Tehnoloogia kehakultuuris

Tagasi wiki-kirjatööde lehele | Tagasi e-ITSPEA lehele

Sissejuhatus

Kehakultuur on kultuuri valdkond, mis hõlmab inimese kehalise arendamisega seotut. Tüüpiliselt mõistetakse seda terminit sportimisega võrdväärselt, kuid päris nii öelda ei saa. Kui sportimise eesmärk on tulemuste saavutamine ning võistluste võitmine, siis kehakultuur vastandlikult keskendub keha arendamisele ja tervisliku eluviisi pidamisele.

• Natukene sellest, kuidas 30-50 aastat tagasi asja tehti.

Meditsiin

(või pealkirjaks midagi muud? Biomeetrika?)

• ECG
• Vereanalüüsid
• Kehakeemia

Proteesid

Kehakultuuri ainuke eesmärk ei ole võimaldada inimkeha arengut soodustada, kuid see tuleb ka kasuks puuduste lahendamisel.

Jutustada standardsetest proteesidest?

Edukaid arengusamme tehakse ka juhtivate proteesidega. Rootsi ülikoolis Chalmers University of Technology toimunud uuringu käigus paigaldati neljale patsiendile käeprotees, mida on võimalik juhtida kasutades triitseps ja biitseps lihaseid. Antud protees on otse ühenduses patsiendi luu, lihas ja närvisüsteemiga käes ning ühendus ajuga ei olnud vajalik. Võimaldati ka mingil määral tunnetamine, kuid patsientide tagasiside tõttu selle võimsus ehk sensitiivsus sätiti nõrgemaks - kirjeldati elektrilist sensatsiooni. Antud meetodi tugevus seisneb selles, et patsiendil või algoritmil ei ole ümber õppida olukorraga, kuna sai kasutada olemasolevaid ja töötavaid lihaseid, närve. Kolme patsiendi seas säilisid proteesid töökorras 3-7 aastat. Tänu proteesile said mõned patsiendid naasneda oma aktiivsetele eluviisidele: suusatamine, mootorsaani sõit, rallisõit, autoremont.

Ühes teises uuringus Michigan'i Ülikoolis võimaldati kaugjuhtivust vähem intrusiivsemalt, kuid see toimus kahes etapis. Siin võeti eelist sellest, et jäsemetest ilma jäänud inimesed edastavad sellegipoolest närvisignaale oma fantoom-jäseme suunas. Nendele samadele poolikutele närviotstele nn. RPNI'd, mis seisneb närvi otsa ühendamises tüki lihaskoega. Selle protseduuri eesmärk on vältida mõnedes patsientides seisundi halvenemisi ning valusi, kuid Michigan'i Ülikooli uuringus kasutati seda ära elektriliste signaalide tekitamiseks. Neid signaale sai seejärel lindistada, paludes patsiendil teha erinevaid käeliigutusi. Loetud andmete põhjal sai koostada algoritmi, mille abil sai patsient lõpuks juhtida proteesi kasutades neid samu poolikuid närviühendusi. Antud meetod ei ole piiratud vaid sellega, et protees on füüsiliselt keha küljes, kuna elektrisignaale saab edastada ka üle õhu. Õppimisperioodil liigutati ka käsi virtuaalselt arvutiekraanil.

Nutiseadmed

Apple Watch 4 nutikell

Aktiivsusmonitorid

• Nutikellad, muud monitorid
• Mõju kehakultuuri ja tervisliku eluviisi populaarsusele

Eelmine aasta kolledžis õppivate naiste seas läbiviidud uuring näitas, et aktiivsusmonitoride kasutus suurendas üleüldist liikumissagedust ning piiras toitumist. Osalejate seas enamik tegid päeva jooksul kompenseerimiseks lisategevusi eesmärgi saavutamiseks (sammude arv, kulutatud kalorid). Uuringu läbiviijad ei võta seda kõike positiivses valguses ning otsustasid seda nimetada isegi sõltuvuseks. Selline sõna toodi välja, kuna digiekraanil olevate eesmärkide saavutamiseks pidi mõni kord järgima pigem ebatervislikke meetodeid: näljutamine, üle treenimine. Aktiivsusmonitorid (sh. ka muud kantavad nutiseadmed) ei ole veel jõudnud sinna faasi, kus neil oleks võimalik konstrueerida isiklike parameetrite järgi treeningu või toitumise soovitusi. Igaüks kes ostab mingi antud mudeli elektroonika poest saab samasuguse algoritmi, mis ta eluviisi peaks kujundama hakkama. Antakse muidugi ka võimalus ise konfigureerida, kuid algajad ei tea mis õige. Sarnasel põhjusel noorte seas aktiivsusmonitoride püstitatavad eesmärgid on statistiliselt kahjulikumad vähendades naudingutunnetust ning motivatsiooni pikemas perspektiivis. Lühikese perioodi jooksul aktiivsus tõusis võistlustahte või sisemise süü (saavutamata eesmärgid) tõttu. Pittsburgh'i ülikooli uuringu käigus leiti, et kaalukaotamisel aktiivsusmonitorid osalejate seas tulemust ei mõjutanud. USAs pea kolmandik seadmetest hüljatakse oma vähese kasutuse tõttu. Tõenäoliselt suur osakaal on põhjustatud sellest, et aktiivsusmonitorid ei paku kasutaja jaoks midagi uut, mida nende taskus olev nutitelefon juba ei võimalda.

Telemeetria

• Kui lihtne on nüüd koguda enda tegemiste kohta statistikat

Populaarne rakendus enda sooritusvõime jälgimiseks ning jagamiseks on Strava. Tegemist on tasuta rakendusega ning töötab suvalises nutitelefonis ning see eest pakub telemeetria kogumiseks tööriistu, mis 10-20 aastat tagasi leidusid vaid spetsialiseeritud ning kallites toodetes: GPS asukohad, südamerütmi jälgimine, kehaline koormus, kiirus jne. Jälitatud andmed salvestatakse pilve ning neid on võimalik vaadata tagant järgi - mõni pikaajaline kasutaja saab üle vaadata näiteks oma 2015 aasta alguses tehtud rattasõidu teekonda. Lisaks isiklikule aspektile, Strava võimaldab enda tulemusi jagada ning ennast teistega võrrelda, tõstes võistlushimu ning omakorda veel motiveerides osalisi. Rakendus on mõnedes kommuunides tekitanud kultuuri, kus kui Strava'ga oma tegevust ei salvestanud siis antud treeningut ei toimunud. Sarnaselt aktiivsusmonitoride peatükis mainitud sõltuvusele esineb seda ka siin tarkvaraliste rakendusega, aga vara on öelda, et kas tegemist on positiivse nähtusega.

Interneti mõju

Rääkida, kuidas interneti poolt pakutav infole vaba ligipääs on tekitanud kehakultuuri ühiskonnas uue sädeme. Ei ole inimühiskonnal olnud enne sellist võimalust aidata teineteist trenniasjades - trenni- ja toitumiskavade jagamine, ohutuse tavad, näpunäited jms.

Oluline on ka mainida negatiivset poolt (väärinfo, terviseoht, ebamõistlikud toitumiskavad)

Tulevik

• Lühidalt rääkida tulevatest põnevatest asjadest
• CRISPR'i potentsiaal

Droonid

Droonide kasutus on lisaks muudele valdkondadele jõudnud ka fitnessi. Droone kaasatakse praegu eelkõige välitingimustes. Esimene katsetus tehti juba aastal 2012, mil Melbourne´i Ülikoolis loodi Joggobot, mis oli mõeldud jooksjatele. Droon lendas jooksja kohal 3 meetri kõrgusel ja orienteerus jooksja T-särgi peal oleva visuaalse marker järgi. Joggoboti efekt seisnes selles, et aitas jooksjal hoida tempot ja samal ajal oli jooksjale nagu trennikaaslase eest. Joggobotil oli ka mitmeid puudusi. Näiteks suutis droon järgida ainult sirget joont ja aku ei kestnud üle 30 minuti. 2020 loodi Hongiki Ülikoolis Traverse drooni kontseptsioon. See on mõeldud täitma personaaltreeneri funktsioone. Pööratava toe peal asetsev kaamera fokusseerub jooksjale, monitoorib tema kiirust, esitlust, tehnikat, läbitud vahemaad ja mõõdab progressi. Jooksmise ajal teeb droon fotosid ja videosid, mis annab jooksjale jooksutehnika ja kehaasendi kohta visuaalset tagasisidet. Jooksjal on kaelas spetsiaalne seade, mis on drooniga ühenduses ja mille kaudu saab droonilt ka kõnelist tagasisidet. Kuigi seade on alles kontseptuaalses faasis, on selle üks loojatest, Jinseon Lee, veendunud, et on ainult aja küsimus, mil see fitnessis populaarseks saab. Droonist võib abi olla ka puudega inimeste sportimisele, näiteks pimedatele.

Lisaks jooksmisele leiavad droonid rakendust ka muudel aladel. Näiteks kasutavad neid jalgpallurid, et salvestada treeningutel oma taktikat ja palli teekonda. Enda filmimiseks kasutavad droone mägironijad ja suusasportlased. Hetkel on probleemiks tehnoloogilised piirangud, mille tõttu saab droone kasutada vaid välitingimustes, ja droonide kasutuse regulatsioonide puudus. Spetsialistid toovad probleemidena välja mürareostuse (nt avalikes parkides) ja ohu, et droonid võivad rahvarohketes kohtades teiste objektidega kokku põrgata.

Viited

Tiimile: http://www.kk.ut.ee/et https://www.tlu.ee/kehakultuur