Kettajaod
Erkki Judanov AK41
== Kettajaod ==
Kettajagusid näeb operatsioonisüsteem kui iseseisvaid kettaid ja seega on võimalus neid konfigureerida üksteisest sõltumatult.
See on vältimatu juhul, kui on plaanis paigaldada ühele arvutile kaks operatsioonisüsteemi (näiteks Win7 ja Ubuntu) Kummalegi süsteemile on siis eraldi kettajagu (partistsioon).
Teine aspekt, mida ketta jaotamine jagudeks võimaldab , on võimalus paigutada operatsioonisüsteem ja programmid ühele jaole ja dokumendid teisele. See võimaldab OP süsteemi uuesti paigaldada nii, et dokumendid ei lähe kaduma. Ka on võimalus teha iga kasutaja jaoks oma jagu .
Kettajaod kirjeldatakse ketta alguses (silindri 0 raja 0 sektoris 0) jaotustabelis (Partition table). Kettajaod algavad ja lõpevad silindrite alguses ja lõpus. Kõvaketta skemaatiline ülesehitus on: (pilt Ketas)
Pilt Ketas[1]
Windows-süsteemis ei ole kasutaja tasemel võimalik viidata kettale kui tervikule. Viidata saab üksnes Windows-süsteemi poolt ära tuntud failisüsteeme sisaldavatele (FAT , NTFS ) kettajagudele. Jagude markeerimine algab tähest C ja lõpeb tähestiku lõpuga, Unix laadsetes tähtede ja numbrite kombinatsiooniga (näit. sda1 esimene SCSI ketas-jagu 1 , sdb2 teine SCSI ketas jagu 2 , hda1 esimene IDE ketas jagu 1) [2].
Graafiliselt kujutatuna oleks üks võimalus selline: (pilt Jaod)
Pilt Jaod
MBR –/master boot record/ sisaldab jaotiste tabelit ja muud infot, mida vajab BIOS, et kõvakettale ligi pääseda. MBR tüüpi ketastele võib moodustad kuni 4 jaotist. Näiteks 3 primaarset /primary/ ja ühe laiendatud /extended/ jaotise. Laiendatud jaotise sisse võib moodustada praktiliselt piiramatu arvu loogilisi kettaid. Primaarne sektsioon kettal käitub, nagu oleks see eraldiolev ketas. Üks primaarsetest jaotistest on aktiivne, see millelt toimub arvuti käivitus e. buutimine. Partitsioonitabelis kirjeldatakse iga jao alguse ja lõpu aadress, jao tüüp [3]
Piltlikult vahe ühe ja kahe operatsioonisüsteemiga süsteemi vahel (pilt Jaod1)
Pilt Jaod1[4]
1. Ühe operatsioonisüsteemiga 2. Kahe operatsioonisüsteemiga
Primaarsetest jagudest üks võib olla laiendatud jagu , mida saab jagada loogilisteks jagudeks - loogiliste jagude arv pole teoreetiliselt piiratud, praktikas piirab arvu kõvaketta maht. Näitlik joonis pildil Jaod2.
Pilt Jaod2[5]
Kettajagude (partitsioonide) haldamisel on kaks peamist olukorda:
1. Operatsioonisüsteemi paigaldamisel
2. Hiljem ,muutmine või uue ketta lisamisel sellele jagude moodustamine.
Võimalikud kaks lähenemist:
a. Graafilise liidesega tööriistad nagu: GParted ja QtParted (allpool ei käsitleta)
b. terminalis käsurealt
1. Näide ubuntu server 12.04/12.10/13.04 põhjal , paigalduse käigus.
Vaikimisi moodustatakse paigalduse käigus kaks kettajagu : root ja swap
Loome lisaks veel boot ja home kettajao olukorras, kus kasutada on 32GB kettaruumi ja 1GB RAM’i
Loodav partitsioonitabel oleks järgmine:
Type Size Location FileSystem Mount Primary 20 GB Beginning ext4 / Primary 200 MB Beginning ext4 /boot Logical 10 GB End ext4 /home Primary 2 GB Beginning swap swap
Paigalduse käigus küsitakse kettajagude moodustamise viisi.
Pilt 1[6]
Valime Manual võimaluse ja vajutame Enter (Pildil 1)
Pilt 2[7]
Valime ketta millele operatsioonisüsteem paigaldatakse. (Pildil 2)
Pilt 3[8]
Küsitakse üle valiku kinnitamiseks , vali Yes (Pildil 3)
Pilt 4[9]
Vaata, et oleks valitud see ketas mis kavandatud ja vajuta Enter (Pildil 4)
Loome /root kettajao:
Pilt 5[10]
Kinnitame uue kettajao loomise Enter (Pildil 5)
Pilt 6[11]
Määrame kettajao suuruse (20000M = 20GB). (Pildil 6)
Suuruse valik sõltub kasutatava ketta mahust ja/või muudest teguritest ,siin kasutatavad suurused on näitlikud.
Pilt 7[12]
Valime jao tüübi (Pildil 7)
Pilt 8[13]
Valime jao alguse (Pildil 8)
Pilt 9[14]
Valime failisüsteemi , mountpoint’i (/) ja muud seaded ning kinnitame valiku. (Pildil 9)
Pilt 10[15]
Näeme uue kettajao #1 olemasolu (Pildil 10)
/boot kettajao loomine on eelneva kordus , selle vahega, et algus on eelmise kettajao lõpust ja suuruseks määrame siin 200M ja Mount point on /boot
Pilt 11[16]
Kinnitame (Pildil 11)
Pilt 12[17]
Tulemusena näeme #2 kettajao tekkimist (Pildil 12)
/home kettajao loomine sarnaneb eelnevaga, jao tüübiks valime logical, (Pildil 13)
Pilt 13[18]
Jao alguseks End (Pildil 14)
Pilt 14[19]
suuruseks valime antud juhul 10000M ja mountpoint on /home (Pildil 15)
Pilt 15[20]
Ja tulemus peaks olema nagu pildil (Pilt 16)
Pilt 16[21]
Ilmunud on #5 kettajagu (#5 tuleneb sellest , et primaarsed jaod nummerdatakse #1 – #4 ja loogilised #5 ja edasi ) (Pilt 16)
Swap kettajao loomine
Loome uue jao (Pildil 17)
Määrame suuruseks 2GB , määrame tüübiks Primary , failisüsteemiks swap (Pildil 18)
Pilt 18[22]
Antud juhul saame teate: (Pildil 19)
Pilt 19[23]
Vajutame Enter ja näeme tulemuseks Loodud kettajagusid ja nende peamisi parameetreid . (Pildil 20)
Pilt 20[24]
Tulemusega nõustumiseks kinnitame tehtu ja kirjutame muudatused kettale.
Pilt 21[25]
Küsitakse kindluse mõttes üle , kas ikka kirjutada muudatused kettale (Pildil 21)
Peale YES valimist on alguses toodud partitsioonid kettale loodud.
2. Terminali kasutamine kettajagude loomiseks .
Terminali tööriist fdisk [26] on kettajagudega manipuleerimiseks. Kasutamiseks peab olema root õigustes.
fdisk -l kuvab olemasolevad kettajaod näiteks Pildil 22:
Pilt 22
Olemas on 4 primaarset kettajagu millest neljas on saaleala (swap)
Kui ketas on uus (partitsioneerimata) on tulemus näiteks Pildil 23:
Pilt 23
Näha on, et kettajaod puuduvad, on vaid andmed ketta kohta.
Kasutatavd võtmed on:
p kuvab olemasoleva kettajagude tabeli (fdisk p)
n uue kettajao loomine (fdisk n)
d Jao kustutamiseks
q väljumiseks ilma muudatuste salvestamiseta
w väljumine koos tabeli salvestamisega kettale
m juhend (võimalikud käsud)
Uue kettajao loomine.
fdisk käivitamise süntaks : fdisk /dev/<ketta nimi> näiteks : fdisk /dev/sda
Peale käivitamist sisestame käsu n = uue jao loomine (Pildil 24)
Pilt 24
Kuvatakse (Pildil 25)
Pilt 25
Valikud e = extended (laiendatud kettajagu – siia sisse saab hiljem teha loogilisi kettaid)
P = primaarne kettajagu nr.1 – nr.4
Valime primaarse jao p ja seejärel numbri 1 (Pildil 26)
Pilt 26
Küsitakse jao alguse silindri numbrit, kui ei ole teadliku eelistust alguse silindrile,
siis on soovitav jätta tühjaks ja vajutada lihtsalt Enter (Pildil 26)
Pilt 27
Siin küsitakse jao lõppu silindri järgi või mahu järgi , (Pildil 27)
ehk sisuliselt jao suurust , sisestades +<jao suurus><ühik K=kilo ,M=mega,G=giga>,
näiteks +10G annab jao suuruseks 10GB, vajutades lihtsalt Enter ilma suurust määramata ,
luuakse kogu vaba osa suurune jagu.
Kuvatakse taas (Pildil 28)
Pilt 28
Siinkohal saab alustada järgmise jao loomist,
näiteks valides seekord e , loome juurde laiendatud jao.
Peale kõigi eelpool kuvatud sammude läbimist, tekib valikusse ka loogiliste ketaste võimalus (Pildil 29)
Pilt 29
Laiendatud jagu enam ei pakuta , sest neid saab olla vaid üks ühel füüsilisel kettal.
Kasutades l võtit loome loogilise kettajao , mille numeratsioon algab numbrist 5 , ülejäänud sammud on analoogsed eelnevaga.
Kui soovitud jaod (partitsioonid) on loodud , kontrollime tulemuse üle võtmega p (Pildil 30)
Pilt 30
Ja tulemus peaks olema umbes selline (Pildil 31), kus nähtub peale füüsilise ketta andmete veel see,
et olemas on üks primaarne (sda1) , üks laiendatud (sda4) ja üks loogiline jagu (sda5).
Pilt 31
Kui tulemus on ootuspärane , kirjutame tabeli kettale käsuga w ja väljume fdisk’ist käsuga q . (Pildil 32)
Pilt 32
Igale kattajaole tuleb luua failisüsteem tööriistaga mkfs –t , süntaks : mkfs –t <failisüsteem><kettajagu>
Näiteks: mkfs –t ext4 /dev/sda1 (teeb jaole sda1 ext4 failisüsteemi)
Iga jagu saab ühendada (mountida) mingi olemasoleva kataloogi külge. Käsuga mount , näiteks mount /dev/sda1 /var/123 ,
ühendab jao sda1 kataloogiga /var/123
Lahtiühendamine toimub käsuga umount , süntaks: umount <kettajagu> , näiteks : umount /dev/sda1
Lahtiühendamine on vajalik kindlasti enne, kui on plaanis olemasolevasse partitsioonitabelisse täiendusi / muudatusi teha .
Selleks, et loodud kettajaod oleks peale alglaadimist kohe kasutatavad tuleb teha muudatus faili /etc/fstab . [27]
Selleks tuleb /etc/fstab avada mõnes tekstiredaktoris , näiteks nano .
fstab failis on kuus tulpa , kus kirjeldatakse igat süsteemi eraldi. (Pildil 33)
Pilt 33
<file system> partitsiooni nimi
<dir> kataloog kuhu on failisüsteem ühendatud (mount)
<type> failisüsteemi tüüp , võimalikud : ext2, ext3, ext4, btrfs, reiserfs, xfs, jfs,
smbfs, iso9660, vfat, ntfs, swap and auto.
<options> kasutusvõimalused (täpsemalt [28] )
<dump> varukoopiate tegemise juhis (0 / 1)
<pass> süsteemi kontrollimise prioriteet (0 / 1 / 2 ) ([29] )
Saaleala loomine (swap)
Kui saaleala jaoks pole jagu varem valmis tehtud , vaata eelnevast jagude tegemist, kui jagu on olemas,
siis kasutame käsku mkswap ( lisaks jagude umount protseduurile , tuleks ka juba olemasolevad
saalealad lahti ühendada käsuga swapoff (swapoff <kettajagu>).
mkswap <kettajagu> eraldab kettajao swapile näiteks : mkswap /dev/sda5
Ka saaleala tuleb kirjeldada fstab failis.
Saaleala kirjeldus fstab’is (Pildil 34)
Pilt 34
Selleks et saaleala töötaks, tuleb ta sisse lülitada käsuga swapon –a
teostatakse fstab failist andmete lugemine.
Swapon -s näitab olemasolevaid saalealasid.
Kokkuvõtteks : Kõvaketeaste partitsioneerimine teeb hilisemad arvuti haldus- ja administreerimistoimingud märkimisväärselt lihtsamaks, andes juurde võimalusi süsteemiga manipuleerida, samas vähendades riski kaotada admeid - seda juhul, kui andmed ja süsteem on eraldi jagudel.
Kasutatud on internetis saadaolevaid materjale ja ekraanitõmmiseid aadressilt http://ubuntuserverguide.com ning https://access.redhat.com/site/documentation/en-US/Red_Hat_Enterprise_Linux/6/html/Installation_Guide/ch-partitions-x86.html
