User:Sveskilt

From ICO wiki
Revision as of 09:52, 7 November 2014 by Jpartelp (talk | contribs)
Jump to navigationJump to search


Erialatutvustuse aine arvestustöö

Autor: Siim Veskilt

Esitamise kuupäev: 20. oktoober 2014

Essee

Põhjuseid õppimiseks on mitmeid, alustada tuleb valikute ja uudishimuga. Alustasin ise lihtsa sooviga saada maailmast paremini aru ja omandasin esmalt kõrghariduse füüsikas. Vabal ajal programmeerimine aga on mind toonud tagasi kooli, omandamaks IT arendaja elukutset. Esimesed sammud uue kooli valiku ja eriala näol on nüüdseks tehtud, ees aga ootavad huvitavad ja põnevad kooliaastad, mille käigus peaks minust saama IT spetsialist. Mida aga tähendab IT arendaja elukutse? Mida ootab tööturg minult peale lõpetamist? Kuidas aitab IT Kolledž mul eesmärke saavutada? Neile ja teistele küsimustele sain esialgsed vastused erialatutvustuse loengutest[1].

Õpingukorraldus ja erialatutvustus aine esimeses loengus[2] rääkis Inga Vau tasuta kõrghariduse omandamise uuenenud süsteemist. Sain teada, et tasuta õppimisest on saanud tõsine finantskohustus, mille tingimusi, nagu ka iga teise finantskohustuse puhul, tasub meeles pidada. Sõna sai ka Eesti Infotehnoloogia Kolledži (EIK) kvaliteediga seonduva edendamise eest vastutav Merle Varendi, kes selgitas, kuidas oma hääl kuuldavaks teha ja mis võimalused on oma õpinguid rahastada, et õppurid saaks oma põhitööle, õppimisele, keskenduda. Hea meel on teada, et minu haridusega seonduva kvaliteedi eest seistakse.

Võrreldes oma varasemate kõrgharidusõpingutega, kus motivatsiooni rolli selgitamisele palju aega ei kulutatud, meeldis mulle eriti teine loeng, mille teemaks oli õppimine ja motivatsioon Margus Ernitsa ettekandel[3], selles selgitati õppimise dünaamikat: pühendumusega aus õppija motiveerib ka õppejõudu, motiveeritud õppejõud tahab üliõpilasele pakkuda paremat erialast õpet ja lõpetades on diplom väärtuslik. Tavaliselt sellise külje peale eriti ei mõelda, mis toob välja selgelt IT Kolledži võrreldes teiste Eesti kõrgkoolidega. Eriti tähtis on see teema keskkooli hiljuti lõpetanule, kes ei ole tihtipeale veel väga palju mõelnud selle üle, miks ta konkreetse haridusvaliku üldse on teinud ja kuidas see tema ja ta kaasõpilaste jaoks ühe vale valikuga võib ebameeldivaks kogemuseks kujuneda. Arvan, et probleem on ka õppejõududes, kes liiga leebelt akadeemiliste tavade vastu rikkujatele uusi võimalusi pakuvad. Põhimõte, et terroristidega ei kaubelda töötaks siin paremini, plagiaadi tegemist ei peaks motiveerima reaalsetete karistuste puudumisega - vahele jäämine peab tähendama seda, et ka varasem töö on nii öelda küsimärgi all.

Kui õppuri jaoks annab lõpudiplom selge hinnangu tehtud tööle, siis selleks, et oma õpingutest rohkem kui paber saada, tasub õppetöö kõrvalt endale erialane hobi leida. Kaugele ei pea otsima minema, kolmandas loengus tutvustas[4] Ernits EIK robootikaklubi ja selle ajalugu. Jäi mulje, et mingil põhjusel häkkerid ei taha üldse loobuda terminist “häkkimine”, mille meedia on samaväärseks teinud kräkkimisega. Minu arust võiks häkkereid kutsuda lihtsalt IT insenerideks. Terminist kinnihoidmine jätab IT valdkonna halba valgusesse, kui seltskonna, kelle tegevus on terminite üle vaidlemine (mitte, et seda muude valdkondade esindajad ei teeks). Lisaks raskendab see tehniliste teemade käsitlemist avalikkuse ees, kes nii lihtsalt oma sõnavara ei muuda ja keda on kordades rohkem kui neid kelle kohta see termin käib. Aga see on ainult minu arvamus, palun mind mitte ära chäkkida selle pärast.

Uudishimu ehitamise ja loomise vastu aitab otseselt kaasa ainetes omastatud materjali kinnistumisele. Häkkimise teemat käsitledes[4] toodi välja, et ise ehitades saad paremini aru, kui hästi teooriast tegelikult mõistsid. Füüsikat nii Eestis kui ka Soomes õppinuna võin omast kogemusest seda mõtet kinnitada, et reaalsed oskused selguvad alles teisi õpetades ja ideedega mängimise käigus. Kui midagi tundub kahtlasena või siis hoopis väga huvitavana, tasub käed külge panna ja ise järgi proovida või ära tuletada. Piirdudes lugemisega saad teada, mis on kirjeldus, aga see mida autor mõtles võib jääda kättesaamatuks teadmiseks. Mängimine on parimaid viise teiste mõistmiseks ja enda loovuse arendamiseks. Keeruliste probleemide lahendamine eeldab aga loovust. Kui alustada sellest, mida teised on juba teinud ja sellega mängida, siis võib jõuda ka teadmisteni, milleni keegi teine veel ei ole varem jõudnud.

Lihtsad edasiarendused võivad osutuda revolutsioonilisteks lahendusteks, kui ainult aeg on selleks sobiv. Oma esimest ettekannet tegev Carolyn Fischer, kes kümme aastat tagasi ise EIK'is õppis administreerimist, tutvustas[5] süsteemiadministraatori mitte-nii-lihtsat tööd Eesti suure eduloona tuntud ettevõttes Skype. Alustades karjääri tanklamüüjana ja töötades nii tolleaegses Piirivalveametis kui ka Harju Elektris jõudis ta lõpuks oma käänakuid täis teekonnaga praeguse tööandjani, demonstreerides, et kõik on võimalik. Meeldiv oli töötavalt administraatorilt kuulda arvamust, et programmeerimise tähtsus kasvab, mis aitab purustada mõne erialast mitte väga huvitunud ja ainult hüvesid tagaajava isiku eksimist erialasse, kus pole otsitavat leida võimalik. Süsteemiadministraatori töö ei ole hea võimalus vähese tööga IT sektori keskmisest kõrgemat palka nautida, nimelt vaeva peab ka nägema.

IT Kolledži multimeedialahendusi tutvustas[2] Juri Tretjakov, täpsemalt Moodle ja Wiki keskkondi ja loengute salvestamist, mis teevad õppeprotsessi üldiselt produktiivsemaks ja läbinähtavamaks. Üldse ei taha nõustuda tema arvamusega, et loengus füüsiliselt käimine ei ole asendatav loengusalvestustega, mõnele meist on see ainus lahendus kõrgharidust omandada.

Möönan, et füüsiliselt kohalkäimisega kaasnevast suhtlusest jään ma tõesti suures osas ilma. Suhtluse tähtsust rõhutas ka EIK'i vilistlane ja suurepäraste juhiomadustega silmapaistnud ettevõtja Andres Septer, kes mainis[6], et tööotsimisportaalide vahendusel leitavad kuulutused on pigem erand sellele, kuidas arendajaid palgatakse ja tavaliselt leitakse vajalikud inimesed tutvuste teel, mis tähendab, et pean oma õpingutes rohkem tähtsustama suhtlust kaasõpilaste ja õppejõududega. Mõeldud ja siis nüüd osaliselt ka tehtud, lõin oma kursuse näoraamatu grupi.

Septeri antud loengust [6] sain ka teada, et tasub olla ettevaatlik suuremas ettevõttes töötamisega, kus mõni tublim saab teha lisaks oma tavatööle nende töid, kes ei ole nii tublid, et projektijuht õnnelik oleks. Sain teada, et karjääriredelil edasi ronimiseks Eestis on võimalused kehvad, selleks tuleb tavaliselt uude ettevõttesse siirduda, lihtsalt vajalik olemisest ei piisa. Soovitati ka osa saada mõne start-up'i tegevusest, kus on tunduvalt vähem igasugust aruandlust. Idee start-up ise luua tundub mulle sobivat ja pean seda teemat põhjalikumalt uurima. Meeldiv oli ka kuulda ausust ja õigel kohal seisnud enesekriitikat, kui esineja tunnistas, et tal puudub töökogemus tõeliselt suures ja võimsas tehnoloogiafirmas. Mõtlemisainet pakkus mõte, et tuleb müüa toodet pigem kallimalt, kui odavamalt - kliendid ei tea isegi mida nad täpselt tahavad. Seda asjaolu peaks ka tööotsijad ilmselt silmas pidama, kui nad soovivad saada tööd kohas, kus ise olla eelistaks aga samas ei soovitaks ennast liiga odavalt “müüa” lihtsalt selleks, et paremas firmas olla, riskides töökohast ilmajäämisega; kui sa ennast müüd liiga odavalt siis tööandja võib kellegi “väärtuslikuma” endale valida. Sain ka kinnitust ühele oma kauaaegsale mantrale, et meie suurim vara on aeg. See tähendab minu jaoks, et me ei tea milleks me tegelikult võimelised oleme, enne kui me ennast proovile ei pane. Aja sisustamisest rääkis ka Ernits, kes julgustas[4] üliõpilasi iseseisvalt kooli laboreid külastama: laborid on avatud ja lahtiolekuajad on üliõpilassõbralikud.

Loengu, kus käsitleti suhtumist õppetöösse[7], esitas militaarse stiiliga Elari Lang. Oma EIK'i õpinguid alustas Lang ka kaugõppurina, kuigi siis administreerimise õppekaval, aga sarnastel põhjustel nagu minagi nüüd; eesmärgiks saada parem pilt IT valdkonnast ja saada paremaks selles, mida me tööalaselt teha soovime. Lang pakkus välja hea lahenduse koolialaste tegevuste motiveerimiseks, mille järgi tuleks koolikohustust võtta sama tõsiselt nagu tööl käimist. Ma arvan, et see võib nii mõnelegi heaks strateegiaks osutuda, tähtis on proovida erinevaid viise ja leida see, mis antud isiku jaoks töötab. Kujutan ette, et kerge paanika ja valgustuse segu tabas neid, kes polnud varem paroolidega seonduvast kuulnud. Kuigi tuleb olla ettevaatlik sellega, mida Interneti avarustes avaldame, näen ma selles pigem võimalust ennast sobivast küljest esitleda ilma, et uudishimulikud sellest ise aru saaks, kui ainult natuke valiv olla avaldatava infoga.

Üks aktiivne tegija on IT arenduse õppekava lõpetaja Janika Liiv, kes tutvustas[8] oma mõtteid ja tegusid teel saamaks programmeerijaks. Positiivselt tooksin välja esineja suurepärase oskuse köitvat esitlust valmistada, millega oli kõvasti vaeva nähtud. Huvitav oli kuulda, et tema karjääri alguseaegadel võeti tööle inimesi, kes polnud nõutud programmeerimiskeeles isegi algtasemel, ilmselt programmeerijatest oli väga suur puudus ja kui inimesel olid õiged isikuomadused siis ta koolitati välja. Puudutatud sai ka naiste vähesuse probleemi IT ettevõtetes, aga arvestades kui palju naisi astus see aasta ainuüksi kaugõppesse ja kui leidub Liiva taolisi pioneere, siis see probleem leiab varsti ilmselt leevendust. Kuigi ei ole kunagi kuulnud varem sellisest stereotüübist, et naised on halvemad programmeerijad kui mehed, siis olen kokku puutunud vanemate põlvkondade eelarvamusega, nagu tüdrukud peaksid nukkudega mängima ja arvutid on poistele. Nii palju, kui ma aru olen saanud, siis informaatikas töötavatel meestel aga on hea meel, kui nad enda ümber näevad (töötamas) naisi.

Stereotüüpides kipub leiduma mõnikord mingil määral ka tõtt. Kristjan Karmo, kes töötab testijana, võis tunda testijana ära juba selle järgi, et ta küsis ettekande[9] ajal kas küsimusi on, mitte ainult lõpus. Kui testimise müüt on tõesti see, et testimine on igav, siis ma ise olen eelnevalt olnud arvamusel, et testimine on üks väga loominguline ja pingeline tegevus, tehtud testimine on oluline ettevõtte tulevikule ja tõstab testija võimet süsteeme kiiresti endale selgeks teha. Inimesed ei ole nii süstemaatilised, kui nad seda ise arvavad. Pigem on testimise töökuulutustel madalam pakutav palk, kui arendajal, mis teeb selle töö ehk vähem atraktiivseks, eeldavad need tööd ju mõnevõrra sarnast tausta. Testija õlgadel on tohutu vastutus, keegi ei soovi aastate tagant teada saada, et nende testitud süsteem oli vigane, aga nagu Karmo välja tõi siis testimine ise ei ole kallis tegevus, sest vigade hind võib ulatuda miljarditeni. Kui enne ma ei olnud kindel, kas ma sobiks testijaks, siis nüüd olen kindel, et ka minust võiks saada tarkvara testija. Täpsus, pühendumus ja kõrge pingetaluvus, see olen ju mina!

Programmeerijatel ja süsteemiadministraatoritel, kui loovtööga tegelejatel, on ka omad sotsiaalsed probleemid[10]. Arvan, et interneti abil informatsiooni kiire kättesaadavus on ka põhjus, miks erinevaid sündroome läbi elatakse, see et sa midagi tead ei tähenda, et sa sellest aru said ja nendel kahel on keeruline vahet teha. Teadmised aga on meie otsuste tegemise üks aluseid. Seepärast tuleb oma hariduse omandamise protsessile aega ja vaeva pühendada ja isiklikult soovitan ainult paberi pärast õppimist pigem vältida - nii Fischer kui ka Lang toonitasid asjade põhjalikult tegemise tähtsust.

Teatud ideedest arusaamine muudab meie elu rohkem kui me suudame seda kunagi ette aimata; arusaam, et me ise oleme need, kes koguaeg õpivad ja asju endale selgeks teevad on üks parimaid õppetunde, mida ma elus olen omandanud. Kui ma võtan õppetöö kätte on see minu jaoks tähtis projekt, millesse saan kogu oma tähelepanu pühendada ja mille käigus saan oma võimed proovile panna. Tööandjad otsivad töötajaid, kes on kohusetundlikud, kellega saab arvestada ja kes on valmis väljakutseteks. Peale loengutes esinenud lõpetajate kuulamist mõistan, et Eesti Infotehnoloogia Kolledžis leidub rohkem, kui lihtsalt erialaseid teadmisi; siit saab tarkust, elukogemust, julgust ja mis kõige tähtsam – väärt sõpru.

Õpingukorralduse küsimused

Küsimus A

Kukkusid eksamil läbi. Kaua on võimalik eksamit järele teha? Kellega kokkuleppida, et järeleksamit teha? Kuidas toimub järeleksamile registreerimine? Mis on tähtajad? Palju maksab, kui oled riigi finantseeritaval (RF) õppekohalkohal? Palju maksab, kui oled tasulisel (OF) õppekohal kohal?

Vastus

Korduseksami õigus kehtib kahe semestri jooksul pärast aine õpetamissemestri lõppu. Järeleksami aja määrab ainet õpetav õppejõud, kooskõlas õppeosakonnas määratud ajakavaga.[11] Korduseksamile registreerimine toimub õppeinfosüsteemis, registreerumise ja soorituse vahele peab jääma vähemalt 2 tööpäeva.[12] RF õppekohal õppijale on korduseksamid tasuta, OF õppekohal õppurile on tasuline; tasu suurus kehtestatakse rektori käskkirjaga ja kuvatakse õppeinfosüsteemis.[13]


Küsimus 5

Millised eeldused peavad olema täidetud vajaduspõhise õppetoetuse saamiseks ja millest sõltub toetuse suurus? Mida peab toetuse saamiseks tegema? (Vastake kokkuvõtlikult). Mis on minimaalne ainepunktide arv semestris õppetoetuse saamiseks?

Vastus

Vajaduspõhise õppetoetuse taotlemise õigus on tudengil, kes vastab kolmele tingimusele[14]: 1) Ta on kõrgkooli sisse astunud 2013/14. õa või hiljem. 2) Tema perekonna kuu sissetulek ühe pereliikme kohta on kuni 299 eurot. 3) Ta õpib täiskoormusega ja täidab õppekavanõudeid täies mahus.

Toetuse suurus sõltub perekonna keskmisest sissetulekust eelnenud kalendriaasta tulumaksuga maksustatava tulu alusel. Keskmise sissetuleku arvutamine toimub kord aastas, siis kui toimub tuludeklaratsiooni esitamine.[14]

Taotlus tuleb esitada riigiportaalis[15]

Täiskoormuse nõue on 2014/2015 õa 27 EAP'd.[16] Eesimesel semestril õppetoetuse taotlemisel on piisav ainult täiskoormuse nõude täitmine.[14]


Ülesanne

Kui mitme EAP ulatuses tuleb õppekulud osaliselt hüvitada aasta lõpuks, kui esimese semestri lõpuks on olemas 24 EAP'd ja teise semestri lõpuks 27 EAP'd? Kui suur on teile esitatav arve?

Vastus

Vastavalt õppekulude osalise hüvitamise kohustuse tekkimise aluseks oleva õppekava täies mahus täitmise määrale, mis on Eesti Infotehnoloogia Kolledži nõukogu otsuse järgi 2014/2015 õppeaastal 27 EAP semestris ja õppekulude osalise hüvitamise määraga, mis on 50 € 1 EAP kohta[16], tekib esimesel semestril võlgnevus 3 EAP eest ja teisel semestril, kuna 27 EAP täies mahus täitmise piir on saavutatud, võlgnevus ei suurene[17]. Kokku tuleb arve 3 EAP eest, ehk arve suurus on €150.

Viited