E-ITSPEA 15: Eetika ja IT

Kas õige ja vale pole sama kui vanasti?

Eetika klassikalises tähenduses kirjeldab reegleid ja standardeid, mis käsitlevad üksikisiku käitumist teiste suhtes. Ühelt poolt on enamik n.ö. kuldreegleid samad ka internetiajastul, teisalt aga on see lisanud juurde ka rea uusi eetilisi küsimusi, millest mõned panevad ka varasemaid arusaamu ümber hindama (kõik "intellektuaalomandisse" puutuv on siin heaks näiteks). Võiksime näiteks kujutada ette, kuidas esitame mõned küsimused mõnele kuulsale antiiktargale - ta vastab kergesti ära need, mis käivad tema tuntud maailma kohta, aga mis on spämm, trollimine või "Nigeeria kiri"...?

Või on see taas üks torm veeklaasis...? Vist mitte, kuna Internet on (nagu oleme korduvalt maininud) mitte üksnes kastid ja kaablid, vaid ka inimesed. See on ilmselt suurim kogukond, kus füüsiliselt teineteisest tuhandeid kilomeetreid eemal elavad inimesed saavad ometi otseselt üksteist mõjutada. Ja nagu oleme juba korduvalt näinud: ilma teatava "kriitilise eetikamassita" saame küberruumi asemel lollidemaa.

"Interneti sitasurm" on kõige tõenäolisem siis, kui ebaeetilisus võimust võtab. Paralleel tavaeluga: nii nagu mõned sotsiopaatidest ärimehed ja poliitikud võivad isikliku kasu nimel teha keskkonnale suurt kahju, nii võivad seda teha ka võrgus leiduvad "alamad eluvormid" (kasutades klassikalist häkkeriterminit) - spämmerid, petised ja muud sedasorti tegelased.

Lai valdkond

Herman Tavani räägib enda raamatus "Ethics and Technology" "kübereetikast" (cyberethics), kuna jõuab samale järeldusele kui eespooltoodu - "arvutieetika" ja isegi "internetieetika" ei too piisavalt välja inimest tehnoloogia taga. Tavani järgi võib kübereetikat vaadelda eri vaatenurkadest, näiteks

IT - eetilised väljakutsed, mis tulenevad uue tehnoloogia kasutuselevõtust
filosoofia - tehnoloogiaga seotud eetikaküsimuste nägemine suuremas, "suure pildi" kontekstis
ühiskonna- ja käitumisteadused - uute tehnoloogiate mõju hindamine ühiskondlikele institutsioonidele ja eri ühiskonnagruppidele
infoteadused - probleemid senise "intellektuaalomandi" käsitlusega, aga ka tsensuuri ja sõnavabaduse teemad küberruumis.

Tavani sõnastab ka kolm võimalikku lähenemist:

kutse-eetika - peamiselt arvuti-, tehnika- ja infoteaduste vaade küsimustele nagu professionaalsus, erialane vastutus, riskid, ohutus ja töökindlus, erinevad käitumiskoodeksid jne
filosoofiline eetika - filosoofiline ja juriidiline vaade: privaatsus, anonüümsus, autoriõigused, sõnavabadus jne
kirjeldav eetika - sotsiaalteaduste vaade: tehnoloogia mõju ühiskonna institutsioonidele (riik, haridussfäär jne) ja erinevatele ühiskonnagruppidele (soo, vanuse, rahvuse jne järgi).

Mõned eri lähenemised eetikale

Michael J. Quinn mainib oma raamatus "Ethics for the Information Age" erinevaid eetilisi käsitlusi, mida infoühiskond võib kasutada:

Subjektiivne relativism (moraalirelativism) - kui relativism üldiselt eitab universaalsete moraalinormide olemasolu, siis subjektiivne relativism väidab, et igal üksikisikul on omaenda "õige ja vale".
Kultuurirelativism - selle arusaama järgi peegeldavad "õige" ja "vale" ühiskonna moraalseid tõekspidamisi, mis aga võivad muutuda nii ajas (eri ajastud) kui ruumis (eri asukohad).
Jumaliku käsu teooria - kolme suure raamatureligiooni (judaism, kristlus ja islam) teooriana põhineb "õige" ja "vale" Jumala tahtel ja käsul, mis on pühakirja vormis edasi antud.
Eetiline egoism - üheks ehedamaks näiteks on Ayn Randi romaanid. Selle järgi on pikaajaline isiklik kasu "õige" ainsaks kriteeriumiks. Ühe inimsuhete põhiprintsiibina nähakse vahetuskaupa - nii ei välista eetiline egoism ka teiste aitamist, aga seda peetakse arukaks vaid mõlemapoolse kasu korral.
Kantiaanlus - selle aluseks on saksa filosoof Immanuel Kant, kes püüdis sõnastada üldist eetikamudelit, mis määraks üleüldise käitumiskoodeksi. Kanti kategooriline imperatiiv on olemas kahes vormis:
1. autonoomia printsiip - tegutse nii, et kohtled iga ratsionaalse olendi tahet kui universaalse seaduse andjat.
2. eesmärkide printsiip - tegutsen nii, et sa kohtleksid iseend ning teisi inimesi mitte ainult vahendina, vaid ühtlasi ka kui eesmärki.
Teoutilitarism ehk otsene utilitarism - inglise filosoofide Jeremy Benthami ja John Stuart Milli teooria lähtub kasulikkuse (ehk maksimaalse õnne) põhimõttest: tegu on õige siis, kui selle tagajärjeks on kõigi osapoolte jaoks vähemalt niisama palju hüvet kui mis tahes mõeldaval alternatiivil (seega peaksime sooritama teo, mis toob summaarselt kõige rohkem kasu). Tähelepanuks: selle arusaama järgi võib head teha ka halbadel motiividel ja vastupidi.
Reegliutilitarism ehk kaudne utilitarism - siin rakendatakse kasulikkuse põhimõtet mitte tegudele, vaid reeglitele: teo õigsust selle reegli õigsuse kaudu, mida see tegu järgib. Õiged moraalireeglid on aga need, mille võtmine moraalikoodeksisse toob (kõigile osapooltele summaarselt) rohkem kasu kui teiste võimalike reeglite võtmine. See sarnaneb mõneti Kanti arusaamaga, ent erinevalt Kantist on suurem rõhuasetus teo tulemusel, Kantil aga teo motiividel.
Ühiskondliku leppe teooria sõnastas esmalt Thomas Hobbes teoses "Leviaatan" ja seda täiendasid hiljem John Locke ja Jean-Jacques Rousseau. Selle teooria järgi tuleks sõnastada selline hulk reegleid, mis tunduvad arukad kõigile osapooltele (nii järgitakse neid vabatahtlikult). Näiteks autoga sõitmine paremal (või mõnel maal vasakul) pool teed on üks selline põhimõte - kõik sõidavad õigel pool mitte hirmust politsei ees, vaid vältimaks segadust ja võimalikku avariid.
John Rawlsi õigluse teooria lähtub kahest eeldusest:
1. Igaühele antakse täielik ja küllaldane hulk õigusi ja vabadusi, kuid ta peab neid tunnustama ka teiste juures.
2. Igasugune ebavõrdsus peab alluma kahele tingimusele: a) vastavad ühiskondlikud positsioonid peavad olema mõistlikul viisil kättesaadavad kõigile (näiteks hariduse omandamise teel) ja b) nad peavad aitama erisusi vähendada, andes eelise ühiskonna nõrgematele liikmetele (hea näide on astmeline tulumaks).

Peamised probleemivaldkonnad

Senised eetikateooriad on sattunud kõige rohkemate probleemide otsa kolme suure tehnoloogiaga seotud valdkonna käsitlemisel: loovuse ees tasumine (parim näide on kogu autoriõiguste temaatika), privaatsus ning tsensuur. Kui kahele viimasele on IT-ajastul lisandunud rida uusi aspekte, siis esimene seisab silmitsi võib-olla kõige radikaalsemate muutustega. Lisaks on suured küsimused olemas ka digitaalse lõhe (ehk olukord, kus osa maailmast on "kaabli otsas", osa aga mitte ning viimased jäävad seeläbi ka muus ebasoodsamasse seisu), andmeturbe jms eetika ning kindlasti on uue eetilise mõõtme toonud kaasa ka sotsiaalmeedia (enam ei ole ajakirjandus vaid kutseliste reporterite ja õppinud ajakirjanike pärusmaa).

Lisaks on tekkinud hulk täiesti uusi eetilisi küsimusi. Heaks näiteks on võrgudomeenide hõivamine (domain squatting') - ostetakse domeene kokku hulgi (lootes, et keegi hiljem sealt midagi vajab ja selle saab kasuga maha müüa) või üritatakse näpata domeen ära mõne konkreetse osapoole eest (jällegi lootes selle hiljem kallilt maha müüa). Teisel juhul reageerivad tänased seadused juba üsna hästi ning pahatahtlikult registreeritud domeen läheb "õigustatud" omanikule (näiteks võtab Coca-Cola tõenäoliselt ära kokakoola.ee). Siiski on siin olemas nii identiteedivarguse kui väiksemat sorti väljapressimise risk.

Pooltühi või pooltäis?

Ühe hea näitena eetilise hinnangu mitmetivõetavuse kohta võib tuua 2000. aastast, mil ungarlane Attila Krajci sõnastas rea internetiohte (nendest on lähemalt räägitud Pinteri infoühiskonna õpikus). Kõigile neile aga annab leida positiivse vaate. Näiteks

Usaldatavus: “sa ei tea iial, kes teisel pool on”, AGA “sa saad suhelda valge lehena, ilma varasema taagata”
Autentsus: “netis leiduv ei pruugi olla usaldusväärne”, AGA “sa saad lähtuda infost, mitte välisest autoriteedist”
Reaalsuskadu: “liiga kaua netis istudes kaob reaalsustaju”, AGA “vahel aitab just kübermaailm inimesel avaneda”
Võõrandumine: “netisõltlased võõrduvad teistest inimestest”, AGA “vahel on see põgenemistee”
Identiteedikadu: “sa võid olla kes iganes, kuni sa ise enam ei tea, kes sa oled”, AGA “sa võid mängida keda iganes ja jääda iseendaks”
Agressioon: “arvutimängud muudavad vägivaldseks”, AGA “mängud võivad õpetada väga erinevaid asju”
Äärmused: “Internetis on pornograafia, pedofiilid ja ajupesijad”, AGA “vahel peab valet nägema, et tõde ära tunda”
Vaesestuv suhtlus: “Internet ei võimalda kogu suhtlusspektri kasutamist”, AGA “Internetisuhtlus lisab uusi suhtlusvõimalusi, ka näiliselt teatud kanaleid ära lõigates”
Infoudu: “inimene eksib tohutusse infomassi ära”, AGA “tekivad täiesti uued võimalused infouputusest vajaliku leidmiseks”

Otseselt ei saa niisiis öelda, et ühel on õigus ja teisel mitte. Sama lähenemist kasutab ka Stephen Northcutt enda "IT eetika käsiraamatus", kirjeldades suurt hulka erinevaid eetilisi dilemmasid ning andes neile kaks täiesti eri vaatenurkadest vastust.

Pinteri raamatus on kirjeldatud ka kaht lähenemist infotehnoloogiale - tehnofiilset ja tehnofoobset. Esimene näeb Internetis omalaadset "küber-Ateenat" (klassikalises antiikses mõttes) - vanakreeka agoraa ehk rahvakogunemise saab korraldada veel efektiivsemalt küberruumis, see aga viib edasi otsedemokraatiat ja vaba ühiskonda. Teine aga usub, et tulemuseks on paratamatult Orwelli "1984" sarnane jälgimisühiskond, kus kõikjal passib Suur Vend - ning kui tehnoloogia peaks piisavalt arenema, võib masinatel tekkida küsimus inimkonna otstarbekusest (vt ka üht kuulsat filmiː "Teie olete viirus ja meie oleme ravi").

Keskteed nende kahe äärmuse vahel on otsitud sageli, üheks huvitavaks algatuseks oli "tehnorealismi" liikumine, mis sai alguse 1998. aastal samanimelisest manifestist. Nende ideed olid erineva kaaluga (üks kommentaar ja kriitika: http://www.zpub.com/aaa/techreal.html), pealegi pärines liikumine "ajast enne Facebooki" (laiemas mõttes), kuid sellist tasakaalustavat jõudu oleks ka tänasesse maailma tarvis.

Kübereetika arengu faasid Tavani järgi

Herman Tavani sõnastatud kübereetika faasid langevad osaliselt kokku arvutustehnika põlvkondadega IT ajaloos. 1940. aastatesse paigutatud lähtekohta ja tollase olukorra suurt erinevust tänapäevast illustreerib Tavani legendaarse, vahel IBM-i peadirektorile Thomas J. Watsonile omistatud lausega "Maailm vajab kõige enam nelja arvutit" (mõnes versioonis mainitakse viit või kuut).

1. faas

1950.-60. aastad - eraldiseisvad (ilma võrguta) suurarvutid. Esimesed katsetused tehisintellekti vallas viivad esimeste eetiliste küsimusteni:

Kas masinad suudavad mõelda? Kui jah, kas peaksime ehitama mõtleva masina?
Kui masinad võivad olla intelligentsed, siis mida tähendab olla inimene?

Juba sellest ajast tuleb esile ka privaatsuse küsimus - eeskätt Suure Venna ja suurte andmebaaside näol.

2. faas

1970.-80. aastad - ärisektori tõus, võrkude leviku algus (koht- ja laivõrgud). Peamised eetilised küsimused:

isiku privaatsus (nagu eelmises faasis, kuid lisanduvad võrgu- ja äriaspekt).
esile kerkib "intellektuaalomand" ehk probleemid ebaseadusliku paljundamisega.
alguse saab arvutikuritegevus - esmalt küberhuligaansuste (segamine, "käkikeeramine") ja loata ringikolamise vormis.

3. faas

Alates 1990. aastast tänaseni - veebiajastu. Lisanduvad:

sõnavabadus
anonüümsus
seadusandlus
usaldus
avalik versus erainfo

4. faas

Lähitulevik - tehnoloogiate koondumine, lausandmetöötlus, arukad esemed ja objektid, kiibid, bioinformaatika, ilmselt ka nanoarvutid.

Tehnoloogia moraalne läbipaistvus

Kübereetika on sageli kirjeldav (hoidub hinnangu andmisest), mitte normatiivne (hindab olukorda/tegu õigeks või vääraks). Siiski on ka normatiivse eetika jaoks oma koht, mõnel juhul sõltub eetika normatiivsus ka tehnoloogiast endast:

Läbipaistev - kõik on arusaadav, kasutajad mõistavad nii tehnoloogiat (vähemalt üldtasemel) kui moraalseid valikuid (näiteks telefonivõrk ja selle pealtkuulamise eetilisus).
Läbipaistmatu, tuntud omadused - kasutajad mõistavad tehnoloogia üldpõhimõtteid, kuid ei pruugi tajuda moraalseid valikuid (näiteks Google).
Läbipaistmatu, tundmatud omadused - kasutajad ei taju mingeid moraalseid kaalutlusi (näiteks nutistu ehk IoT).

Kas eetika tuleks koodeksina kirja panna

Mõned arvavad, et see on bürokraatlik ajaraisk - kuid samas on samamoodi kirja pandud ka ettevõtte sisekorraeeskirjad, turvareeglistik ning mitmed teised dokumendid. Lisaks juriidilisele staatusele aitab selline dokument ka leida sobivaid inimesi (kohe alguses eetikakoodeksiga mittenõustuja ilmselt ei olegi sobiv inimene), ka aitab juba sedalaadi dokumendi koostamisprotsess ise selles sisalduvaid ideid levitada, tutvustada ja läbi vaielda.

Ühe suurfirma eetikakoodeksi näitena võib tuua IBM'i oma.

Kokkuvõtteks

Eetika ei ole oma olemuselt muutunud ka infoajastul, ent lisandunud on terve rida uusi küsimusi ning mõningaid asju on hakatud vaatama uue nurga alt. Selle valdkonnaga aga on vaja tegelda, kuna IT kõikehõlmavuse tõttu mõjutavad siin tehtavad eetilised valikud oluliselt ka paljusid teisi valdkondi (eriti neid, kus esialgu on tehnoloogia laiemale avalikkusele läbipaistmatu). Seetõttu tasub peamisi eetilisi lähtekohti ka jätkuvalt kirja panna.

Viited

HIMANEN, Pekka. The Hacker Ethic and the Spirit of the Information Age. Random House Inc. New York, 2001.
NORTHCUTT, Stephen. IT Ethics Handbook: Right and Wrong for IT Professionals. Syngress 2004
PINTER, Robert (ed). Information Society: Coursebook. Gondolat - Ǔj Mandǎtum 2008.
QUINN, Michael J. Ethics for the Information Age. International Edition. 5th ed. Pearson 2012
TAVANI, Herman T. Ethics & Technology: Ethical Issues in an Age of Infomation and Communication Technology. John Wiley & Sons, Danvers 2007.

Uuri ja kirjuta

Kas mingi tehnoloogia saab olla iseenesest (a priori) eetiline või ebaeetiline? Kui arvad, et jah, siis too kummastki kategooriast üks näide ja põhjenda. Kui arvad, et ei, siis põhjenda arvamust.

Tagasi kursuse esilehele
Käesoleva materjali kasutamine ja levitamine on sätestatud Creative Commonsi Autorile viitamine + Jagamine samadel tingimustel 3.0 Eesti litsentsi (inglise keeles CC Attribution-ShareAlike ehk BY-SA) või selle uuema versiooniga.