E-ITSPEA 13: Sõnavabadus, tsensuur, privaatsus ja Internet 1

"Vanasti oli rohi rohelisem..."

... ja võis teha asju, mida tänapäeval enam hästi ei saa. Vanasti käis lapsepõlve juurde palju asju, mille peale tänapäeval "päh-päh" tehakse - olgu tegu ringijooksmisega seiklusmängudega ("appi, see on ohtlik!"), kalapüügiga ("rikub loomaõigusi ja pole vegan!") või kasvõi mõningate "karvaste" sõnade kasutamisega ("uiih!"). Nali naljaks, ent viimase kümnendi jooksul on uudistes korduvalt mainitud, kuidas USA koolid on keelustanud sellise vägivaldse tegevuse nagu kullimäng...

Sama võib täheldada ka Internetis. "Vana kooli" Internetis võis paljuski rääkida mida iganes - ainus (kuid enamasti ülimalt tõhus) sanktsioon oli kaasinimeste kõõrdpilgud ja laitus, äärmuslikul juhul ka kollektiivist (uudisegrupist või listist) väljaviskamine. Tänaseks on sõnavabaduse ja netitsensuuri vaheline piigimurdmine omandanud omaette ühiskondliku nähtuse mõõtmed.

Teema on aga oluline - kui ühiskonna põhiressursiks on saamas info, siis eeldab täisväärtuslikuks kodanikuks olemine kaht asja: ligipääsu infole ning oskust ja viitsimist sellega midagi asjalikku peale hakata (alates kasuliku ja vajaliku väljasõelumisest muu pahna seast). Pole ka saladus, et väga tihti viib info valdamine võimu ja/või raha valdamiseni (tuntud näide on ettevõtete siseinfo börsimaailmas).

Viimastel kümnenditel on selles osas näha kaht huvipakkuvat protsessi. Kui vaba infolevi puudumist on pikka aega heidetud ette totalitaarsetele riikidele (hea näide on omaaegne Ameerika Hääl jt raadiojaamad, mida segamisest hoolimata "raudse eesriide" taha suunati), siis tänaseks on levima hakanud kasvav enesetsensuur "demokraatlikes" riikides ("No kuule, ükski NORMAALNE inimene ei mõtle/ütle niimoodi!"). Teiseks suundumuseks on aga muutus tsensuuri peamiste mahitajate osas - kui traditsiooniliselt oli tsensuur võimu tööriistana läänemaailmas jõukate inimeste (poliitikas parempoolsete) toetatud ning näiteks USA sõnavabaduse liikumise taga seisid vasakpoolsed, siis viimasel ajal on tsensoriteks hakanud just viimased - sarnaselt ajaloost tuntud revolutsioonidega on ka siin endistest rõhututest saanud ise rõhujad. Kõnekas on näide, et 60-ndate sõnavabadusliikumise sünnikohas Berkeleys on viimasel ajal mitmeid tsensuurijuhtumeid (näiteks siinkirjeldatu).

Viimasel kümnendil on hakatud rääkima ka nn tõejärgsusest (post-truth) - kui seni oli usaldusväärseks infoallikaks peetud traditsioonilisi meediakanaleid (raadio, TV, ajakirjandus), siis sotsiaalmeedia esiletõus on olukorda tublisti muutnud. Ühelt poolt pakkus sotsiaalmeedia uusi võimalusi (suurem operatiivsus, võimalus jälgida suurt hulka eri kanaleid), teiselt poolt aga võttis traditsiooniliselt meedialt mitmes mõttes leiva käest (otseselt näiteks reklaamiraha vähenemine, kaudselt aga uute mängureeglite pealesurumine, mis tõi kaasa traditsioonilise meediasisu kvaliteedi järsu languse, kuna ellujäämise nimel tuli paljusid kontrollimehhanisme lõdvendada).

Eriti häirivaks muutub olukord aga siis, kui sedalaadi arusaamad levivad haridus- ja teadussfääri. Ühe näitena paljudest võib tuua 1960-ndate sõnavabadusliikumise ühe hälli, Berkeley ülikooli Californias, mis tänaseks on saanud kurikuulsaks enda "tühistamiskultuuri" poolest (üks näide, teine näide). Paljudes USA vasakpoolsete mõju all olevates ülikoolides on kujunenud välja tabuteemad ja "sobimatud isikud", mida/keda eiratakse (ettekäändeks tuuakse vajadus luua "haavatavatele" tudengitele "turvatsoon"). Sealtkaudu laieneb see mõju aga edasi nii meediale kui ka teadustegevusele (üks näide). See aga läheb olemuslikult vastuollu teaduse põhiprintsiipidega. Kuidas selline lähenemine mõjutab ühiskonda laiemalt, seda võib siit edasi juba igaüks ise mõelda.