauuringute Keskus (CERN) Šveitsis netiühenduse. Üks kohalikest teadlastest, inglane Tim Berners-Lee oli juba 80. keskpaigast tegelnud mittelineaarse tekstiesituse meetoditega ja esitas oma vastava uurimistaotluse 1989. aasta märtsis. Asjad ei läinud aga päris libedalt ja ta esitas oma taotluse 1990. aasta novembris teistkordselt. Järgneva aasta jooksul sai ta oma uuringutele siiski toetuse ja 1992. aastaks kasutati Berners-Lee hüpertekstimeetodit ja brauserit tuumauuringute dokumentatsiooni levitamiseks. FTP kaudu aga levis brauser ka Internetti (tähelepanu väärib asjaolu, et Berners-Lee andis oma loomingule üsna teadliku sammuna avaliku omandi (public domain) staatuse - see fakt võis olla selle kiire ja laialdase leviku jaoks üsna määrava tähtsusega) ning samalaadseid katsetusi hakati tegema üle maailma.

Suur osa on siin ilmselt mitmel tolleaegsel tehnikasaavutusel. IBM-i PC-st oli selleks ajaks saanud tõeline massikaup. 1991. aastal soomerootsi tudengi Linus Torvaldsi poolt loodud Linuxi tuumal, millel põhinevad tarkvarakomplektid (distrod) on tänaseks on saanud tõsine võistleja suurtele kommertssüsteemidele. Ja tuleks tegelikult tunnistada ka paljukirutud MS Windowsi positiivset rolli - just "windoosast" sai suure osa inimeste jaoks graafilise kasutajaliidese sünonüüm, veeb aga on suure osa oma menust võlgu just graafilisusele ja atraktiivsusele.

Üheks eespoolmainitud moel "veebindusega" tegelejaks oli National Center of Supercomputing Applications (NCSA), kus töötas ka mees nimega Marc Andreessen. 1993. aasta, mil NCSA lasi välja esimese laiemalt levinud veebilehitseja Mosaic, kujunes murranguliseks. WWW laia leviku tõttu jäi teise samalaadse hüpertekstisüsteemi Gopher, mis lasti välja 1991. aastal, üsna lühiajaliseks. Gopher on tegelikult väga hea näide süsteemist, mille loojate rahaahnus põhja lasi - Gopheri loojad otsustasid hakata seda litsentseerima ja valisid selleks halvima võimaliku aja, kui tagant oli lähenemas ohtlik konkurent (sir Berners-Leel seevastu jätkus oidu mitte minna näiliselt kergema vastupanu teed ja ta tegi veebist vaba protokolli. Viimaks võitsid sellest kõik, ka looja ise). Sellest tasuks mõnel tänapäeva suurfirmal midagi õppida...

Internetist ja veebist sai kiiresti moesõna, soliidsed ajakirjad ja ajalehed kirjutasid üksteise võidu uuest leiutisest. 1994. aasta märtsis lahkus Marc Andreessen NCSAst ja asutas Netscape Communicationsi. Sama aasta alguses esitab Washingtoni Ülikooli tudeng Brian Pinkerton ühel seminaril uut tüüpi rakendust nimega WebCrawler, mis oli mõeldud veebist info otsimiseks. WebCrawlerist saab Pinkertoni väitekirja teema ja ühtlasi esimene veebi-otsingumootor Internetis. Umbes samal ajal hakkavad kaks Stanfordi tudengit (jälle!), David Filo ja Jerry Yang, oma huvitavate võrguaadresside põhjal koostama võrgukataloogi, mida nimetavad "Yet Another Hierarchical Officious Oracle" ehk lühemalt Yahoo!. Lingikogust sai tänini toimiv ja väga laialt kasutatav veebikataloog, pluss veel koostöös Netscape'iga ka väga tulutoov äriettevõte.

Interneti ja veebi populaarsuse plahvatuslik kasv nõudis ka suuremat tähelepanu seni küllaltki kaootiliselt kasvanud võrgu arengu koordineerimisele - loodi uued organisatsioonid nagu InterNIC domeeninimede jagamiseks (1993) ja World Wide Web Consortium (W3C) veebi arengusuundade määratlemiseks (1994). 1995. aastasse jääb kahe tänaseni arvestatava süsteemi sünd - loodi programmeerimiskeel Java ning ilmus veebiserveri Apache esmaversioon (ka hilisemate suursoosikute PHP ja MySQLi algvariantide ilmumine jääb sellesse aega).

Veebis leiduva materjali kontrollimatus ja "seinast seina" sisu pahandas USA võimumehi ning esimese nendepoolse käiguna pakuti 1995/96. aastal välja Communication Decency Act (CDA) - tulemuseks oli ülevõrguline protestilaine, mis sundis võimuesindajaid tagasi tõmbuma. Järgmisel aastal aga tehti uus katse COPA-ga (Child Online Protection Act) - mingis vormis läks see läbi, kuid praktilist tsensuuri siiski kehtestada ei õnnestunud ja maadejagamine jätkub tänini, ehkki 2000. aastal tehtud kolmas katse Children's Internet Protection Act'i (CIPA) näol oli kõige edukam (hoolimata Ameerika Raamatukogude Assotsiatsiooni kolmeaastasest vastupanust) ning alates G.W. Bushi ajast on USA valitsused on muuhulgas ka Interneti tsenseerimise suunas mitmeid samme astunud.

Vastukaaluks võrgus süvenevale ärimeelele ja kontrollimaaniale avaldas ansambli Grateful Dead endine laulutekstikirjutaja John Perry Barlow "Küberruumi iseseisvusdeklaratsiooni", mis tõstis taas prioriteediks võrgu esialgsed hoiakud ja väärtused.

Kui tarkvaratööstuse hiiglane Microsoft oli seni suhtunud Interneti küllaltki üleolevalt ja pidanud seda eelkõige puberteetikute mänguasjaks, siis Netscape'i majanduslik edu ja omapoolne arusaamisele jõudmine võrgu tähtsusest pani firma 1996. aastal oma turustrateegiat kõvasti revideerima ja suunama suure osa ressurssidest võrgutoodete arendamisele (eelnevalt tehti kaks edutut pingutust - esmalt üritati Netscape'i keelitada oma brauserit Windowsi jaoks mitte tegema, seejärel loodeti Microsoft Networkiga Internet üle trumbata). Tulemuseks oli nn. brauserisõda Netscape'iga, mis kestab tegelikult tänini (lihtsalt vaenlased on vahetunud - viimasel ajal on Microsofti suurimaks vastaseks veebitarkvara osas teine suurtegija Google). Sellest "sõjast" võitsid eelkõige tarbijad (Microsofti sundimine midagi tasuta levitama on iseenesest juba sündmus omaette).

Sajandivahetuse märksõnadeks võiks olla veebi tugev kommertsialiseerumine (see algas tegelikult juba 1996. aasta paiku), multimeediatehnoloogiate (RealAudio, Flash, MP3) kiire levik ning uute tehnoloogiate kasutuselevõtt. Interneti omanäolisus ja erijooned muude meediakanalitega on siiski säilinud, niisamuti häkkerivaim ja küberkultuur, mis arenevad koos Internetiga edasi. Lisaks on vaba tarkvara, mis pärit Internetiga samast ajastust ja ideedest, hakanud üha jõulisemalt konkureerima kommertslahendustega.

Sajandivahetuse paiku sai alguse ka sõnumiedastussüsteemide populaarsuse kiire kasv, mis suuresti tõrjusid välja varasemad jututoad ning mingil määral ka IRC. 1996. aastal loodi ICQ, 1997 AOLi AIM (millest hiljem arenes Gaim/Pidgin) ja 1999 MSN Messenger (2006 nimetati ümber Windows Live Messengeriks). Sajandivahetuse paiku tekkisid erinevaid protokolle toetavad kliendid ning levima hakkas ka avatud lähtekoodil põhinev Jabber/XMPP.

Teise suure tendentsina tuleks mainida sotsiaalse tarkvara esiletõusu (ajaveebid, wikid jne), sellest aga tuleb täpsemalt juttu järgmises teemas. Siinkohal võiks aga siiski mainida mõningaid tuntumaid rakendusi - 2001 sai alguse Wikipedia, 2004 Flickr, 2005 YouTube... Ühe juba pikema ajalooga nähtusena (pärineb ajast juba enne sotsiaaltarkvara buumi) väärib äramärkimist fännikirjandus, kus huvilised kirjutavad oma lõbuks täiendavaid osi näiteks "Sõrmuste isandale", "Näljamängudele" ja mitmetele muudele kuulsatele lugudele (kindlasti on nende tase kõikuv, kuid näiteks FanFiction.net'is ja AO3's leidub lugusid, mis ei jää tasemelt alla algallikatele).

Mainida tuleks ka mikroblogimist, kus ajaveebi sissekanded on piiratud SMS-sõnumiga võrreldava mahuga (näiteks 140 tähemärki). Üle maailma on populaarne Twitter, ent samas valdkonnas olid/on olemas ka Soomes loodud ja hiljem Google'i omandatud Jaiku, samuti vaba tarkvara põhimõtteid rõhutav identi.ca (mõlemad on tänaseks eri põhjustel aga varjusurmas).

Ja muidugi ei saa üle ega ümber sotsiaalvõrgustikest, mis on tänaseks saanud lisaks inimeste ühendamisele ka mitmeid muid funktsioone õppimisest poliitikani. Esimesteks tänases mõttes sotsiaalvõrgustikeks olid 2002. aastal alustanud [https://en.wikipedia.org/wiki/Friendster Friendster] ja ... Rate.ee (ehkki viimase puhul võib veidi vaielda selle üle, kuivõrd oli tegu üldotstarbelise võrgustikuga ja kuivõrd fotoportaaliga). 2003. aastal lisandusid MySpace ja LinkedIn ning veel aasta pärast juba ka Eestis laia kõlapinda leidnud Orkut ja tänini siinmail valitsev Facebook. 2005. aastal sai alguse Reddit, mis on just mitmesuguse võrgusisu edastamisele keskenduv võrgustik. 2007 sündis Tumblr, mis on segu sotsiaalvõrgustikust, (mikro)blogiplatvormist ja fan fiction-ist. Veidi hilisematest tulijatest tasub mainida 2010. aastal alustanud ning 2012. aastal kogukonnapõhiseks muudetud Diaspora* projekti (mis erinevalt paljudest teistest üritab pöörata tähelepanu ka kasutaja privaatsusele) ning 2011. alguse saanud Google+'i (mis tänaseks on küll juba otsad kokku tõmmanud - isegi Google'i turujõud ei osutunud Facebooki kõigutamiseks piisavaks). Huvitava detailina võib mainida ka kaht üksteisele järgnenud "rahvasterändamist" siinmail - Orkuti sünni järel kolis suur osa veidi vanemaid kasutajaid Rate.ee pealt sinna, üsna varsti aga järgnes suur ülekolimine Facebooki. Viimaste aastate tuntumate tulijate seas võib veel mainida rohkem mobiilseadmetele ja fotodele-videodele orienteeritud Instagrami, Snapchatti ja TikTokki, üksjagu populaarsust on võitnud ka Tinder.

Samas on ka mõningaid märke sellest, et sotsiaalmeedia hoog ei ole enam endine. Facebook ja Twitter valitsevad endiselt, ent 2014 lõpetasid tegevuse Orkut ja justin.tv, 2015 Friendster, 2018 mingil ajal USA-s üsna populaarne olnud Yahoo! Messenger - ning 2019 tõmbab Google pistiku seinast Google Plusil (isegi selle firma turupositsioon ei aidanud FB vastu).

Negatiivsete nähtuste osas aga tuleks lähemalt peatuda veel ühel viimaste aastate probleemil. Nimelt on püsiühenduste hinnad langenud tavakasutajale kättesaadavasse hinnaklassi ning nende kasutamine on plahvatuslikult kasvanud. Niisamuti on plahvatuslikult kasvanud nutiseadmete hulk, mis on samuti üha enam püsivalt Internetti ühendatud. Kasvanud aga ei ole tavalise arvutikasutaja oskused ja teadmised - ja kui arvesse võtta, et rõhuv enamus neist kasutab oma arvutis niigi turvaprobleemide all kannatavaid MS operatsioonisüsteeme, mis pealegi jäetakse pahatihti isegi elementaartasemel uuendamata, siis ongi pahandus käes (veidi väiksemas mahus võib sama märkuse teha mobiilseadmete ja Androidi kohta). Absoluutne enamik võrgus levivatest pahadest asjadest - viirused, nuhk- ja pättvara, ründeskriptid, ka lihtsalt ebaseaduslik tarkvara - võlgneb oma suure leviulatuse pahaaimamatute võhikute arvutitele, mille kurikaelad on "rajalt maha võtnud" ja sinna enda pesa teinud. Tulemuseks on olukord, kus arvutiomaniku lollus ei löö tagasi mitte ainult tema enese pihta (võib ka üldse mitte lüüa - vahel võib selline mahamurtud süsteem pikka aega ka väliselt tõrgeteta töötada ja arvutiomanik ei aimagi, mis toimub. Vähemalt senikaua, kuni tema arvutist pole FBI peakorterit rünnatud), vaid ka paljudele teistele. Kui õnnetusekuulutajad on juba mõnda aega ennustanud Interneti solgisurma - ehk siis olukorda, kus rämpspost ja viirused muudavad võrgu kasutamise mõttetuks -, siis eespoolkirjeldatud olukord on sellele tublisti kaasa aitamas. Võib-olla tuleks püsiühenduste taotlejatel hakata sooritama eksameid või seatakse sisse koduarvutite perioodiline ülevaatus... Praegu on paraku olukord võrreldav linnaliiklusega, kus peremehetsevad lollid, ülbed ja logude autode roolis istuvad rullnokad. Microsofti poolt mõne aasta eest pakutud lahendus "Laske meil 50 dollari eest aastas ise teie arvutit hallata" ei ole ilmselt paljudele vastuvõetav.

Olukorda on keerukamaks muutnud veel kaks veidi uuema aja nähtust. Esiteks asjade Internet (Internet of Things, eestikeelsed vahvad vasted veel ka "värkvõrk" ja "nutistu") - et Internetis on lisaks arvutitele ka nutiseadmed (uuemal ajal näiteks telerid, kellad, külmkapid jpm), ei ole vist eriline uudis. Paraku kummitab siin "Microsofti sündroom" ehk võhikute parimaks teenindamiseks läbi viidud radikaalne lihtsustamine käib sageli turvalisuse ja privaatsuse arvel. Nii on paljudel pahalastel õnnestunud sedalaadi seadmeid kaaperdada ja panna nad kurja tegema - heaks näiteks on Mirai robotvõrk.

Teiseks kahtpidi asjaks võiks pidada tumeveebi ehk tavaveebi "veealust", tavavahenditega ligipääsmatut osa. Laiema leviku sai see 2006. aastal alustatud Tor'i projektiga, ehkki põhialused olid sõnastatud juba varem, 90-ndate keskel. Algselt oli üheks oluliseks motiiviks USA valitsuse kaastööliste varjamine, kes tegutsesid vaenulikes välisriikides - et aga luua peitumiseks "piisavalt paks mets", oli tehnoloogia anda laiemasse levisse. Peagi hakkas see aga kujunema omalaadseks küberdüstoopiaks, mille heaks näiteks võib tuua Silk Roadi uimastituru. Üsna küsitava väärtusega sisu on nendes võrkudes kerge kohata tänini.

Mis saab edasi? Üsna huvitav on jälgida kahe vastandliku tendentsi arengut. Ühelt poolt kestab ikka veel Microsofti ja teiste suurfirmade ülemvõim, teisalt ei suuda isegi nende miljardid anda lõplikku hoopi alternatiivsele lähenemisele (vaba ja avatud lähtekoodiga tarkvara ja sellega seotud uued ärimudelid). Kui kaua kaksikvõim kestab ja kuhu poole asi kaldub, näitavad lähiaastad. Aga muidugi pole ka võimatu, et Võrku ootab ikkagi solgisurm...

Edasilugemiseks

Uuri & kirjuta

  • Kirjelda ajaveebiartiklis kaht erinevat nähtust (tehnoloogiat, praktikat, kommet jne) Interneti varasemast ajaloost (enne veebi tulekut ehk aastat 1991) - üht, mis võiks tänasele netikasutajale ikka veel tuttav olla (s.t. tuleb sealtmaalt tänasesse välja) ja teist, mis on tänaseks juba täiesti kadunud (kas asendunud uuemate tehnoloogiatega/tavadega või muul põhjusel välja surnud).


Tagasi kursuse esilehele
Käesoleva materjali kasutamine ja levitamine on sätestatud Creative Commonsi Autorile viitamine + Jagamine samadel tingimustel 3.0 Eesti litsentsi (inglise keeles CC Attribution-ShareAlike ehk BY-SA) või selle uuema versiooniga.

Retrieved from "https://wiki.itcollege.ee/index.php?title=E-ITSPEA_2:_Arpanetist_Facebookini_-_Interneti_kujunemislugu&oldid=143815"