Mõned soovitused algajale Linuxi-huvilisele

Esimese versiooni kirjutas Kakk, täiendanud Edmund Laugasson viimati muudetud 23. jaanuaril 2020

Seda kirjatükki ajendas kirjutama nende inimeste arvu märgatav kasv, kes on tulnud Linuxi teemal nõu küsima. Et natuke jõudu kokku hoida, panen mõned asjad siia kirja. Niisiis:

Mõned soovitused ICO värsketele pingviinidele

Tekkis soov midagi uut õppida? Sõbrad soovitasid? Või viskas viimane suur pahavaranuhtlus täiega üle? Mis iganes sind Linuxi juurde tõi - tere tulemast!

ICO tudengitel on selles mõttes lihtsam, et esmatutvuse pingviiniga saab teha ilma erilist vaeva nägemata - kolledži arvutiklassid on kahesüsteemsed ning Windowsi kõrvale on paigaldatud ka Estobuntu (mille põhitegijaid kohtab tihti meie majas!). Piisab vaid arvuti käimapanekust või uuestikäivitamisest ning avaekraanilt Estobuntu valimisest. Kodukataloogid on muide ühised ja seal asuvad failid kättesaadavad nii Windowsi kui Linuxi alt. Märkus: praegu klassides olev Estobuntu ei ole päris seesama mis http://www.estobuntu.org -lehelt allalaetav - klassiversioonis on lisatud tublisti õppetööks vajaminevat tarkvara, töölauasüsteemiks on KDE asemel GNOME (nende kohta vt allpool) ja lisatud on ICO sümboolika.

Kes aga tahab omaenda läpakat Linuxiga varustada, peab juba natuke rohkem teadma. Esimene ja kõige olulisem põhimõte: LINUX EI OLE WINDOWS. See toob kaasa palju head (näiteks viiruse- jm pahavaranuhtluse puudumise), kuid ka ebamugavusi. Viimaseid eriti siis, kui värske kasutaja eeldab, et kõik toimib samamoodi kui seni kasutatud süsteemis. Ei toimi. Seega on üheks esmaseks eelduseks valmisolek õppida midagi uut ja teha asju teisiti kui seni harjutud.

Linuxil on rohkem kui 300 aktiivset varianti - distributsiooni ehk distrot (vt http://www.distrowatch.com). Kõik need sisaldavad Linuxi süsteemituuma ja operatsioonisüsteemi põhiosa, lisatud tarkvarakomplekt aga võib päris suuresti erineda - sõltuvalt distro eesmärkidest ja ärimudelist. Alustamiseks soovitaks esialgu Ubuntu Linuxit (http://www.ubuntu.com). Ehkki seda on mitmed IT-mehed kirunud (ja vahel mitte asjatult), on see siiski üks kõige valutum tee Windowsi taustaga inimese jaoks. Ubuntu plussid algajale on

• küllaltki sile väljanägemine
• ajaga kaasaskäimine (saadaval on küllalt värske tarkvara)
• paigaldamise, uuendamise ja tarkvara lisamise lihtsus
• väga suur ja enamasti abivalmis kasutajakogukond
• vaidlusaluste litsentsidega tarkvara (sellest on allpool pikemalt juttu) saadaolek
• üsna täielik eestindus (loomulikult saab soovi korral kasutada ka ingliskeelset süsteemi)

Märkus: Estobuntu arendus on 2014.aastast varjusurmas. Kui esimesed sammud on tehtud ICO klassidistro peal, siis on "suur" Ubuntu sellele sarnasem. Teine argument on suurem hulk abiinfot ja nõuandjaid.

Kes tahab midagi muud proovida, siis sobivad sülearvutisüsteemiks ka

• Mageia - enne Ubuntu esilekerkimist pikka aega "lihtinimese Linuxi" tiitlit enda käes hoidnud prantsuse distro (https://www.mageia.org/et/).
• Fedora - maailma suurima Linuxi-firma Red Hati tasuta, kogukonnapõhine distro (http://fedoraproject.org/). USA päritolu tõttu ei sisalda vaikimisi mitmeid omandvaralisi lisasid.
• openSUSE - tänaseks Novelli korporatsiooni hallatav suurdistro (http://www.opensuse.org).
• Debian - suurim puhtalt kogukonnapõhine distro (http://www.debian.org). Kindel ja järeleproovitud valik, kuid tarkvara osas konservatiivne - Debianis leiduv tarkvara on tihti tükk maad vanem kui muudes distrodes. Muide, Ubuntu on Debianist välja kasvanud ning kasutab suures osas samu tehnilisi lahendusi.
• Linux Mint - Debiani tuletis nagu Ubuntu, kuid pöörab eraldi tähelepanu välisele viimistlusele (http://www.linuxmint.com).
• CentOS - Red Hati äridistro Red Hat Enterprise Linuxi vaba kloon (http://www.centos.org; samast lähtekoodist kokku kompileeritud, ent puudub firma tugi). Plussiks on 99% kattuvus ametliku Red Hatiga, mis on koos SUSEga kaks peamist ärimaailmas tunnustatud distrot. Miinuseks on sarnaselt Debianiga konservatiivne joon tarkvara versioonide valikul.

Lisaks distrodele on Linuxil erinevalt Windowsist ka mitu "nägu" ehk töölauakeskkonda. Neist on levinumad:

• KDE - omaaegse, suurtele Unixitele mõeldud CDE-nimelise töökeskkonna tuletis Linuxite jaoks. KDE põhineb Qt-teekidel, mida tänaseks kasutatakse ka mobiilirakendustes (KDE-le loodud tarkvara käivitamiseks muudes keskkondades tuleb paigaldada need teegid!). Vt lähemalt http://www.kde.org .
• GNOME - teine kahest suurest; kuna KDE varased versioonid olid juriidiliselt mõnevõrra segases seisus, siis loodi Vaba Tarkvara Sihtasutuse eestvõttel konkureeriv keskkond, mis põhineb GTK-teekidel. Vt lähemalt http://www.gnome.org .
• XFCE - GNOME'i "kergekaalulise" versioonina (põhineb GTK teekidel) alguse saanud keskkond, mis tänaseks hoiab üsna kindlalt kolmandat kohta. Vt http://www.xfce.org .
• LXDE - väike ja kiire töölauakeskkond. Vt lähemalt http://lxde.org .

Lisaks on olemas veel mitmeid teisi.

Veel üks märkus: ICO klassidistro vaikimisi töökeskkonnaks on GNOME. Alternatiiviks võib võtta vanema GNOME'i keskkonna (MATE) - selleks tuleb sisselogimisel PEALE kasutajanime ja ENNE parooli sisestamist (jah, see pole just kõige nutikam lahendus!) valida teine töölauakeskkond. Kellele aga GNOME istub, kasutagu julgesti - esialgsest loodusõnnetusest on tänaseks saanud juba päris kasutatav süsteem.

Paar soovitust enne paigaldamist

• ICO tudeng vajab õppetööks ka Windowsi, seetõttu paigalda Linux dual-booti ehk kõrvuti Windowsiga (eelnevalt tihendada (defragment) Windowsi kettajagu)
  • Alternatiiv on kasutada Linuxit virtuaalarvutis (nt VirtualBox) - nii ei ole vaja olemasolevat süsteemi praktiliselt muuta (vaid virtualiseerimistarkvara paigaldus)
• Paigalduse ainus keeruline koht on kettajagude määramine. Mõned soovitused siin:
  • Jälgi, et kogemata Windowsi kettajagu üle ei vormindataks
  • Ühenda Windowsi kettajagu Linuxi failisüsteemiga (seda saab teha, valides kettajao muutmise ja sealt haakepunktiks näiteks /windows), nii saad Linuxi alt ligi ka Windowsi failidele. Tänapäeval kasutatakse ntfs-3g tarkvara, et lugeda-kirjutada NTFS-failisüsteemi.
  • Saaleala (swap) traditsiooniline suurus oli 2 x põhimälu (RAM). Tänapäeval võib see olla veidi väiksem, kuid sülearvutitel peaks see olema vähemalt sama suur kui põhimälu - kuna talveunne (hibernation) jäädes kasutatakse seda mälu hetkeseisu salvestamiseks. SSD ketaste puhul võiks ära jätta saaleala loomise. Kasulik on saaleala kasutust ka optimeerida, nt panna väärtus 10 peale või veelgi väiksemaks.
  • Soovitav on luua omaette partitsioon kodukataloogidele (/home). Nii võib hiljem süsteemi üle installida, ilma et peaks enda dokumente ja muid faile kuhugi ära tõstma. See muidugi eeldab, et järgmise paigalduse käigus /home -partitsiooni üle ei vormindata. Kui on vähegi tundlikke andmeid, võib kaaluda ka kodukataloogi krüpteerimist.
• Vali oma kasutajakontole korralik parool (jubedalt leierdatud märkus, aga ikkagi vajalik).

Sain Ubuntu paigaldatud! Mis nüüd?

Üks oluline erinevus Ubuntu (ja üldse Linuxi) ja Windowsi maailma vahel on tarkvara paigaldamise süsteem. Windowsil asub iga tarkvarapakett enamasti Program Files'i all omaette kataloogis, Linuxis asuvad failid kataloogisüsteemis vastavalt otstarbele - käivitusfailid ühes kohas, teegid teises, häälestusfailid kolmandas jne. Mõned olulised kohad:

• /home - kasutajate kodukataloogid
• /etc - häälestusfailid. Linuxil ei ole Windowsi registri sarnast asja, vaid tarkvara häälestus käib /etc all asuvate tekstifailide muutmise teel.
• /bin, /usr/bin, /usr/local/bin jmm - käivitusfailid (Windowsi mõistes .exe-failid).
• /var/log - süsteemi logifailid

Teine oluline erinevus - Windowsi tarkvara paigaldatakse ja uuendatakse reeglina käsitsi (erandiks on Microsofti enda tarkvara, mida saab uuendada Microsoft Update'i abil), seetõttu kipuvad ka paljud Linuxi-uustulnukad tegema sama Linuxi all. Algajal on aga kindlasti targem kasutada keskseid tarkvararepositooriume ehk -varamuid, kust saab tarkvara paigaldada ja uuendada üle võrgu, kasutades kas paari terminalikäsku või graafilisi rakendusi (Ubuntu Tarkvarakeskus, Synaptic, KPackageKit jt). Ubuntu sisaldab peale paigaldamist paari tuhandet tarkvarapakki, ametlikes varamutes on lisaks saadaval aga üle 30 000 - seega algajal tasuks esmalt tutvuda nende valikutega (Ubuntu Tarkvarakeskus annab päris hea ülevaate).

Tarkvaraallikad leiab Ubuntu süsteemi menüüst Haldamise alt - kui mingit tarkvara ametlikes varamutes pole, tasub enne käsitsi paigaldama asumist uurida, kas vastav tarkvara on saadaval mõnes muus varamus. Sel juhul tasuks see lisada allikate loendisse ning paigaldada pärast seda tavalisel viisil - nii ei pea me muretsema uuendamise pärast (käsitsi paigaldatud tarkvara tuleb enamasti ka uuendada käsitsi!). Mõned täpsemad juhised täiendavate tarkvaraallikate kohta leiab UbuntuGuide'ist - http://www.ubuntuguide.org .

Mida lisada peale paigaldamist

Kuna Ubuntu on ülemaailmne nähtus ja maailmas on ka selliseid riike, kes arvavad tarkvara patenteerimise aruka idee olevat, ei sisalda Ubuntu (ja mitmed teised suurdistrod) vaikimisi neid tarkvarajuppe, mis mõnes riigis on patentide all. Eestis (nagu enamikus Euroopas) tarkvarapatendid ei kehti ja seetõttu tasub mitmed kasulikud asjad juurde panna.

• ubuntu-restricted-extras - siia on koondatud hulk vajalikke asju: Java, Windowsi kirjastiilid jpm.
• Medibuntu varamu - sisaldab suurt hulka vajalikke pakke. Lisamise õpetus ja pakkide loend on kirjas veebis: http://www.medibuntu.org . Muuhulgas sisaldab Windowsi multimeediakoodekeid (NB! eri pakid 32- ja 64-bitistele süsteemidele!), kommerts-DVD-de lahtikodeerimise moodulit libdvdcss2, Google Earthi jpm.

Lisaks tasub paigaldada ka peamisi süsteemseid arendusvahendeid sisaldav pakk build-essential.

Uuendamine ja tarkvara lisamine

Uuendamisvajadust kontrollib võrku ühendatud Ubuntu (nagu ka enamik teisi levinud distrosid) automaatselt ja annab uuenduste olemasolust kasutajale märku. Tarkvara lisamiseks on Ubuntu menüüs Tarkvarakeskus (Rakenduste menüüs) ja Synaptic (Arvuti => Haldamine all).

Kes tahab "vana aja häkkerite moodi" terminali kasutada, siis käib uuendamine nii:

• sudo apt-get update
• sudo apt-get upgrade

Esimene rida loeb uuendused võrgust, teine uuendab. Apt-get'i asemel võib kasutada ka Aptitude'i (sudo aptitude...).

Kui soovitava paki nimi on teada, saab ka tarkvara paigaldada samamoodi:

• sudo apt-get update (et olla kindel, et saame uusima versiooni)
• sudo apt-get install pakinimi

Kui soovitav pakk vajab tööks mingit muud tarkvara, paigaldatakse ka see. Märkus: vanasti võis sageli kohata "sõltuvuste põrgut" ehk olukorda, kus eri pakkide sõltuvused omavahel sõlme läksid; tänapäeval on see olukord üpris haruldane (ja üksnes ametlike varamute kasutamisel pea olematu).

Teised keskkonnad

Kes tahab peale GNOME'i ka muid töökeskkondi katsetada, siis saab need paigaldada nii:

• KDE - paigalda pakk kubuntu-desktop
• XFCE - paigalda pakk xfce4
• LXDE, Blackbox ja Fluxbox (NB! Pakkide nimed on väiketähelised!) - samanimelised pakid (lisaks soovitab süsteem ka mõningaid lisasid)

Nagu eespool juba mainitud, on kolm viimast väikesed, XFCE "keskklass" ja KDE päris suur - seetõttu tasub veenduda, et kettal on piisavalt ruumi.

Kust abi saab?

Väga hea abiline on Ubuntu põhifoorum http://www.ubuntuforums.org. Läbi tasub lugeda ka UbuntuGuide: http://www.ubuntuguide.org. Eestlastest Linuxi-huvilisi aitab ka Pingviin: http://www.pingviin.org . ICO-s võivad nõu anda inimesed kes kirjas siin artiklis - Aktiivsed_Linuxi_kasutajad_TalTech_IT_Kolledži_personali_seas).