E-ITSPEA 10: Võrkude rikkusː vabast tarkvarast vaba kultuurini

From ICO wiki
Jump to navigationJump to search

Tagasi kursuse esilehele



Sissejuhatuseks: kuidas...

... saavad rauast laevad vee peal ujuda või natuke kergemast alumiiniumist, ent siiski hirmrasked lennukid õhus püsida? Isegi loodusest võib leida kimalase, kes kõigi tavapäraste füüsika-arusaamade järgi ei tohiks suuta lennata - kere on liiga paks ja tiivad väikesed. Ja ometi...

Umbes samamoodi on pikka aega imestatud, miks mõned inimesed võrgus "tasuta tööd teevad". Tänane teema on seega otsapidi järg infoühiskonna küsimustele, teisalt aga seotud ka järgneva, arendus- ja ärimudelite teemaga.


Leviaatan ja pingviin

Pealkirjas mainitud raamatus kirjutab Yochai Benkler sellest, et lääne ühiskondades on pikka aega levinud kaks arvamust, mis on mõnel juhul ka tõesed, kuid märksa enamatel juhtudel võib leida vastupidiseid näiteid:

  • Inimesed on loomult isekad ja riigi/ühiskonna põhiülesanne on seda isekust mõistlikkuse piires hoida (inglise mõtleja Thomas Hobbes kirjutab sellest oma teoses "Leviaatan", millelt Benkler poole enda pealkirjast laenas). Ehk on tarvis seadusi, reegleid ja karistusi, et inimesed sigatsema ei hakkaks.
  • Inimesed lähtuvad üksnes omakasust (Adam Smithi kuulus kapitalismi "nähtamatu käsi" ehk "raha paneb asjad paika") - riigi/ühiskonna peamine eesmärk on tagada vaba turg, mille kaudu inimesed oleks majanduslikult huvitatud koos tegutsema. Ehk piisav hulk raha "rahustab kaagid maha".

Aga äkki on inimestel olemas ka empaatiavõime ja omakasu pole alati määrav (või vähemalt pole ainus määrav tegur)? Eri uuringud pakuvad iseka käitumise osakaaluks populatsioonis tegelikult 30% ringis - sellekohaseid viiteid toob Benkler enda raamatus mitmeid. Üsna vaimukal moel on sedalaadi isekust iseloomustanud Eben Moglen oma artiklis Anarchism Triumphant[1], defineerides seal papipäkapiku (econodwarf) nimelise tegelase, kes näeb kogu ühiskonnas üksnes ainelise kasu motiivi ning midagi muud ei tunnista.

Papipäkapikud küsivad sageli: "Kes Wikipedia tegijatele maksab?", "“Millal Linux tasuliseks läheb?”, "Miks ma peaks enda slaidid netti riputama?" "Mis mõte on blogimisel?" ehk kokkuvõtteks: miks nii paljud inimesed võrgus tasuta oma tööd jagavad? Allpool püütakse sellele nähtusele mõningaid seletusi pakkuda.

Mammutit tuleb jahtida terve hõimuga (esivanemate tarkus)

Ajaloo teemadest kursuse alguses nähtus, et IT algaegadel oli ühistegevus pigem norm kui erand. Esmalt oli tollane tehnoloogia ühelt poolt elitaarne (ligipääsu lävi oli kõrge - põhimõtteliselt eeldas 60-ndate arvutustehnikale ligipääs teaduskraadi) ning teisalt demokraatlik - need, kes "uksest sisse said", moodustasid väikesearvulise asjassepühendatute seltskonna, kus positsiooni määras eeskätt igaühe panus.

Päris pikka aega ei olnud äritegevus eri põhjustel kuigi mõistlik - see piirdus peamiselt vaid riistvaraga, kuid ka tollane arvutitööstus toimis teisiti kui tänapäeval (tänapäevaseks analoogiks sobib mõni praeguse aja tipptehnoloogia nagu elementaarosakeste kiirendid või kosmoselahendused). Arvutid olid suured ja kallid ning samas tänases mõistes üsna "äpud" - iga tänane laiatarbe-nutiseade on tunduvalt võimsam. Tarkvara loodi tellimuse peale ning see reeglina arvutite vahel ülekantav ei olnud (esimeseks tarkvarasüsteemiks, mille puhul saab rääkida portatiivsusest, peetakse üldiselt 1969. aastal alguse saanud Unixit). Tolle aja "itimees/naine" oli tänasest kooditreialist väga erinev tegelane ja töötas pea eranditult ajatöö vormis. Kohati oli äri otseselt keelatud (meenutame, et suure osa algsete IT-projektide taga oli USA riigikaitse, riigisaladusega aga ei äritseta). Ning viimaks ei tasu ka unustada, et 1969 oli nii Interneti sünniaasta kui Woodstocki festivali toimumisaeg - omaaegse alternatiivkultuuri mõjud on Internetis tänini tunda


Häkkerid

See sõna ei tähenda seda, mida enamasti lehest võib lugeda (võrgukurjategija) - tegemist on omalaadse tehno-subkultuuriga, mis on pikka aega olnud tänase IT-maailma ja Interneti üks peamisi liikumapanevaid jõude. Ehk kõige paremini iseloomustab klassikalist häkkerlust sõnapaar playful cleverness ehk "mänglev tarkus". Ehkki eri aastakümnetel on rõhuasetused olnud veidi erinevad, on peamine jäänud samaks – teha midagi tehniliselt põnevat, uutmoodi ja lahedat (või ka: teha tõsist tööd, nagu teeks pulli, ja teha pulli tõsiselt). Oma teadmiste ja tulemuste jagamine on olnud oluline kõikidel aegadel (information wants to be free), kuid see ei tähenda küberanarhismi või -kommunismi. Häkkerlust võib antropoloogiliselt lugeda kingikultuuride (gift culture) hulka, kus positsioon saavutatakse midagi jagades. Põhivaluutaks on reputatsioon (sarnaselt kasvõi Facebooki laikide, Slashdoti karma või muude sarnaste kogukondlike nähtustega).

Klassikalise häkkerluse kujunemisest on üheks parimaks allikaks Steven Levy raamat "Hackers: The Heroes of the Computer Revolution"[2], mis on näinud juba üsna mitut trükki. Ent seda on käsitlenud ka mitmed teised autorid - alljärgnev kasutab nii Levy kui Eric Raymondi[3] kirjutisi.

Häkkerite eellasteks võib lugeda "vana kooli" programmeerijaid (Real Programmers) 50-ndate ja 60-ndate USA ülikoolides (see ajajärk saab tegelikult alguse juba esimeste sõjajärgsete arvutitega ning ulatub suurarvutite maailmas seitsmekümnendatesse). See oli füüsikute, pakktöötluse (ehk arvutile anti töö ette ja lasti tal selle kallal toimetada, interaktiivsus oli minimaalne) ja lamparvutite ajastu - sealt on meieni tulnud omalaadse klassikana Murphy seadused, mis tänaseks on jõudnud ka muude elualade inimeste folkloori.

MIT häkkerikoolkonna ajalugu loetakse 1961. aastast, mil ülikool sai endale esimese PDP-1 arvuti (teisalt pakutakse ka veidi varasemat aega ja TX-0 arvutit) ning sealse mudelraudteeklubi (MIT Tech Model Railroad Club) tehnilisem seltskond selle ümber koondus (hiljem kujunes selle baasil välja sealne tehisintellektilabor). See 60.-70. aastate ajajärk kujundas välja "mängleva tarkuse" arusaamad ning oli esimeste võrgukogukondade (pärismaailma keskusteks olid MIT, Stanford ja XEROX PARC) kujunemise aeg. Hakkab kujunema ka "kultuurikiht" folkloori näol (näiteks Jargon File).

1969. aastal Bell Labsist alguse saanud Unix tähistas järgmise ajajärgu algust seitsmekümnendatel, mil toimusid "ususõjad" erinevate häkkerikoolkondade ("vana kooli" LISPi seltskond versus uustulnukad Unixi ja VAXi näol, hiljem lisandusid juba esimesed personaalarvutid. 1980. aastaks moodustas tollase Interneti selgroo Usenet, mis oli saanud ka häkkerikultuuri peamiseks kanaliks.

80-ndad tõid kaasa kriisi. Steven Levy kirjeldab oma raamatus MIT "häkkeriparadiisi" lõppu. Üks sealsetest tipptegijatest, noor Richard Matthew Stallman, lahkub ülikoolist, loob vanade aegade tagasitoomise eesmärgil Vaba Tarkvara Sihtasutuse (FSF) ning paneb aluse vaba tarkvara liikumisele. Arvutimaailmas kerkivad esiplaanile Microsoft ja Apple, valdavaks muutuvad personaalarvutid ja kinnise koodiga ärivara. Häkkerite kauaaegne töövahend Unix jagunes mitmeks dialektiks, millest enamik muutus kinniseks koodiks - see aga tingiski ühe asjaoluna projekti, millest sai alguse häkkerikultuuri taassünd.

1991. aastal algatas soomerootsi tudeng Linus Torvalds Linuxi-nimelise uue süsteemi loomise. Samaaegselt tegeldi vaba Unixi loomisega ka Berkeleys (BSD), ent Linuxi tugevuseks oli just kogukonna kaasamine. Et see langes ajaliselt kokku veebi tulekuga samal aastal ja sellele järgnenud Interneti kiire levikuga, kujunes võimalus luua kogukondlikku tarkvara täiesti uuel tasandil. Linuxi kõrval on tänini aktiivsed ka mitmed BSD Unixi vabad variandid (FreeBSD, OpenBSD, NetBSD jt - ka Apple'i OS X on ehitatud BSD Unixi baasil).

Umbkaudu sajandivahetusest on märgata häkkerliku arusaama levikut ka väljapoole tarkvarasfääri (Web 2.0, sotsiaalmeedia, avatud õpikeskkonnad jpm). Teisalt võtavad mitmed ettevõtted üle sarnaseid põhimõtteid ja kasutavad neid enda tegevuses (Google, isegi Microsoft ja Apple).

Algne MIT häkkerikoodeks Steven Levy järgi[2]

  1. Access to computers – and anything which might teach you something about the way the world works – should be unlimited and total. Always yield to the Hands-On Imperative!
  2. All information should be free
  3. Mistrust authority – promote decentralization
  4. Hackers should be judged by their hacking, not bogus criteria such as degrees, age, race, or position
  5. You can create art and beauty on a computer
  6. Computers can change your life for the better

Internetiajastu häkkerid (Eric S. Raymondi järgi)[3]

ESR kirjutised (Hacker-HOWTO jt) toovad välja 3 aspekti:

  • suhtumine: "Do you identify with the goals and values of the hacker community?"
  • tehnilised oskused: "Do you speak code, fluently?"
  • staatus: "Has a well-established member of the hacker community ever called you a hacker?"

Kõik kolm tingimust peavad olema täidetud

ESR kirjeldab oma Hacker-HOWTO's ka häkkerinatuuri:

  • Kassist arenenud - nagu kassi ei saa koera kombel dresseerida, nii on ka klassikaline häkker sõltumatu isemõtleja, mitte kuulekas käsutäitja.
  • Elitaarne ja samas demokraatlik - Raymond viitab Levy raamatule, kus on räägitud lugu 12-aastasest poisist, kes võeti omaaegsesse MIT häkkerite ringi vastu kui võrdväärne; mõni aeg varem olid aga paar doktoranti rumaluse tõttu ukse taha jäänud.
  • Ei taotle sotsiaalset heakskiitu - oluline on see, mida teed, mitte see, mida teised sellest arvavad.
  • Ei armasta võimu - Raymond täpsustab siin, et tegu pole anarhiaga ehk mitte igasugune võim pole kurjast (lapsi peab kasvatama ja pätte nuhtlema), kurjast on ennasttäis autoritaarsus.
  • Hindab intellekti ja originaalsust - see on häkkerikultuuri üks olulisi põhikomponente läbi aegade.

Sealsamas on kirjas ka mõned levinud arusaamad selles kultuuris:

  • Maailm on täis imelisi probleeme, mis kõik ootavad lahendamist - klassikaline optimisti vaade: "Hurraa, kui palju probleeme! Mul ei hakka igav!".
  • Ühtki probleemi ei tuleks lahendada kaks korda - kuna probleeme jätkub kõigile, on topelttöö tegemine rumal.
  • Igavus ja nüridus on kurjast - need on loovuse ja originaalsuse suured vaenlased.
  • Vabadus on hea - taas on siin mainitud, et see ei tähenda igasuguse autoriteedi eiramist. Vabadusest võib ajutiselt ja teatud määral loobuda mingi eesmärgi nimel, kuid see on sel juhul teadlik otsus. Päheistumine aga on kurjast.
  • Suhtumine ei asenda kompetentsi - ei piisa hõikamisest "Olen häkker!"; määravaks saavad teadmised ja oskused.

Raymondi soovitused tulevastele häkkeritele:

  • Õpi programmeerima: Python, C, C++, Lisp, Java, Perl
  • Hangi endale üks vabadest Unixilistest ja õpi kasutama
  • Õpi tundma veebi ja kirjutama HTMLi (tänapäeval HTML5, CSS3 jt)
  • Õpi korralikult selgeks inglise keel

Ja stiilipunktidena (mis tegelikult taanduvad üldisemalt loovusele):

  • Õpi emakeeles hästi ja mitmekülgselt väljenduma
  • Loe ulmekirjandust ja käi vastavatel üritustel
  • Häki ka muid asju (Garage48 jms üritused)
  • Uuri zeni vmm meditatsioonitehnikat ja/või õpi võitluskunste
  • Õpi hindama erinevat muusikat, laulma ja/või pilli mängima
  • Hinda sõnamänge ja andekaid kilde

Raymondi häkkerikäsitlusest nähtub eespoolmainitud kingikultuuri fenomen - positsioon saavutatakse midagi ära andes ning siin on selleks aeg, oskused ja tulemused, mille eest tasutakse reputatsiooniga. Seega kehtib klassikalises häkkerluses Linuse seadus töömotivatsiooni kohta (vt infoühiskonna teemat).

Häkkerliku lähenemise näidetena võib tänapäeval mainida näiteks:

  • Suur osa vaba tarkvara kogukonnast
  • Avatud õpisisu (OER) liikumine ja MOOCid
  • Algne Google'i firmakultuur
  • Wikimedia Commons
  • Makers (Garage48 jpt) ja osa idufirmasid
  • Eestis pea kogu Robotexi seltskond
  • ...

Kogukond

Algselt tähistas see mõiste ühe paiga elanikke (külakogukond, kirikukogudus). Internetiajastu kogukonna võivad aga moodustada täiesti erinevad inimesed täiesti eri paigust - kogukonna määratleb inimeste ühine identiteet, tõekspidamised ja ühistegevus. Tehnoloogia toob kaasa uued lisaväärtuse loomise võimalused (siit ka Benkleri teise tuntud raamatu pealkiri The Wealth of Networks[4]).

Kogukonna liikumapanevaid jõude on mitmeid - selleks võib olla altruism, isiklik huvi/vajadus, suhtlemine läbi loomingu, tunnustusvajadus, protest/alternatiivsus... Manuel Castells on näiteks sõnastanud järgmised:

  • Tehnoloogiline areng
  • Võimalus valida kõikvõimalikke parameetreid (avatar laiemas mõttes)
  • Ajatu aeg
  • Kasvav rahuldamata suhtlemisvajadus
  • Hariduslikud püüded
  • Palju vaba aega, mida sisustada
  • Vajadus "millegi tõelise" järele, olgu või näilise
  • Vahel ka otsene altruism

Näide: Linux

  • Sündis konkreetsest vajadusest - häkkeritel (sh Linusel) ei olnud näppimiseks sobivat süsteemi
  • Ajastus: sünniaasta sama kui veebil – sõitis esimesel laineharjal, üks esimesi nii ulatuslikke internetikogukondi
  • Kogukonna kaasamine varases staadiumis (release early, release often)
  • Oskuslik juhtimine ja kommunikatsioon
  • Toimiv juriidiline raamistik (GPL jt)
  • Ärisfääri kaasamine ilma põhimõtetes järgi andmata

Vaba tarkvara kogukonnaaspektidest võib mainida järgmisi:

  • Väga palju projekte saab alguse isiklikust vajadusest
  • Mõnel juhul jääbki üheinimeseprojektiks, enamasti aga mitte
  • Kogukonna kaasamine algab toimivast “seemnest” (prototüüp)
  • Oluline on kommunikatsioon ja “vastastikune seljasügamine”
  • Lai valik arendus- ja ärimudeleid (vt järgmist teemat)

Vaba kultuuri laienemine

“Jagamine” on tänaseks palju laiema tähendusega kui algne, kogukondlik-altruistlik arusaam. Oluliste aspektidena võiks siinkohal mainida järgnevaid:

  • Kanalid/tehnoloogia (Internet, mobiilid, kaamerad…) - esmakordselt on suund hajususe, mitte koondumise poole (koondumist võib näha näiteks varasemate massimeediavormide juures meediakorporatsioonide tekke näol)
  • Info kogumine, avaldamine ja “rafineerimine” palju lihtsam - heaks näiteks on tänapäevase nutitelefoni arvutusvõimsus ja salvestumaht.
  • Uute teenuste ja võimaluste lisamine lihtsustub (äpid) - uute asjade "püstipanekuks" ei pea enam olema tippinsener.
  • Võimalus: kiire levi => plahvatuslik kuulsus => suur raha. Näitena võib tuua mitmed "juutuubikunnid".
  • Uute juriidiliste mehhanismide tulek (vabad litsentsid)

Ühe reputatsiooni toimemehhanismina võrgukogukondades võiks mainida ka juba üsna vana teooriat "kuuest eraldavast sammust" (Six degrees of separation; Karinthy 1929) - ehk kaht suvalist inimest saab ära ühendada kuni kuuesammulise tuttavate ahelaga (A tunneb B-d, B C-d, C D-d jne). Väiksemas ühiskonnas (kogukonnas, subkultuuris) on samme isegi vähem (Eestis ilmselt paar-kolm) ning Internet toimib võimendava kanalina, kus tekib sünergia inimese nime/tutvuse ning meritokraatliku (saavutuspõhise) reputatsiooni vahel.

Tootmine infoajastul

Tööstuseajastul ei olnud peamistes majandusharudes kogukondlik tootmine eriti mõeldav (kogukondlik metallurgiatehas või autokoosteliin ei kõla just arukalt).Samas oli ka siis alasid, mis tavapärasele äriloogikale ei allunud (haridus, teadus, avaõiguslik meedia). Tänapäeval räägitakse loomemajandusest kui ühest peamisest “vedurist” - ja see on juba olemuselt kogukondlik. Lisaks toimub arvestatav osa “tootmisest” üldse turuväliselt (NB! “turule ja turult välja”-liikumine on e-toodangu korral palju lihtsam kui füüsilise toodangu puhul)

Näiteks võib küsida, miks on siinkirjutaja kõik õppematerjalid vabalt levivad (võiks ju raha teha!)? Ent õppejõu “põhitoodang” ei ole õppematerjal, vaid haritud inimesed, õppematerjal toimib täiendteenuse ja reklaamina (nii võimalike tudengite kui ka koostööpartnerite jaoks), lisaks võimaldab õppetööd optimeerida vastavatele materjalidele viidates. Reeglina ei ole õppejõul ka aega, ressurssi ega tahtmist tegelda turundamisega.

Tegelikult on “tükitööna loojate” osakaal palju väiksem kui arvatakse. Ülejäänud loovad a) põhikohaga ajatööna, b) põhitöö kõrvalproduktina (arendaja kirjutab ka mängule muusikat), c) õppimise käigus (algõppest kraadiõppeni) või hobikorras (lai skaala eri motiive). Kokkuvõttes on olukord natuke sarnane “99 sendi” müügimudeliga: võrk on loonud olukorra, kus millegi asjaliku ülespanek või edastamine “ei maksa midagi” (nii aja, pingutuse kui raha mõttes). Samas annab ta võimaluse “sobrada odava nänni kastis”, kust võib leida mõndagi kasulikku. Reputatsiooniga “maksmine” on samas tehtud võimalikult lihtsaks (Laikige!).

Vaba kultuuri näiteid väljaspoolt tarkvarasfääri

Märkus: piraadiparteide liikumine on osaliselt sarnase mõttega, kuid nemad näevad lahendust lollidele reeglitele vilistamises, vaba kultuur üritab luua natuke arukamaid reegleid

Kokkuvõtteks

Inimesed ei ole üldiselt nii vastikud kui mõned arvavad - koostööalteid inimesi on palju ning uued tehnoloogiad võimaldavad seda teha märksa efektiivsemalt kui varem. Reputatsiooni tuleks kingikultuurides näha reaalse valuutana.

Klassikaliselt häkkerluselt on üht-teist õppida: playful cleverness sobib ka ärimaailma, teisalt ei pea vaba levik tähendama kompensatsiooni puudumist. Seetõttu tasuks lugejatel siit edasi uurida ja mõelda. Kimalane suudab lennata (ehkki ei peaks)...


Edasilugemiseks

Viited

  1. ↑ https://firstmonday.org/ojs/index.php/fm/article/view/684/594
  2. ↑ 2.0 2.1 http://digital.library.upenn.edu/webbin/gutbook/lookup?num=729
  3. ↑ 3.0 3.1 http://www.catb.org/~esr/writings/
  4. ↑ https://cyber.harvard.edu/wealth_of_networks/Main_Page

Uuri & kirjuta

Loe läbi Eben Mogleni 1999. aasta artikkel Anarchism Triumphant: Free Software and the Death of Copyright ja kirjuta ajaveebi selle kohta arvustus. Kui palju autori hinnangutest on 20 aastaga täppi läinud (autoriõigus iseenesest ei ole kuhugi kadunud)?


Tagasi kursuse esilehele
Käesoleva materjali kasutamine ja levitamine on sätestatud Creative Commonsi Autorile viitamine + Jagamine samadel tingimustel 3.0 Eesti litsentsi (inglise keeles CC Attribution-ShareAlike ehk BY-SA) või selle uuema versiooniga.

Retrieved from "https://wiki.itcollege.ee/index.php?title=E-ITSPEA_10:_Võrkude_rikkusː_vabast_tarkvarast_vaba_kultuurini&oldid=142930"