E-ITSPEA 13: Sõnavabadus, tsensuur, privaatsus ja Internet 1

"Vanasti oli rohi rohelisem..."

... ja võis teha asju, mida tänapäeval enam hästi ei saa. Vanasti käis lapsepõlve juurde palju asju, mille peale tänapäeval "päh-päh" tehakse - olgu tegu ringijooksmisega seiklusmängudega ("appi, see on ohtlik!"), kalapüügiga ("rikub loomaõigusi ja pole vegan!") või kasvõi mõningate "karvaste" sõnade kasutamisega ("uiih!"). Nali naljaks, ent viimase kümnendi jooksul on uudistes korduvalt mainitud, kuidas USA koolid on keelustanud sellise vägivaldse tegevuse nagu kullimäng...

Sama võib täheldada ka Internetis. "Vana kooli" Internetis võis paljuski rääkida mida iganes - ainus (kuid enamasti ülimalt tõhus) sanktsioon oli kaasinimeste kõõrdpilgud ja laitus, äärmuslikul juhul ka kollektiivist (uudisegrupist või listist) väljaviskamine. Tänaseks on sõnavabaduse ja netitsensuuri vaheline piigimurdmine omandanud omaette ühiskondliku nähtuse mõõtmed.

Teema on aga oluline - kui ühiskonna põhiressursiks on saamas info, siis eeldab täisväärtuslikuks kodanikuks olemine kaht asja: ligipääsu infole ning oskust ja viitsimist sellega midagi asjalikku peale hakata (alates kasuliku ja vajaliku väljasõelumisest muu pahna seast). Pole ka saladus, et väga tihti viib info valdamine võimu ja/või raha valdamiseni (tuntud näide on ettevõtete siseinfo börsimaailmas).

Viimastel kümnenditel on selles osas näha kaht huvipakkuvat protsessi. Kui vaba infolevi puudumist on pikka aega heidetud ette totalitaarsetele riikidele (hea näide on omaaegne Ameerika Hääl jt raadiojaamad, mida segamisest hoolimata "raudse eesriide" taha suunati), siis tänaseks on levima hakanud kasvav enesetsensuur "demokraatlikes" riikides ("No kuule, ükski NORMAALNE inimene ei mõtle/ütle niimoodi!"). Teiseks suundumuseks on aga muutus tsensuuri peamiste mahitajate osas - kui traditsiooniliselt oli tsensuur võimu tööriistana läänemaailmas jõukate inimeste (poliitikas parempoolsete) toetatud ning näiteks USA sõnavabaduse liikumise taga seisid vasakpoolsed, siis viimasel ajal on tsensoriteks hakanud just viimased - sarnaselt ajaloost tuntud revolutsioonidega on ka siin endistest rõhututest saanud ise rõhujad. Kõnekas on näide, et 60-ndate sõnavabadusliikumise sünnikohas Berkeleys on viimasel ajal mitmeid tsensuurijuhtumeid (näiteks siinkirjeldatu).

Viimasel kümnendil on hakatud rääkima ka nn tõejärgsusest (post-truth) - kui seni oli usaldusväärseks infoallikaks peetud traditsioonilisi meediakanaleid (raadio, TV, ajakirjandus), siis sotsiaalmeedia esiletõus on olukorda tublisti muutnud. Ühelt poolt pakkus sotsiaalmeedia uusi võimalusi (suurem operatiivsus, võimalus jälgida suurt hulka eri kanaleid), teiselt poolt aga võttis traditsiooniliselt meedialt mitmes mõttes leiva käest (otseselt näiteks reklaamiraha vähenemine, kaudselt aga uute mängureeglite pealesurumine, mis tõi kaasa traditsioonilise meediasisu kvaliteedi järsu languse, kuna ellujäämise nimel tuli paljusid kontrollimehhanisme lõdvendada).

Eriti häirivaks muutub olukord aga siis, kui sedalaadi arusaamad levivad haridus- ja teadussfääri. Ühe näitena paljudest võib tuua 1960-ndate sõnavabadusliikumise ühe hälli, Berkeley ülikooli Californias, mis tänaseks on saanud kurikuulsaks enda "tühistamiskultuuri" poolest (üks näide, teine näide). Paljudes USA vasakpoolsete mõju all olevates ülikoolides on kujunenud välja tabuteemad ja "sobimatud isikud", mida/keda eiratakse (ettekäändeks tuuakse vajadus luua "haavatavatele" tudengitele "turvatsoon"). Sealtkaudu laieneb see mõju aga edasi nii meediale kui ka teadustegevusele (üks näide). See aga läheb olemuslikult vastuollu teaduse põhiprintsiipidega. Kuidas selline lähenemine mõjutab ühiskonda laiemalt, seda võib siit edasi juba igaüks ise mõelda.

"Pole midagi uut päikese all" (Koguja)

Tsensuur kui nähtus pole muidugi midagi uut. Sedasorti nähtus oli olemas juba vanas Egiptuses, seda leiame Piiblist (prohvetite tagakiusamine) ja antiikajaloost. Ikka on leidunud neid, kelle võim lubab teisitimõtlejate suud kinni panna (või siis need koos peaga amputeerida).

Katoliku kiriku Index librorum prohibitorum on väga pikaealine dokument, mille kirik ametlikult hülgas alles 1966. aastal. NL koristas riiuleilt Piibli, Koraani ja muu usukirjanduse. Eriti "viljakas" oma keelamistes olid USA Comstocki seadused (ametlikult "Federal Anti-Obscenity Act" ja veel mõned teised), mis oma kehtestamisest 1873. aastal kuni tänaseni (mil nad enam seaduse jõudu ei oma) kandis "pahade" nimekirja sellised tegelased nagu Voltaire'i, Aristophanese, Chauceri, Boccaccio ja teised. USA nüüdisvariseridele on hakanud hambusse ka dr. Dolittle'i lood, "Onu Tomi onnike", "Tom Sawyer" ja "Huckleberry Finn" ning palju muudki. Huvitaval kombel on just demokraatia suurim eestkostja USA selleks paigaks, kust levivad maailma ka kõige jaburamad mõtteavaldused tsensuuri vallas. Möödunud sajandi 100 skandaalseima ameerika kirjandusteose hulgast leiame sellised teosed nagu "Kärbeste jumal", "Lilled Algernonile", "Kuristik rukkis", sellesama "Huckleberry Finni" ja ka Harry Potteri (huvitav, et näiteks J.R.R. Tolkieni pole siia siiski kantud - ent juba on ka tema mõnedel hammaste vahel).

Interneti puhul anti tsensuurile stardipauk 1995. aasta juulis "Time Magazine'is" ilmunud kaanelooga "Cyberporn" (tagantjärgi leitakse, et nii artikkel kui ka selle aluseks olnud uurimus sisaldavad jämedaid möödalaskmisi ega ole seetõttu tõsiseltvõetavad). Samas loetakse üheks teetähiseks ka paar aastat varem, 1990. aastal toimunud intsidenti, kus USA salateenistus korraldas reidi Steve Jacksoni mängudefirmasse - süüdistusega, et loodav materjal võivat "aidata häkkereid". Asjal oli alust niipalju, et Jackson oli palganud ühe rollimängu reegliraamatu kirjutajaks Loyd Blankenshipi ehk The Mentori, kes oli tõepoolest tuntud häkkerina (täpsem termin oleks vist siiski "häktivist") - aga mängufirmas ei olnud tal sellega mingit pistmist. Lugu lõppeski 1993. aastal sellega, et salateenistus sai protsessi juhtinud kohtunikult kõvasti pragada ning pidi maksma 50 tuhat dollarit kahjutasu ning tasuma ka kohtukulud, mis ulatusid isegi 250 tuhandeni.

Sellega muidugi asi ei lõppenud ning USA võimud asusid tõsisemalt asja kallale:

• 1996 - Communications Decency Act (CDA) - läbib USA Kongressi, kuid võetakse järgmisel aastal maha vastuolude tõttu sõnavabadusega.
• 1998 - Child Online Protection Act (COPA) - võeti suurema löömise järel lõplikult maha 2009.
• 2000 - võimud saavad viimaks oma tahtmise ning Children's Internet Protection Act (CIPA) kehtib USA-s 2003. aastast ning kohustab kõiki avalikke raamatukogusid ja koole internetiliiklust tsenseerima, kui nad tahavad föderaaltoetusi kasutada.

https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Internet_Censorship_and_Surveillance_World_Map.svg

Interneti tsenseerimine maailmas (2018). Roosa värv tähistab suurimat ja roheline vähimat tsensuuri.

Nagu iga meediakanali arengu juures, on ka Interneti puhul tekkinud mitmesuguseid erinevaid arvamusi selle kaudu edastatava info "sobilikkuse" suhtes. On neid, kes pooldavad absoluutset vabadust - Intenet on neile sõnavabaduse etaloniks, mille mistahes piiramine võrduks diktatuuri kehtestamisega. On teisi, kes tahaksid näha kontrollitud Internetti - kompetentsed instantsid peaks üldiselt lubama vaba infolevi, kuid eemaldama äärmuslikud mõtteavaldused ja sündsusetused. Ja on ka kolmandaid, kes kogu kupatuse parema meelega üldse kinni paneksid.

Miks see temaatika üldse nii tähtis on? On selge, et tänapäeva tingimustes on informatsioonile juurdepääs üheks täisväärtuslikuks kodanikuks olemise eeltingimuseks. Igasugune piiramine seab selle tingimuse täitmise küsimärgi alla. Infost on saanud jõud, sageli toob info kaasa võimu ja ka raha. Ning ka demokraatia traditsioon on asi, mis ei käi eriti hästi kokku mistahes arvamuste mahasurumisega (näiteks USA konstitutsiooni Esimene Täiendus - First Amendment - on klassikaline sõnavabadust toetav seadusesäte).